adu Iida / Pilt: Lihula Teataja
Madu Iida tervitab!
Täna oo esimene aprill ja naljapäev. Map hakka siin teile luuletama, vaid jutusta teile ühe tõesti sündind loo.
Moo vanavanaisa oli Lihula mõisas kutsariks. Ta oli nõuke nalja, napsu ja naistemees. Juba kolmandat päiva pummeldas Jaani kõrtsis. Eit aga kodu väga marus. Kuna oli esimene aprill, siis läks kõrtsu, ütles vanamehele, et härra käskis paraadmundri selga panna ja hobused rakendada ning trepi ette sõita. Jaen pani hirmsa joosuga koju, sättis enese korda, rakendas hobused ja ootas mõisa ees. Natukese aja pärast tuli mõisahärra ja küsis, et mis ta sii teeb. Vana ütles, et käsk tuli. Härra ei teadnud sellest midagi, palus oodata ja läks teiste sakste käest küsima.
Tuli tagasi ja ütles,et Jaen täna onju esimene aprill, hakkas naerma ja andis talle ühe kuldmündi. Jaen maruvihasena põrutas otse kõrtsu tagasi ja pummeldas kolm päiva veel. Eit aga kodus põdes ja arvas, et ehk oleks ilma selle naljata varem koju tulnud.
Vot seda moodi – vahel võib nali ka pumerangina lennata.
Ma soovi teile ikka ilusat kevadet, nalja ja naeru – elu on lill.
– Teite Iida
Madu Iida leiad ka meie Lääneranna Teataja paberlehe viimaselt sisulehelt! Lõbusat lugemist!
Päise pilt: Unsplash.com
