Lääneranna vallas elab palju inimesi, kelle elukäik, mälestused ja igapäevased tegemised väärivad tutvustamist. Selles persoonisarjas kohtume inimestega meie endi keskelt, et talletada nende lugusid ja tutvustada valla mitmekesist elu.
Rubriiki toimetab Lihula kultuurimaja kultuurikorraldaja ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudeng Andri Lobjakas.
Helje Immonen: „Jumal annabki mulle tuge! Peab lihtsalt uskuma!”
Andri Lobjakas
Helje Immonen on Lihulaga seotud olnud juba üle viiekümne aasta. Tema eluteele on mahtunud palju tööd, pere kasvatamist ja muusikat, aga ka usku, mis annab talle raskematel hetkedel tuge. Praegu töötab Helje Lootuse poes, millega ta on seotud olnud juba ligi 20 aastat.
Kus on Teie juured? Mille eest olete tänu võlgu oma vanematele?
Ema oli mul saarlane ja isa pärnakas, kuid kus nad kokku said, seda ma ei tea. Ise olen sündinud Tapal. Kõik meie pere viis last on sündinud eri kohtades. Väiksena elasime lisaks kõigele ka Kanakülas. Käisime Kanaküla kuueklassilises koolis. Mäletan, et ema viis meid hommikuti hobusega kooli ja õhtul tulime jala koju. Meie kodust koolini oli seitse kilomeetrit. Talviti, kui koolist koju tulin, läks vara pimedaks. Et ma tee peal mingeid hääli ei kuuleks – väike laps ju kardab –, hakkasin laulma.
Emale olen tänu võlgu selle eest, et ta jõudis meid kõiki üles kasvatada ja meie eest väga palju hoolitseda. Isale olen tänu võlgu selle eest, et temalt sain muusikapisiku. Isa oli meil rõõmsameelne pillimees. Mäletan hästi, et kui me bussiga kuhugi sõitsime, oli isal alati pill kaasas. Ta küsis bussijuhilt, kas tohib bussis pilli mängida. Siis ta seal mängis ja meie laulsime.
Isa mängis akordioni ja bajaani. Ise mängisin samuti akordioni, hiljem lisandusid suupill, kannel ja karmoška. Karmoška andsin tütrele Piretile ja selle mängimine jäi mul katki.
Kui kaua olete olnud seotud oma praeguse elukoha Lihulaga?
Olin 17-aastane, kui Lihulasse tulin. Nüüd võib numbrid ümber keerata – olen 71. Minu vanemad kolisid väga palju. Enne Lihulasse tulekut elasime Oidremal. Selles osas olin aga kange: ütlesin vanematele, et niipea kui saan hakata üksinda elama, jään sinna, kus parasjagu olen. Ja nii saigi.
Nüüdseks on juhtunud nii, et absoluutselt kõik majad, kus ma varem Lihulas elasin, on maha lammutatud, maha põletatud või muul moel hävinud. Üks oli kiriku taga asuv pikk maja, mis lammutati. Teine oli raudtee ääres ja see põletati maha. Siis oli veel maja UKU maja kõrval, kus praeguseks on alles ainult saun. Seal läksin lausa mehele. Lisaks oli Lasteaia tänava maja, mis sel aastal lammutati. Sealt läksin Ristikusse ja sinna olen jäänud tänu oma praegusele abikaasale Ristole. Võib öelda, et elasin neis hävinud majades kokku umbes 50 aastat.
Elu oli selline, et tööle pidi minema varakult. Kõigepealt käisin Virtsu õhtukoolis ja seejärel läksingi tööle. Minu esimene töökoht oli Lihula leivatööstuses. Kõigepealt ladusin leibu, seejärel töötasin leivaahju juures. Kõikide töödega sain hakkama. Olen ikka öelnud: „Kool annab ainult hariduse, mõistus peab sul endal olema!”
Lisaks käisin öösiti lasteaias tööl. Hiljem müüsin Lihula saunas pileteid. Raha oli vaja, et lapsi üleval pidada.
Kui sain esimese lapse, olin 20-aastane. Tütar Piret sündis 1. jaanuaril. Kuna abikaasa Mart oli sõjaväes, elasime sel ajal minu ämma juures. Seal oli aga vähe ruumi ja Piret ei saanud eriti roomata. Juba üheksakuuselt hakkas ta kõndima.
Kuidas Teie lastel läheb?
Lastel läheb praeguse elu kõrvalt väga hästi. Olen selle üle väga õnnelik. Teine tütar Maret õpib endiselt edasi ja töötab õpetajana, Piret töötab juuksurina. Ütlen ausalt, et jõudsin selle tööelu kõrvalt üles kasvatada väga tublid lapsed.
Mis Teie arvates teeb elu elamisväärseks?
Mul on tõsiselt hea elada selle nimel, et mõlemad mu lapsed ja nende pered elavad siin Lihulas. Pere on alati koos. Lapsed tulevad kohe kohale ja hoolitsevad minu eest. See on puhas rõõm.
Samuti teevad elu elamisväärseks töö ja hobid. Ka see töö, mida ma siin Lootuse poes teen, annab elule palju juurde. Lootuse pood saab 6. novembril juba 20-aastaseks. Täpselt sama kaua olen minagi sellega seotud olnud.
Kui aga tuleb ette mõni eluraskus, aitab mind Jumal. Jumal annabki mulle tuge. Peab lihtsalt uskuma.
Kristluse juurde jõudsin tänu oma teisele tütrele Maretile. Olen juba pikka aega olnud Jumala laps.
Tahtsin tõsiselt näha, kas see on ikka nii, nagu räägitakse – kas Jumal aitab. Noorest peast võtsin palju ravimeid: rahusteid ja valuvaigisteid. Kogu aeg ja igal pool olid mul tabletid kaasas. Kui aga sain Jumala lapseks, panin ravimid kõrvale ja ütlesin endale: „Kui Jumal on olemas, siis tema tervendab mind!” Ja nii ongi läinud. Ma ei ole sellest ajast saadik haige olnud. Nüüd lihtsalt usungi.
Mida tahaksite öelda Lääneranna valla rahvale?
Võtke elu rahulikult ja vaadake seda ilusamates toonides. Olgem positiivsed!
Kellest võiksime järgmisena kirjutada? Anna oma mõttest teada aadressil andri.lobjakas1@gmail.com.
