Mati Põdra
Lihula Muusika- ja Kunstikooli õpetaja / puhkpilliorkestri dirigent

Varakevadel kõikidesse tegevusplaanidesse jõhkralt sisse lõiganud koroona ei suutnud küll üldiselt murda tegijate tahet, ent tekitas siiski rohkem aega tegeleda unarusse jäänud „köögipoole” korrastamisega. Nii kirjutas ka nende ridade autor edasi oma orkestriõpikut ja keskendus juhtimiskoolituse lõputöö kirjutamise käigus küsimusele, kuidas oleks kõige targem minna edasi puhkpilliõppega koduvallas. Tulemus, milleni mainitud valdkonnas jõuti, on ilma ilustamata selline, et selle kohta saab julgesti öelda „restart”.

Raha tasub kulutada huvihariduse toomiseks laste juurde, mitte vastupidi

Oma eelmises kirjatükis tõin välja kitsaskoha, miks terved piirkonnad hajaasustusega ja vägagi suure pindalaga vallas on sunnitud loobuma mitmest tegelikult valla piires olemasolevast huvihariduse valdkonnast. Lihtlabaselt – nad ei pääseks kuskil valla teises otsas asuvale huvikoolile ligi muudmoodi, kui et keegi peaks taksojuhti mängima.

Selles osas on nende ridade autor probleemile lihtsa lahenduse leidnud, ja uuest õppeaastast on täiesti kindel, et viibin ühel nädalapäeval Metskülas, kus alustab suuremat osa sealsest koolist hõlmav õpperühm, ning teisel nädalapäeval Varblas, kus aasta alguses tegutsenud katserühma tegevuse tulemusena on samuti huvilisi. Metsküla tunniplaan on sealjuures juba teada, kõik mahtus ilusti tavalise õppepäeva sisse. Tõenäoliselt saab samamoodi klapitada aegu ka Varblaga. Mina selles mingeid probleeme ei näe, et pean kahel koolipäeval sõitma, jaksaks rohkemgi. Kui keegi peaks nägema, siis – üldiselt, kool ei tähenda majakarpi, vaid inimesi selles. Igal juhul on aga ühe õpetaja sõidutamine majanduslikult kasulikum kui viieteistkümne õpilase liigutamine.

Täiesti uus õppekava – kõik algab kuvandi loomisest

Pärast 2007.aastat, kui üleriigiline muusikakoolide raamõppekava muutus kehtetuks, on elatud kogu vabariigis väga huvitavat elu. Kas autor mõtles seda tõsiselt või sarkastiliselt, jäägu igaühe isiklikule südametunnistusele. Aga fakt on, et ühtseid nõudmisi pole olemas, ei ole näha et tuleks – ja parem, kui ei tulekski, vähemalt muusikas. Huviharidus on HUVIharidus, huvialade õppimine toimub erinevalt erialade õppimisest huviharidusstandardi alusel ega ole osa kutseharidusest, eelkõige sobiks aga huvihariduse iseloomustamiseks lause “igaühele tema võimete kohaselt”.

See kõik ei tähenda aga siiski, et ei võiks eksisteerida mingeid teadmiste ja oskustega seotud parameetreid, millega iga konkreetse õpilase arengut mõõta.

Et nende ridade kirjutaja õpetab instrumente, mille ühiseks nimetajaks on “orkestripillid”, on mõistlik lähtuda funktsionaalsest mõttest: õpime neid sellepärast, et saaks õpitud pillil mängida mõnes tegutsevas harrastusorkestris ka aastaid pärast muusikakooli lõpetamist. Tundub ju mõistlik mõte? Ometi – oma lõputöö kirjutamise käigus külastas autor umbes poolte muusikakoolide veebilehti. Mida mitte üheltki ei leidnud – selgesõnaliselt kirjapandud visiooni, miks on tark tegu õppida just pillimängu. Ei koolides üldiselt ega ka eraldi instrumentide kohta. Palun väga, Mati Põdra kirjutab käesolevaga veelkord: kui tuled õppima tema juurde puhkpillide huvialale, saad omale harrastuse kogu eluks. Kes ei viitsi endale samamoodi kuvandit luua, ärgu pärast ka virisegu, et jalgpallitreener jõudis kümme minutit ette.

Harrastusorkestri muusikute kasvatamiseks – keskendumegi nendele vajadustele

Kogu maailmas tunnustatud Ameerika Dirigentide Ühingu tasemetabel (grading chart) jagab harrastajate kasutatava repertuaari viieks erinevaks tasemeks (grade) selle põhjal, mida peab orkestrant oskama mingi taseme teoste esitamiseks. Tabelis on kirjeldatud erinevaid aspekte: taktimõõdud, helistikud, tempod, artikulatsioonid, rütmimustrid, iga pilli kasutatavad heliulatused ja nii edasi. Liigsetesse detailidesse laskumata võib öelda järgmist: algajate orkestrid Eestis mängivad 1.taseme teoseid, orkestrite enamik 2.-3.taseme teoseid, mõningad väga head orkestrid 4.taseme teoseid. Et nendes väga heades orkestrites mängivad üldiselt ikkagi muusikakooli lõpetanud, tunduski mõistlik tõmmatagi muusikakooli huviala lõpetamise piirjoon 4.taseme järele. Nagu näiteks ka Ida-Helsingi muusikakoolis, kuigi seal on tasemeid iseloomustavad parameetrid natuke teistsugused.

