Lihula Muuseum
Laupäeval, 9. mail kell 12 avatakse Lihula Muuseumis püsiekspositsioonina uus näitus „Lihula hõbedameistrid“, mis toob vaatajani killukese Lihula käsitöö- ja linnakultuuri ajaloost.
Lihula (Leal) oli keskajal oluline ja elav keskus Läänemaal. Sellest annavad tunnistust arheoloogiliste uuringute käigus päevavalgele tulnud hoonete ehituskonstruktsioonid ja rikkalikud leiud. Samas teame üsna vähe sellest, millised käsitööalad linnas täpsemalt arenesid ja kes olid toonased meistrid. On teada, et linnarahval oli gildituba, mis ühendas käsitöölisi ja kaupmehi, ning tõenäoliselt tegutsesid seal ka kullassepad. Seda kinnitab arheoloogiliste leidude hulgas avastatud valuvorm, mis võis kuuluda kullassepa töökojale. Toonaste meistrite nimed on aga jäänud ajaloo varju ning täpsemad andmed pärinevad alles 18. sajandist.
Näitusel tuuakse esile kolm Lihulas tegutsenud hõbedameistrit
Lihula hõbedameistrid avavad akna linna käsitööajalukku
Nendeks on: Johann Heinrich I Eylandt (1771–1829), Johann Friedrich Baumann (1815–1890) ja Georg Christof Schröder (1822–1863).
Esimene teadaolev täieõiguslik kullassepp Lihulas oli Johann Heinrich I Eylandt, kes oli õppinud Tallinnas ning tegutses hiljem Lihulas. Tema nime seostatakse eelkõige Lihulale omaste kuhiksõlgedega. Eylandti tööde kohta on andmeid ka baltisaksa harrastusajaloolase Adolf Friedenthali kirjutistes. Huvitava detailina väärib märkimist, et Lihula meistrite töödel esineb sageli Tallinna linnamärk, kuna Lihulal endal oma vapp puudus.
Johann Friedrich Baumann oli pärit Lihulast, õppis Pärnus ning tegutses hiljem kodulinnas kullassepana. Ta oli väga viljakas meister, kelle looming levis laialdaselt nii Lääne- ja Saaremaal kui ka kaugemal. Baumanni valmistatud sõlgi ja preese iseloomustavad sageli talupoeglikud ja omanäolised graveeringud. Eriti tähelepanuväärsed on tema kodarrahad, mille kujunduses on kasutatud mündilaadset motiivi – naivistliku, kuid isikupärase käekirjaga.
Georg Christof Schröder tegutses Lihulas küll lühikest aega, kuid jättis samuti oma jälje kohalikku käsitööajalukku. Tema loomingut on säilinud vähe ning see asub peamiselt erakogudes, kuid säilinud esemetes torkab silma jõuline ornamentika, eriti preeside kujunduses.
Näitusel on eksponeeritud meistrite tööd, arhiiviallikad ja pildimaterjal
Erilise väärtusena saab näha ka erakogust pärit Eylandti loomingut, mis annab harukordse võimaluse tutvuda seni avalikkusele vähem kättesaadava kultuuripärandiga.
Laiemas plaanis aitab näitus mõtestada baltisaksa meistrite rolli Eesti linnakultuuri kujunemisel. Nende tegevus peegeldab nii käsitöö kõrget taset kui ka majanduslikke ja kultuurilisi seoseid. Baltisaksa käsitöölised ei olnud üksnes võõra kultuuriruumi esindajad, vaid aktiivsed kohaliku elu kujundajad, kelle looming sündis siinses keskkonnas ja teenis kohalikke kogukondi.
„Lihula hõbedameistrid“ ei ole pelgalt käsitöönäitus, vaid dialoog mineviku ja tänapäeva vahel – küsimus sellest, kuidas me oma ajalugu mõtestame ja kelle pärandit selles näeme.
Näitus jääb osaks muuseumi püsiekspositsioonist.
Näitus valmis hulga inimeste koostöös: Jana Ratas, Mihkel Tammet, Kalev Jaago, Rene Kask, Kaja Lotman, Anne Sarv, René Reinumäe ja Maigi Magnus. Näitust toetavad Kaido Saak ja NARMA.
