Lilli Lumera
Lääneranna Vallavalitsus
Avalike suhete spetsialist ja Lääneranna Teataja toimetaja
Eesti oma kuivsegude tootja Uninaks AS on tegutsenud juba 34 aastat, pidades sammu nii kohaliku ehitusturu kui ka rahvusvaheliste suundumustega. Lihulas asuvas tehases toodetakse laias valikus kuivsegusid, mis on hinnatud nii kodumaal kui ka lähiriikides. Kuidas ettevõte alguse sai, milliseid väljakutseid on ületatud ning millised on tulevikuplaanid, räägib Uninaks AS-i juhataja Guido Piksar.
Uninaksi turundus- ja kvaliteedijuht Gert Piksar ja juhatuse esimees Guido Piksar ligi kümme aastat tagasi ettevõtte 25. tegevusaastat tähistamas. Foto: erakogu
Uninaks AS loodi juba 1991. aastal. Millest sai ettevõte alguse?
Mõte alustada ehituslike kuivsegude tootmist Eestis tekkis mul juba nõukogude aja lõpul. Olin loonud Tallinnas väikeettevõtluse formaadis ehitusfirma. Tol ajal kasutati plaatimisel PVA-liimi ja tsemendi segu, mis ei olnud ehitusmeestele käepärane. Sellel ajal tekkisid juba ka esimesed võimalused üle piiri Soomes tööd teha ja mul õnnestus oma töömeestega seal ka kogemusi saada. Plaatijad kasutasid Soomes valmis kuivsegu ja sealt tekkis mul huvi midagi sarnast ka Eestis toota.
Miks rajati tootmine Lihulasse ja millised olid esimesed tooted?
Hakkasin uurima võimalusi seadmete ostuks ja tehase rajamiseks. Mul oli ehitusalane koostöö tolleaegse Haapsalu KEK-iga, kelle hallata oli ka Lihula Betoonitehas. Koostöös Koit Uusiga, kes oli siis Haapsalu KEK energiline juht, leppisime kokku, et saan püstitada Lihula tehase territooriumile kuivsegude valmistamiseks tootmishoone. Alustasin väikeettevõttega eksperimentaalsete seadmete tellimist. Aasta oli siis 1989, nõukogude aeg ja tänased omandisuhted ei olnud võimalikud.
Sellel perioodil õnnestus mul külastada Soomes Lohjas ehituslike kuivsegude tehast. Mulle kui „vaesele nõukogude inimesele“ jagati lahkelt infot, kuidas kuivsegusid toota ja milliseid täitematerjale, tsemente ning keemiat neis kasutada. Eestis tekkis koostöö mäeinsenerist tehnikateadlase Ahto Räniga, kes töötas tolleaegses Silikaatbetooni Instituudis. A. Räni oli ka üks Aravete KETE-s pahtleid tootva tehase käivitajatest ja omas põhjalikke teadmisi Eesti paekivist, mis on üks ehituspahtlite täiteaine.
Olid keerulised ja muutlikud ajad. Eesti Vabariigi alguseks oli tootmine Lihulas juba „püsti“ ning esimeste toodete retseptid tootmises läbi katsetatud. 1991. aastal tekkis võimalus EV seaduste alusel ettevõte registreerida ja seda me ka tegime aktsiaselts Uninaks nime all. Samal aastal alustas Uninaks AS esimese kolme toote valmistamist ja müüki. Alustasime plaadiliimist, krohvist ja ahjusegust.
Milline on ettevõtte nime ja logo loomise taustalugu?
On palju küsitud, kust tulid toodete ja firma enda nimi. Uninaksil on kaks põhitooterühma. Naks’id on plaadisegud-krohvid-põrandasegud-betoonid, millel on vaja naket aluspinnaga. Sealt tuleneb, et segu peab jääma Naks-ti kinni. Teine rühm on pahtlid-krohvid, mis peavad seinal siledad olema – sealt tuleb nimi Siler.
Uninaks tuleneb aga kahest sõnast: universaalne ja naksti kinni. Nii sündiski Uninaks. Seega polnud mul seda keeruline välja mõelda, vaid oli loogiline tuletus. Sellest ajast pärinevad ka ettevõtte sümboolika ning toodete aplikatsioonid. Leian, et järjepidevus on tootmises üks hakkamasaamise ja müügi alus.
Kui suureks on ettevõte tänaseks kasvanud?
Uninaks on Lihulas kuivsegusid tootnud 34 aastat. Oleme pinda Lihula tootmispargis juurde ostnud. Täna on tootmises üle 100 kuivsegu. Lisaks ehituskeemia, mida kuivsegude juures kasutatakse. Tootmises on kümmekond tootmisliini erinevatele kuivsegurühmadele. Suvisel perioodil toodame ja müüme keskmiselt 200 tonni pakendatud kuivsegusid päevas.
Anname tööd ligi 40 Pärnu- ja Läänemaa inimesele. „Masinavärk“ on keeruline ja meeskond on Lihulas väga tubli. Kui mõelda, et suvel saadame iga päev tehasest välja keskmiselt kaheksa autokoormat valmistoodangut ja sama palju peame toormaterjali sisse tooma – kõike seda tuleb korraldada, et täitematerjalid, keemia, pakend jm oleks alati olemas ja kättesaadav. Ka kiirel ehitusajal suudame täita poodide ja ehitajate tellimused paari tööpäevaga.
