Lääneranna vallas elab palju inimesi, kelle elukäik, mälestused ja igapäevased tegemised väärivad tutvustamist. Selles persoonisarjas kohtume inimestega meie endi keskelt, et talletada nende lugusid ja tutvustada valla mitmekesist elu.
Rubriiki toimetab Lihula kultuurimaja kultuurikorraldaja ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudeng Andri Lobjakas.
Dairy-Nel Alpius: „Olen üles kasvanud sööklas, isa kõrval!”
Andri Lobjakas
Lapsepõlv isa kõrval sööklas, sealt alguse saanud huvi kokanduse vastu ning aastatepikkune töö toitlustusvaldkonnas: Dairy-Nel Alpiuse elus on toit ja kokkamine olnud olulisel kohal juba varasest noorusest. Kõmsil üles kasvanud Dairy-Nel on oma kodukohale truuks jäänud ning leidnud tee tagasi ka kunagisse tööpaika, Trahter Birgitisse. Täna toimetab ta seal koos perega, kus kokandushuvi on juba järgmissegi põlvkonda jõudnud.
Kus on Teie juured?
Minu juured on Hanila vallast. Eluaeg olen elanud Kõmsi külas, Sooääre talus. Minu vanemad Lembit ja Ehte kolisid sinna umbes 1970. aastatel. Kuigi enne neid oli selle talu nimi Räägu talu. Ei teagi, miks see nimi ära muudeti. Vanasti kutsuti talusid perekonnanimede järgi, äkki sealt see Räägu talu tuligi, kuigi ametlikult võis ta olla ikkagi Sooääre.
Minu vanemad on samuti mõlemad siit Läänemaalt pärit. Isa Kause külast ja ema Hälvati külast. Isa töötas Lihula sööklas minu ema abilisena. Seal nad tutvusid.
Mille eest olete tänu võlgu oma vanematele?
Ema ei ole mul kahjuks juba ammu. Kuid isa Lembitule olen tänu võlgu selle eest, et suure tõenäosusega olen temalt pärinud tahtmise köögis toimetada.
Isa oli kõigepealt Lihula sööklas juhataja ja kokk-kondiiter ning hiljem Kõmsi sööklas juhataja. Kohalikud mäletavad teda väga hästi. Ta töötas seal nii kaua, kuni Kõmsi söökla kinni pandi. Üheksakümnendatel. Kuid pidas jõudumööda kondiitriametit samas majas ikka edasi. Selle lõppemisel tegeles veidike põllumajandusega, kuni pensionile jäämiseni.
Võib öelda, et olen üles kasvanud sööklas, isa kõrval, sest käisin isal kogu aeg töö juures kaasas. Eks sealt tuli huvi toidu valmistamise vastu. Usun, et geenidega on kokaamet isalt minule edasi kandunud. Ja arvan, et geenipidi läheb see ka minult mu nooremale tütrele edasi.
Kui kaua olete olnud seotud oma praeguse elukoha Kõmsiga?
Olen elanud põhimõtteliselt terve elu Kõmsil. Linnaelu ei ole minu jaoks. Maal on hea ja rahulik.
Kuidas olete oma praeguse elukutseni jõudnud?
Peale Lihula kooli lõpetamist 2002. aastal läksin Kuressaare Ametikooli toitlustusteenindust õppima. Kuigi suur soov oli mul saada politseinikuks, kutsus sõbranna mind Kuressaarde ja läksingi. Matsin politseiameti mõtte maha.
Ning kirsiks tordil juhtus see, et see kool jäi mul lõpetamata, kuna jäin oma esimest last ootama. Paberit ei saanud, kuid teadmised ja oskused omandasin. Samas ega pole elus ühtegi takistust ka ette tulnud seepärast, et neid pabereid ei ole. Paber ei tööta, vaid inimene ise. Tema käed ja tema mõistus.
Kasvatasin lapsi ning siis, kui nad suuremaks said, oli aeg tööle minna. Alates 2014. aastast töötasin oma praeguses töökohas, Trahter Birgitis. Seal olin üheksa aastat. Siis, 2023. aasta suvel, käisin end kokana täiendamas Lääne-Virumaal. Sellest järgmisel aastal sattus meie kätte toitlustuskaravan, mida pidasime Sooääre Köögi nime all Virtsu sadama vahetus läheduses.
Ning tänu Helve Rammulile sattusime me 2024. aasta sügisest tagasi Birgiti Trahterisse, kus oleme siiani pesitsenud. Viitsimist ja tahtmist on veel küll. Paneme edasi, kuni jaksu jätkub. Usun, et oleme Birgiti ilusti jälle käima pannud ja et rahvale meeldib siin käia nii söömas kui ka vahetevahel diskot keerutamas. Peab ütlema, et tööd tuleb muudkui juurde, seda ohtu, et töö kaoks, ei ole.
Kuidas läheb Teie lastel?
Minu pilgu läbi läheb neil üpriski hästi. Olen väga rahul oma laste käekäiguga. Vanem tütar Melani käib Tallinnas koolis, õpib transpordi- ja liikluskorraldust ning noorem tütar Marian käib Tartu Rakenduslikus Kolledžis ja õpib kokaks. Siit vist lähebki geenipidi edasi see kokaamet.
Melani käib mul tihtipeale Birgitis abiks, samuti ka tema sõbrad ürituste ajal. Ütleksin isegi, et peame Trahterit Melaniga kahe peale.
Võin öelda, et olen üles kasvatanud tublid noored naised, kes aitavad mind paljuga ning naljaga pooleks „sunnivad” ka oma sõpru meile siia trahterisse appi tulema.
Mis teeb elu elamisväärseks?
Lapsed. Nende nimel ma töötangi, et neil oleks hea. Mina elan lastele ja lapsed elavad mulle.
Elu on ka loomulikult paremaks läinud. Kunagi pidin sõltuma ainult sellest, kust raha tuleb, kuidas toit lauale saada ja tuba soe oleks. Siis enam selle pärast nii meeletult muretsema ei pea. Mõtlema peab ikka neile asjadele, aga muret, kui sellist, enam ei ole.
Mida tahaksite öelda Lääneranna rahvale?
Hoidkem üksteist, sest just meie inimesed, ühised väärtused ja kokkuhoidmine teevad sellest paigast erilise kodu!
Ja mis kõige tähtsam: tulge sööma!
Kellest võiksime järgmisena kirjutada? Anna oma mõttest teada aadressil andri.lobjakas1@gmail.com.
Päisepilt: Vasakult Melani Alpius, Dairy-Nel Alpius. Foto: Andri Lobjakas






