Mati Mandel
arheoloog ja ajaloolane
Kolmapäeval, 7. augustil avati Lihula mõisa renoveeritud viinaköögis väike arheoloogianäitus. Näidatakse sealsamas avastatud kaevu uurimisel leitud esemeid, Saastna kabeli huvitavamat leidu ning Matsalu lahes ilmselt juba 13. sajandil uppunud laeva (koge) tükki. Vägagi illustratiivsed on aga Maigi Magnuse kujundatud ja seintele paigutatud uurimistöid kajastavad stendid.
Kaevust päevavalgele tulnud ja arvatavalt 12. sajandil sepistatud nooleots tuletab meelde juba Lihula esimestel suurematel arheoloogilistel uuringutel 1987. aastal leitud esemeid. Siis hakati ehitama uut kultuurimaja ning sinna, kus praegu asub mõisapoolne trepistik, rajati arheoloogide kaevand. Noil aegadel ei teatud veel midagi mõisa peahoone ja kultuurimaja vahel murukamara all sajandeid tagasi asunud linnakese jäänustest. Kui tavaliselt leitakse pikka aega ühel kohal asunud elamispaikade uurimisel kõigepealt 19., siis 18., seejärel üha varasemate sajandite esemeid, siis kultuurimaja kõrval kaevates ootas meid ees suur üllatus. Juba poole meetri sügavuselt leidsime 13. ja 14. sajandi ammunooleotsi, küünlajalgu, luukamme ning varakeskaegsete savinõude tükke. Hilisematest sajanditest ei olnud jälgegi.
Sügavamal paljandusid suurema, kuid korduvalt ümber ehitatud maja (foto 1) alusmüürid, hoone müüride vahel aga kerisahju (foto 2) ja kamina põhjad. Leidude põhjal sai selgeks, et tegu on juba 13. sajandil ehitatud vundamentidega. Kõige uhkemaks leiuks oli tules põlenud ja purunenud veinikann, mida külgedel kaunistasid tantsivad figuurid (foto 3). Leiti ka muistseid relvi: eestlastele tüüpiline viskeodaots ning arvatavad rootslaste ammunooleotsad (foto 4). Viimaste leid tuletas meelde vanimat kroonikast teada olevat lahingut Lihulas, 1220. aasta 8. augusti heitlust Lihula hõivanud rootslaste väe ja merelt saabunud saarlaste maleva vahel. Oli ilmselge, et leidsime just selle heitluse esemelised tunnistajad.
Järgmisel, 1988. aastal tuli uus üllatus. Olime siis kaevamas Maidla kalmistut Koluvere lähedal. Tollane Lihulakooliõpilane Jaak Kastepõld saabus põrutava teatega – buldooser kaevab meie eelmise aasta kaevandi kõrval kraavi, mis purustab aga vähemalt meetri kõrgusi vanade hoonete jäänuseid. Sõitsime kohe kohale, tööd pandi seisma, hävitustöö oli aga juba tehtud. Selgus, et rajamisel oli juba aastate eest projekteeritud soojustrassi kraav, mis viis sovhoosi tehnokeskuse juurde.
Kraavi seintes oli näha murukamara all peidus olnud hoonete purustatud vundamente, ahjupõhjasid ja muud. Keskaegse linnakese jäänused olid siin murukamara all vähemalt meetri kõrguselt säilinud. Tõeline arheoloogiline Pompei!
Tallinna maanteest loodesse plaanitud kraavi osal saime siiski veel uurimistöid teha. Nüüd oli aga selgunud fakt, millest seni puudus igasugune teave – vanim Lihula oli asunud just siin, mõisa peahoone ja uue kultuurimaja vahelisel alal kahel pool maanteed. Nüüd olime teada saanud ka seda, et selle vanima Lihula jäänused on siin mõisa eest murukamara alla ülihästi säilinud. Saime mõelda juba selle üle, mis on säilimisele kaasa aidanud. Kindlasti esijoones see, et peale 15. sajandit ei ehitatud Lihulat enam mäele, vaid kirikust lõuna suunas, kahele poole Tallinna maanteed. Piiskopilinnusele ehitati lõuna poole ette kaks eeslinnust, nende müüridest ja vallikraavidest lõunasse jäi aga lage maa. Varasemad seal asunud hooned lammutati.
Kuna dokumentides on mainitud, et Lihula muinasküla asus otse linnuse ees, püüdsime ka selle asukohta määrata. Edasised arheoloogilised leiud tõendasid, et just selle küla asukohale, mis asus samuti praeguse mõisa peahoone ja kultuurimaja vahel ning sellest veidi lääne pool, ehitati koos piiskopilinnuse rajamisega 13. sajandil ka Lihula esimene linnakene.
Alates 1990. aastast õnnestus uurida pealinnust, veidi ka kahte eellinnust, tsistertslaste kloostri asukohta ning mitut paika Lihula südames, esijoones praeguse Coopi poe lähikonnas (neist uurimistöödest ehk mõnes järgmises Lääneranna Teataja numbris). Teame, et sealkandiski on kahel pool Tallinna maanteed vähemalt kahe meetri paksune kultuurkiht, ladestunud siia alates 14.–15. sajandist kuni tänapäevani.
Lihula ajaloos on ka palju mõistatusi. Üks intrigeerivamaid ehk küsimus, kuhu ikkagi maeti 1220. aasta Lihula lahingus langenud 500 rootslast? Leidmata on ka 13.–14. sajandi Lihula sadam. Kas see asus kusagil praeguse Penijõe mõisa piirkonnas või hoopis mujal, sedagi me veel ei tea.
Seni Lihulast kogutud uhked arheoloogilised leiud paiknevad Tallinnas Eesti Ajaloomuuseumis. Ehk jõuavad need millalgi ka Lihula muuseumi?
Varasematest siin toimunud uurimistöödest on aga põhjalikult kirjutatud raamatus „Läänemaa muinasajast Lihula keskaega“, mis võiks kindlasti leiduda iga omal ajal Lihula kaevamistel osalenud nooruki raamaturiiulis. 28. septembril mõisas toimuval konverentsil on see raamat ehk ka Lihulas saadaval.
Päisepilt: Arheoloogiliste leidude väljapanek „Lääneranna arheoloogia parimad palad“ Lihula mõisa viinaaidas. / Foto: Lilli Lumera
