Merike Pikkmets
Lääneranna Gümnaasiumi õpetaja
Juba neljandat korda algatas president Alar Karis kooliõpilastele vanuses 7–19 kirja- ja mõttetalgud ning kutsus eesti raamatu aasta puhul mõtisklema teemal „Lugeda või mitte lugeda?“.
Kokku laekus noortelt 895 kirja. Ka Lääneranna Gümnaasiumi kaheksandad klassid osalesid kirjutamises ja veebruaris panime mitmed tööd Vabariigi Presidendi Kantselei poole teele.
Talvest sai kevad ja selgusid osavamad kirjutajad ning meie koolist sai säravamate sõnaseadjate seas kutse 1. juunil toimuvale tänupeole Kadrioru Roosiaeda 8.b klassi õpilane Eleriin Tegova koos õpetaja Merikesega. Suurejoonelisel vastuvõtul tutvustasid oma tegemisi tuntud kirjanikud ja oli meeldiv silmast silma vestelda meie presidendiga.
Lugeda või mitte lugeda
Eleriin Tegova
Lääneranna Gümnaasiumi 8. klassi õpilane
Kui leidsin vana raamatu pööningult, tundsin, et see pole tavaline. Kaane peal oli hõbedane silm, mille pupill meenutas tähte. Lehti lapates oli tunne, nagu keegi jälgiks mind.
„Ära ava seda!“ hoiatas vanaema. „See loeb sind tagasi.“
Sõnad kõlasid õõvastavalt, aga ma ei suutnud vastu panna. Hilisõhtul küünlavalgel avasin raamatu esimese lehe, kus oli vaid uduse ukse joonistus. Äkitselt hakkas uks liikuma, muutus teravaks ja tõmbas mind endasse.
Leidsin end teises maailmas. Kõrged sinised puud helkisid, ja all jõe ääres mängisid kummalised olendid, meenutades pooleks jagatud kasse. Nad naersid ja viipasid mulle.
„Sa tulid raamatust,“ ütles hääl. Pöörasin ringi ja nägin meest, kellel olid kaanepildil oleva silma moodi silmad.
„Mis koht see on?“ küsisin.
„Lugude maailm,“ vastas ta. „Siin loovad lugusid need, kes on piisavalt julged lugema. Aga iga lugu nõuab hinda.“
Ma ei saanud kohe aru, mida see tähendas, kuni jõudsin hiiglasliku raamatu juurde. Selle leheküljed keerlesid, ja iga kord, kui vaatasin mõnda peatükki, hakkas maailm muutuma. Rõõmsa loo lugemisel hakkas taevas laulma, kurva loo puhul muutusid puud tuhaks.
„Sa ei tohiks liiga kauaks jääda,“ hoiatas mees. „Kui sa ei leia oma lugu, jääd siia igaveseks kinni.“
Olin hirmul. Järsku märkasin, et minu vari hakkas mind jälgima ja venima, justkui neelaks mind endasse. Viimasele lehele jõudes seisis seal küsimus: „Kas oled valmis loobuma oma maailmast, et olla osa meie loost?“
Hoidsin hinge kinni ja sulgesin raamatu. Mind paisati tagasi oma tuppa, kus küünal oli vaikselt kustumas. Sellest päevast alates mõistan, et iga raamat pole lihtsalt raamat – see on uks maailma, mis ootab, et me loeksime ja looksime selle koos elavaks.
Päisepilt: Eleriin Tegova ja president Alar Karis Roosiaias. Foto: erakogu
