Von Hauer
Laupäeval, 29. novembril kell 13.00 linastub Lihulas, Von Haueris dokumentaalfilm „Minu pere ja muud klounid“. Eriliseks teeb ürituse see, et kohal on filmi autorid Heilika Pikkov ja Liina Särkinen. Rääkisime nendega filmi sünnist, perekonnast, keda nad viis aastat jälgisid ning sellest, kuidas ühe pere elu võib puudutada väga paljusid meist.
Suurlinnade kinodele omane „kohtumine tegijatega“ leiab seekord aset mõnusas väikeses kohvik-baaris, kus filmi kõrvale saab soovi korral nautida ka snäkke ja jooke. Pilet maksab 10 eurot ning kõigile külastajatele on kingitus Santa Marialt.
Lugu, mis kasvas koos pere ja filmitegijatega
Film jälgib näitlejapaari Haide ja Toomase elu – klounid Piip ja Tuut, kes on rõõmustanud Eesti lapsi üle 20 aasta kodune elu kulgeb hoopis teises rütmis. Kolm last, neist üks erivajadusega, tihe töögraafik ja pidev tasakaalu leidmine pereelu ning kutsumuse vahel kõnetab kõiki, kes kunagi on püüdnud ka ise leida tasakaalu töö, unistuste ja pereelu vahel.
Heilika ja Liina sõnul ei olnud see pere nende jaoks juhuslik valik: „Kohtusime Haide ja Toomasega juba tudengipõlves, kui nad olid meie õppejõud. Aastate jooksul jälgisime nende loomingut ja elu kõrvalt. Kui saime ise lapsevanemateks, puudutas nende lugu meid eriti – unistuste poole pürgimine, pereelu, erivajadusega lapse toetamine. See kõik kõnetas meid ja tundus väärt rääkimist.“
Filmimiseks valiti viis aastat, et tabada laste kasvamist, perekonna muutumist ja argipäeva. Kuigi elu ise lükkas mõningaid asju hoopis teises suunas – näiteks lendas vanem tütar kodust välja varem, kui filmitegijad ootasid –, andis see loole loomuliku ja eheda kulgemise.
Ehedad hetked, mis sündisid ka siis, kui kaamera oli pere enda käes
COVID-aasta tõi filmi ellu ootamatu pöörde. Režissöörid ei saanud mõnda aega pere juurde sõita, mistõttu anti neile väike kaamera, et nad saaksid ise oma elu jäädvustada.
Üks kõige südamlikumaid hetki filmist sündis aga siis, kui pere noorim tütar Anni pööras kaamera enda poole ja salvestas vanemale õele südamega tehtud sünnipäevatervituse. „Seda materjali esimest korda vaadates tulid meil pisarad silma,“ tunnistavad autorid. „Ka filmis on sellest kujunenud koht, kus publik jääb väga vaikseks.“
Ausus, mis ei karda ei naeru ega pisaraid
Filmis on nii naeru kui pisaraid – just nagu elus. Režissöörid ütlevad, et dokumentaalfilmi mõte ongi näidata päris elu, mitte üksnes lava sära. „Tahtsime rääkida perekonnast, mitte Piibust ja Tuudust laval. Igas peres on nii rõõmu kui muresid, ja me ei oleks saanud nende lugu jutustada, kui poleks olnud valmis puudutama ka raskeid teemasid.“
„Dokumentaalfilmi pole mõtet teha, kui ei julge puudutada keerulisi teemasid,“ sõnavad nad. „Me ei tahtnud portreed, vaid päriselt elatud elu – kõikide varjunditega.“
Millise sõnumi film edasi annab?
Autorite sõnul jutustab „Minu pere ja muud klounid“ loo kõigile, kes on pidanud tasakaalustama tööd, kodu, unistusi ja kohustusi.
„Meie soov on, et vaataja tunneks ära killukese oma elu. Et ta näeks, kuidas ka suured väljakutsed on ületatavad, kui pere hoiab kokku. Soovime väga, et filmi lõppedes jääks vaataja hinge helisema sõnum, et armastus võidab kõik! “