Ja see teeb kogu valdkonnas huvihariduse mudeli palju variatiivsemaks. Esiteks, tasemelt tasemele liikumine ei ole enam seotud konkreetse õppeaasta lõpuga, vaid toimub reaalselt siis, kui vastavad oskused on omandatud. Sellega võib minna niihästi rohkem kui ka vähem kui aasta või kaks, see võib toimuda ka ebaühtlases tempos. Teiseks aga – see annab õpilasele valehäbi tundmata alustada uue huviala õppimist täiesti nullist ka gümnaasiumiealisena ning jõuda piisava motiveerituse korral lõputunnistuseni. Kui ta seda vajab – sest kui ta eluunistus on mängida mõnes orkestris, mis oma repertuaarilt kunagi üle 2.taseme ei küüni ega tahagi küündida, siis pole tegelikult ka mõtet rohkem õppida. Praeguse paradigma kohaselt öeldakse taolise tegevuse kohta “jättis kooli pooleli”. Aga mina ütlen “omandas 2.taseme”.

Ja kolmandaks – mõtestatuse saavad niihästi vabaõpe kui ka töö nendega, kes on üheaegselt nii silmapaistvalt andekad, töökad kui ka motiveeritud muusiku elukutse omandamiseks. Vabaõpe tähendab siinkohal võimalust omandada tasemeid ilma kohustuseta teha seda kindlaksmääratud aja jooksul. Ja nende võimekate jaoks eksisteerib ka 5.tase, mis on oma sisult ettevalmistus sisenemiseks kutseharidusse ning seetõttu alati juhtumipõhine.

Siiski, kaua aega traditsiooniliseks peetud klassisüsteemi hülgamine ja tasemesüsteemi juurutamine ei ole hetkel enam kaugeltki ainult minu mõte. Rohkemal või vähemal määral on seda teed läinud päris mitmed tuntud edumeelsed huvikoolid, sealhulgas ka üks Lääneranna vallas tegutsev. Massu ratsaspordikool nimelt.

Paberid on olulised, kuid praktiline tegevus veel olulisem

Ehkki autor võib selles mõttes öösiti rahulikult magada, et tema koostatud valdkonna õppekavad on põhjalikult läbimõeldud ja tegevused omavahel põhjuslikes seostes, olgu siiski ära öeldud, et eduloo toob endaga kaasa ikkagi praktiline tegutsemine.

Eesti puhkpilliõpetajad on omavahelises koostöös loonud tegelikult konkreetsetest huvikoolidest täiesti sõltumatu süsteemi, mis pakub eduelamusi juba esimesi samme tehes. Selle süsteemi ühes otsas on vabariiklikud õppelaagrid nendele, kes enda arvates veel üldse ei oska pilli mängida (aga meie arvates juba oskavad) ja teises otsas juba kogenud dirigendid, kelle jaoks korraldatakse meistrikursusi. Vahepeale jääb veel mitu-mitu aastaringselt toimuvat koolitust ja festivali kõige erinevama mängutaseme ja vanusega noortele (ja mitte enam väga noortele).

Vaielda annab paljudeski huvi- ja üldhariduse strateegilistes küsimustes, kasvõi käesoleva loo ainetel. Kas tasemesüsteem on õigem kui klassisüsteem? Kas tasub numbreid panna või on kujundav hindamine adekvaatsem? Kas on mõistlikum anda võimalikult palju haridust kohapeal või koondada kõik kuhugi keskele kokku? Isegi selles annab hea tahtmise korral vaielda, kas Haridusministeeriumi ametlik seisukoht, et huvikoolides õpetatakse huvialasid, mitte erialasid, on ikka asjalik. Ole ainult mees ja argumenteeri!

Aga siiamaani pole veel keegi suutnud ümber lükata tõdemust, et kõige haritumad inimesed tulevad nende hulgast, kes lisaks kooliprogrammis pakutavale kasutavad maksimaalselt ära kõik väljastpoolt pakutavad võimalused. Meie pakume neid isegi lahutamatu osana õppekavast.

Sellepärast on ka õppimine puhkpillide huvialal suur investeering tulevikku. Ja seega tark tegu.

Kellel nüüd veel 38 minutit aega on, vaatab üht videot, ja kui vaja, siis küsib juurde.