Mullu detsembris anti Lääneranna Teataja toimetusele vihje, et 2020. aasta jaanuarist stardib Varbla koolis uus projekt, mille märksõnadeks on puhkpillid, orkester, õpik. Toimetaja Kristina Kukk võttis ühendust Lihula Muusika- ja Kunstikooli õpetaja ja puhkpilliorkestri dirigent Mati Põdraga, et saada vastuseid küsimustele “mis?”, “kus?” ja “milleks?”
Mati Põdra, kuuldavasti on Teil käsil uus projekt, milles löövad kaasa Varbla kooli õpilased. Rääkige sellest pisut lähemalt?
Kuuldused vastavad tõele. 8. jaanuaril alustas Varblas tegevust kaheksaliikmeline katserühm sealse kooli ühe liitklassi (2.+4.+5.) baasil, nendega töötame suvevaheajani läbi esimese eestikeelse puhkpilliorkestri õpiku materjali. Loomulikult on tegemist alles selle õpiku katseversiooniga ja lõpliku tõeni jõudmiseks on vaja veel palju tööd teha.
Lääneranna vallas on toimiv huvikool, kus muusikalist haridust omandab 2019. aasta detsembri seisuga 57 noort, miks otsustasite oma projekti kaasata just tavakooli, mitte Lihula Muusika- ja Kunstikooli õpilasi?
Kogu maailmas edukalt toimiv ClassBandi metoodika ongi väga lühidalt lahti seletades täiesti tavalise kooli täiesti tavalise klassi täiesti tavalise koolipäeva täiesti tavaline koolitund. Mitte kooli huviring, kus asjast mittehuvitatud mängivad samal ajal kabet, ja ka mitte muusikakool, mis Eesti oludes tegeleb vastuvõtukatsete abil selekteeritud lastega. Nii et selles mõttes saan ma just nimelt Varbla koolis tegutsedes kõige adekvaatsema tagasiside, kuidas õpik toimida võiks.
Asja teine pool on see, et Lääneranna vald on neli korda suurem kui endine Lihula vald. See on uus olukord ja nõuab teistsugust lähenemist ka kogu huviharidusele – kas olemasolevate huvikoolide töö põhimõttelist ümberkorraldamist või uusi huvikoole. Varbla (või Koonga kaugema otsa) lapsed ei hakka vallakeskusesse sõitma, tehtagu siis uusi bussiliine või makstagu vanemate “taksosõidud” kinni. See on vähemalt kahel korral nädalas tund Lihulasse ja tund tagasi tühja aega, mida saaks sisustada kasulikumalt.
Mida Teie näete olukorra lahendusena? Kas Lihula Muusika- ja Kunstikooli nn muusikatubade loomine (siinkohal võib paralleele tuua Lääneranna Noortekeskusega, mis koondab noortetube Kõmsil, Varblas, Lõpel ja Lihula noortemaja) oleks alternatiiv ja kas leiduks teisi õpetajaid, kes oleksid nõus tundide andmiseks nii kaugele sõitma?
Loeme nüüd alustuseks õpetajate tööga seotud seadusi. Alustame töölepingu seadusest. Paragrahv 20. Töö tegemise koht määratakse kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega. Antud juhul on kohalikuks omavalitsuseks Lääneranna vald. Mingeid muusikatube (või muusikakooli filiaale) pole põhimõtteliselt seega vaja ja õpetaja nõusolekut küsima ei peagi. See on puhas töökorralduslik küsimus. Õpetaja kas hakkab vajadusel käima Varblas ja Koongas, või…
Minul, kes ma olen täiesti autovaba inimene, on nüüd praktiline logistiline kogemus olemas. Lihulast on kolmapäeva (ainuke mulle sobiv päev sellel õppeaastal) hommikul täiesti võimalik Varblasse sõita. 6.35 bussiga Audru koolini ja sealt läheb viie minuti pärast buss Varbla poole. Tagasisõit on muidugi pisut keerulisem, 14.30-ks Vatlamäele jõudes tuleb kolmveerand tundi aega parajaks teha. Aga õhk on värske, mina ise külmakindel ja kolmapäeval pole ka mingit vahet, mis kell Lihulasse tagasi jõuda.
Tuleme tagasi õpiku juurde. Eestis oleks see esimene – kas taolist õpikut pole varem ilmunud seetõttu, et puudus vajadus või hoopis sellepärast, et polnud kedagi, kes võtaks selle töö enda peale?