Kõik Uninaksi töötajad ei paikne ainult Lihulas. Tallinnas Liivalao tänaval on meil kontor ja suur vaheladu. Ka juhatus töötab Tallinnas, kust on müügitöö ja suhtlemine klientidega lihtsam. Samas on Tallinna ja Lihula üksuse suhtlus nii tihe, et 120 km vahemaad ei tunneta ja koostöö sujub.
Millised on teie tööprotsesside peamised etapid ning kuidas tagate toodete vastavuse kõrgetele kvaliteedistandarditele?
Oleme suutnud oma toodete retseptid Eesti ehitajatele käepäraseks muuta. Lihulas on meil omal katse- ja testlabor, kus on tööl väga kohusetundlikud inimesed. Uute toodete turule toomisel teeme koostööd erinevate ehituskeemiatootjate laboritega. Sealt tuleneb ka enamus meie know-how’st. Eestis katsetab meie tooteid TTÜ juures olev katselabor. Ladumissegude tootmisprotsessi Lihulas kontrollib ja atesteerib Tallinna Sertifitseerimisasutus. Kõik toodetavad kuivsegud oleme läbi katsetanud ja viinud vastavusse EL-i esitatavatele nõuetele.
Palju tegemist on meil ka keemia ostudega ja pakendite muretsemisega. Olen korra kokku lugenud, et keemiat ostame u 20 riigi tootjatelt. Originaalpakendeid – 25 kg paberkotte, 5 kg karpe ja tonniseid big-bag’e – on kokku üle 100 erineva. Kõik need peavad olema igal vajalikul ajahetkel meil tootmiseks laos olemas.
Uninaks on üks Balti regiooni suurimaid kuivsegude tootjaid. Mis eristab Uninaksi konkurentidest?
Meie väike eelis teiste kuivsegu tootjate ees on just tarnekindlus. Alati saadame välja värskelt toodetud kuivsegud. Meil on olemas ka oma veoautopark. Igapäevaselt teenindab Eestit neli meie oma rekat, lisaks saame abi transpordifirmadelt.
Kust pärineb tooraine?
Kasutame tootmises põhiliselt Eestist saadavaid täiteaineid. Teeme koostööd kolme Eesti kuiva liiva tootjaga. Palju kasutame ka Eesti paekivijahu. Oma tehases kuivatame ja töötleme Põhja-Eesti savi, mida müüme ja oma toodetes kasutame. Tsementi kulub tootmises palju. Suvisel perioodil 40–50 tonni päevas. Kasutame ka erinevatest riikidest toodavaid eritsemente. Kogu logistika on väga keeruline, kuid meie tubli meeskond saab nende töödega hästi hakkama.
Uninaksi tooted on hinnatud nii Eestis kui ka rahvusvahelisel turul. Kuhu ettevõte täpsemalt tooteid tarnib?
Tänaseks on Uninaks tõusnud üheks olulisemaks kuivsegude tootjaks meie regioonis. Püüame ka edaspidi olla Eesti ehitaja parim koostööpartner.
Väikese riigi tootjana ei ole meil võimalik globaalsel turul konkureerida. Kuivsegud on rasked ja nende transportimine pikema maa taha sööb kogu tulususe. Siiski, lisaks Eestile müüme aktiivselt kuivsegusid Lätis ja Leedus. Lisaks Rootsi ja Soome, kuhu me ehitustele segu tarnime.
Kuidas olete suutnud majanduslikult keerulistel aegadel oma positsiooni säilitada?
Oleme suutnud viimastel aastatel, ka langeva turu ajal, oma müüginumbreid säilitada ning Pärnu- ja Läänemaa inimestele jätkuvalt tööd pakkuda. Siinkohal tuleb tänada Eesti ehitajaid ja inimesi, kes eelistavad Eestimaist kaupa. Samas on edaspidine ärikeskkond meil kõigil keeruline ja selle prognoosimine üks tänamatu töö. Loodame, et Eesti inimesed teevad ka edaspidi parimaid otsuseid ja majandus saab jälle tõusulainele. Siis pakub see kõigile Eesti tootjatele uusi võimalusi.
Tegevdirektor Margo Kohava juhtimisel toimib Lihula tööstus edukalt.
Millised on teie lähiaastate peamised eesmärgid ja arengusuunad?
Uninaks on püüdnud olla tootmise korraldamisel innovaatiline. Parendame ja lihtsustame tootmisprotsesse pidevalt. Oleme loonud Lihulas tehase kõrvale päikesepargi ja saame suvisel perioodil vajaliku elektri sealt. Lisaks jagub elektrit müügikski. Abi on tulnud ka Lääneranna Vallavalitsuselt. Asume Lihula tööstuspargi territooriumil ja valla abiga on ajakohastatud tööstuspargi teed ja valgustus.
Tootmises on pooleli veel ühe uue automatiseeritud tootmisliini ehitus. Loodame suveks ka selle tööle saada. See saab olema meie esimene tootmisliin, kus inimese jõul enam kuivsegu ei tõsteta.
Päisepilt: Uninaksi peahoone kõrge korsten on meenutus ajast, mil see hoone kuulus Haapsalu KEKi Lihula osakonna katlamajale. / Foto: Lilli Lumera
