Intervjuueeris Jüri Mõniste, teksti toimetas Maris Raudsepp
Virtsu Arenguselts
Käisime meie spordisangariga vestlemas ja vanu aegu meenutamas. Ühtlasi on Martin Virtsu Arenguseltsi pikaaegne liige, kellele läheb kohaliku elu käekäik väga korda. Juttu jätkus nii kergejõustikust, võrkpallist, köieveost kui ka võitudest ja saavutustest.
1931. aastal sündinud spordisangar alustas kooliteed 1939. aastal Matsalu algkoolis. Selle lõpetanud, asus ta õppima Penijõe põllumajanduskooli. Hiljem tuli sõjaväekohustus, pärast mida läbis ta kehakultuuri kursused Pärnus. Martin asus Virtsu elama 1956. aastal ja juba järgmisel aastal sai hoogne sporditöö Virtsus alguse. Ta rajas 1957. aastal Virtsu parki võrkpalliväljaku, mille kõrval avati pidulikult 2022. aastal tema 90. juubeliks omanimeline pink. Elu jooksul sadu võistlusi korraldanud ja sadadele võistlustele sportlasi viinud spordisangar ei jätnud lemmikala ka pensionipõlves. Veel 75-aastaselt läks ta poistele võistlustel sidemängijana appi.
Kui küsida, milline spordiala on talle endale kõige südamelähedasem, pole vastus sugugi lihtne. “Olen kergejõustikku teinud, jooksuvõistlustel osalenud, võrkpalli mänginud… Raske on ühte lemmikut valida, sest erinevaid alasid on nii palju tehtud.“ Kõige eredamalt on siiski meeles odavise. Ja mitte tänapäevase odaga, vaid vana puuodaga. 1959. aastal tuli ta Lihula rajooni meistriks, visates puuoda 50 meetrit ja 18 sentimeetrit. See tulemus on talle tänaseni üks kõige eredamaid sportlikke saavutusi. “Sellel ajal keegi nii palju ei visanud. Puuoda lendas ka hoopis teistmoodi,“ meenutab ta.
Kui oled terve elu spordiga kokku puutunud, tekib paratamatult küsimus: kas kunagi on olnud ka selline hetk, kus tekib tunne, et aitab küll, mina enam ei tee?
Tuleb välja, et on küll. Ühel korral jäi sport lausa kuuks ajaks kõrvale. Põhjuseks tüli toonase Lääne Kaluri spordimetoodikuga. Võistlustele minekuks oli vaja transporti, kuid abi ei tulnud. “Vihastasin ja istusin kuu aega kodus.“
Tagantjärele meenub talle, et põhjuseks võis olla omajagu toonast kalurikolhoosidevahelist kadedust. Õnneks ei kestnud spordipaus kaua ning edasine elu tõestas, et spordist päriselt loobumine polnud kunagi mõeldav.
Virtsu Kaluri spordimetoodikuna asus ta tööle 1967. aastal ja tegi seda 1980. aastani. Lisaks oli ta aastakümneid veel Virtsu tuletõrjekomando ülem. Ta lõi uue sajandi alguses Hanila spordiseltsi ja treenis Virtsu kooli noori võrkpallureid.
Suur rõõm tuli ka teiste saavutustest
Aastate jooksul juhendas ja innustas Martin ka nooremaid. Treeneri ja juhendajana on üks eredamaid mälestusi seotud 2002–2003 õppeaastaga, kui Virtsu võrkpallipoisid tulid maakonna koolide meistriks.
See näitab hästi, kui oluline oli talle ka teiste edu – eriti nende, kellele ta oma teadmisi ja kogemusi edasi andis.
Võrkpalli mängiti kunagi igas külas
Võrkpallil on tema loos eriline koht. Kui küsida, millist spordiala ta tänapäeval televiisorist kõige meelsamini vaatab, tuleb vastus kiiresti: “Võrkpalli. Mängisin ise ka!”
Kui jutt läheb Eesti rahva spordialale läbi aegade, toob ta esile pallimängud ja taaskord just võrkpalli. “Võrkpalli mängiti omal ajal igas külas ja võrkpall on siiani au sees.“
Juba 1930.–1940. aastatel oli võrkpall väga populaarne ning mängiti sellega, mis parasjagu olemas oli. Pall topiti kaltsu täis. Ega erilisi vahendeid vaja olnud.
See on tänapäeva spordiga võrreldes ilmselt üks suuremaid erinevusi. Praegu räägime spetsiaalsest varustusest ja treeningtingimustest, aga toona piisas tahtmisest, platsist ja pallist – isegi kui see pall tuli ise kaltsudest kokku panna.
Kalurite päeva võrkpalliturniir Virtsu pargis. Vasakul Martin Vänt. Foto Virtsu Muuseumi fotokogust. 1970ndad
Kui Virtsust sõideti Lätti köit vedama
Üks spordiala, mida tänapäeval enam kuigi sageli ei kohta, on köievedu. Omal ajal oli see aga täiesti arvestatav võistlusala. Kalurikolhoosi päevilt meenub talle sõit bussiga Lätti köit vedama. “Haapsalust olid kõvad mehed kaasas. Omadest olid jurakad mehed, näiteks Neeme Mereväli.“
Kõik detailid pole aastakümnete järel enam päris täpselt meeles, aga üks mälestus on säilinud – viimaseks kindlasti ei jäädud. „Äkki tulime kokkuvõttes teiseks,“ meenutab ta.
Kalurite päev Virtsu pargis. Köievedu. Vasakul kohtunik Martin Vänt. Foto Virtsu Muuseumi fotokogust. 1970ndad
Lemmikuks Erki Nool
Kui küsida Eesti sportlase kohta, kellele ta ise kõige rohkem alt üles vaatab, tuleb esimesena meelde Erki Nool.
“Kõva mees. Kümnevõistleja.“
See on ka loogiline valik inimese jaoks, kes ise pole kunagi piirdunud vaid ühe alaga. Jooksud, odavise, võrkpall, köievedu – sport on tema jaoks olnud alati mitmekesine.
95 eluaasta jooksul on muutunud nii spordivahendid, võistlused kui ka sportimise võimalused. Aga üks asi pole muutunud – tahtmine sporti teha ja spordile kaasa elada.
Palju õnne 95. sünnipäevaks! Soovime jätkuvalt tugevat tervist, rõõmsat meelt ja veel palju aastaid, mil spordile kaasa elada ning vanu häid lugusid meenutada.