Mina mäletan seda juttu, et õpikut oleks vaja, vähemalt viimased kuus aastat. Jutumehi või viisakamalt väljendudes ideede generaatoreid on meil üldse rohkem kui selliseid, kes midagi teevad. Arvan, et jutust kaugemale ei jõutud vastava arusaamisega inimeste puudumise tõttu. On siiamaani piisavalt neid tegelasi, kelle arrogantset arvamust mööda muusikakoolides õpetatakse “erialasid” ja orkestrite tegevus on mingi kuuendajärguline üksikute entusiastlike hullude eralõbu. Selline ei saagi mitte kunagi “täiesti tavalise” lapse õpetamisega hakkama, talle suunatud õpiku kirjutamisest rääkimata. Mina tunnen mõlemat poolust piisavalt hästi. Ja et mul on hetkel erinevatel põhjustel vähem koormust, on ka aega tekstiloomega tegeleda. Loomulikult, asja küpsedes kaasan kolleege.
Kas õpik oleks pigem suunatud üldhariduskoolide muusikaõpetajatele või muusikakoolide pedagoogidele?
Neile, kes saavad aru, et hetkeolukord Eesti puhkpillimaastikul nõuab kiiret abinõude rakendamist. Alles hiljuti räägiti teles koorimuusika problemaatikast. Vabandust, aga – kui koorist lahkub üks tenor, saab koor üldiselt samamoodi edasi tegutseda. Kui orkestri oboemängija läheb Ameerikasse õppima või Soome mehele, siis kukub orkester kohe üks grade (tase) madalamale, ei saa enam mängida teoseid, kus ei ole lubatud oboed asendada. Ja kui ainus tuubamängija pensionile läheb, võib orkester üldse pillid kotti panna.
Muusikakoolid ei suuda tagada vajalikku puhkpillimängijate pealekasvu. Vähemalt Tartust väiksemates kohtades. Solistiõppe-keskne õppekava ei arvesta absoluutselt orkestrite vajadustega, valedemokraatlikud ilmingud vastuvõttude korraldamisel tekitavad pianistide ja kitarristide üleproduktsiooni. Tüüpiline viis, kuidas puhkpilliõpetaja endale õpilasi saab, on klaveri huviala katsetega pingereas tahapoole jäänud lastele puhkpillide õppimise pakkumine. See stigmatiseerib, nii õpilast kui ka õpetajat! “Sa oled klaveri jaoks liiga andetu, aga mine õpi trompetit.” Ei midagi isiklikku kellegi suunas, kogu maailmas on kahjuks samad trendid. See on eraldi kurb jutt, mis nõuaks lahtirääkimiseks veel vähemalt poolt lehekülge. Aeg seega hakata aru saama, et on vaja kolida (tagasi) üldhariduskoolidesse. Nii nagu juba tehtud paljudes tuntud puhkpillimaades.
Tundub, et olete omamoodi maadeavastaja – samal ajal kui teised mõtlevad, Teie juba tegutsete!
Tegutsevad ikka veel mõned – kindlasti tean, et Tartus juba mitu aastat kolleeg Gunnar Pettaig, siinsamas lähedal Läänemaal (Ridala põhikoolis) Miranda Klaji. Aga nemad kasutavad välismaiseid õppematerjale, Gunnar põhiliselt jaapanlaste ja Miranda hollandlaste omi. Ma usun, et huvilisi võiks olla rohkem, kui saaks kasutada eestikeelset materjali.
Teil on pikk kogemus puhkpilliorkestri dirigendina. Kas õpik oleks ClassBand metoodika tõlge eesti keelde või plaanite tuua sisse ka midagi enda poolt?
ClassBand on pigem ise selline metoodikate koondnimetus. Olen tutvunud lähemalt jaapanlaste, ameeriklaste ja hollandlaste raamatutega, käinud Yamaha Europe mentorõpetaja (senior key teacher) seminaril ja jälginud soomlaste koolis toimuvat. Igal maal on mingid põhimõtted, tugevamaid ja ka nõrgemaid momente.
Kindlasti korraldan mitu arutelu kolleegidega, et pikaaegne kogemus laiast maailmast ühendada tugevaks tervikuks kohaliku kultuuriga. Aga täiesti selge ja minu poolt kivist on üks asi: Eesti lapsele eesti lauludel põhinev õpik. See edasikaebamisele ei kuulu.
Milliste laulude seadeid võib õpikus näha ja kuidas see valik tehakse?
Ma võtan kuskil soojemate ilmade saabudes põhjalikumalt üldhariduskoolide muusikaõpikud ette, seal on ju toredaid laule. Kuid “Rongisõit” ja “Kati karu” on täiesti aegadeülesed laulud.
Samas, ma ei eita üldse, et last võiks ka mõni mõminaräppar kõnetada. Kuid orkestriõpiku seadetes tuleb arvestada, et alustatakse üheskoos täiesti nullist ja liigutakse koos ka edasi. Nii et tuleb leida ka omamaiseid viie-noodi-lugusid, välismaiseid on terve internet täis.
Millal õpik valmis saab?
Lõplikule kujule vähemalt digitaalselt peaks jõudma suve lõpuks, sest sügisest käivitub täies mahus orkestriõpe Metskülas. Eelistaksin seal juba kasutada eestikeelseid materjale.
Ja küllap arutelude käigus selgub seegi, kas üldse ja kui palju on mõtet trükkida füüsilisi paberraamatuid. Hollandlastel on näiteks nii, et muidu on paberraamatud, aga oboe ja fagoti õpperaamatud on (muidugi raha eest) allalaetavad, sest neid pille õpitakse erinevatel põhjustel palju vähem. Kindlasti on see trükkimise teema Eesti oludes eraldi projekt.
Lääneranna vallas on seitse üldhariduskooli. Suuremas osas neist õpib kuni poolsada õpilast, nende seas on kindlasti palju neid, kellele pillimäng ei paku üldse huvi või puudub neil muusikaline kuulmine ja rütmitaju. Kas kümne õpilasega saab ka puhkpilliorkestrit teha või kuidas võiks selline tavalistes koolides tavaliste õpilastega puhkpilliorkestri loomine välja näha?
Alustuseks lükkaksin ümber paar müüti. Selliseid lapsi, kellele on nende (või vanemate) sõnul “karu kõrva peale astunud”, on protsentuaalselt umbes sama palju kui värvipimedaid. Küll on aga massiliselt selliseid, kellele ja kellega kodus pole lauldud, kellega pole kontsertidel käidud, kellesse on lasteaedade ja hiljem koolide muusikaõpetajad suhtunud täiesti hoolimatult – peaasi et ei segaks. Pole eriti selliseid üldhariduskooli muusikaõpetajaid, kes reaalselt teaksid, kuidas häält tekitada ja oskaksid ka selle teadmise algklasside õpilase jaoks talle arusaadavas keeles lahti seletada! “Viisipidamine” tähendab oskust seda õigesti tekitatud häält kõrgemale ja madalamale juhtida. See, nagu ka rütmitaju, on treenitav. Aga lihtsam on olla mugavustsoonis ja teha suurepäraseid sooritusi nendega, kes haaravad kiiremini… “Huvipuudus” on seega tagajärg, mitte põhjus. Need lapsed on oma varasemas elus kõrvale jäetud, stigmatiseeritud andetuteks, ebamusikaalseteks ja milleks kõigeks veel. See on ka põhjus, miks ma ei poolda absoluutselt õpilaste selekteerimist vastuvõtukatsete abil. Muusika kuulub kõigile!
Muuseas, pilli õpetada on palju lihtsam kui laulmist, seal asub heliallikas kehast väljaspool. Aga see selleks.
Nüüd küsimusele vastuseks – laulupidudele kvalifitseerumiseks on puhkpilliorkestrisse nõutud 12 mängijat (sealjuures küll konkreetset pillivalikut ette kirjutamata) ja võimekus iseseisvalt ette mängida. Kogu maailmas on aga tuhandete kaupa noote, mis on kirjutatud nn flex-seadetes – neli kuni seitse puhkpillipartiid (+löökpillid) instrumenti konkretiseerimata, peaasi, et pilli heliulatus sobiks. Niisiis keskmiselt viie puhkpillimängijaga juba kõlab piisavalt värvikalt ega vaja ka ümberseadmist.
ClassBandi metoodika ei eelda, et õpetaja peab olema puhkpillimängija/puhkpillipedagoogi taustaga. Ta peab aga olema valmis ka ise uusi asju omandama. Lastega on täpselt sama lugu. Seega – 1) too kohale pillid, 2) tutvusta neid lastele, 3) jaga õpilaste vahel laiali (nad peavad ise valima, õpetaja tohib seda protsessi ainult abistada) ja 4) tuld! Täpselt nii see algus välja peabki nägema, ja nägi 8. jaanuaril ka Varblas. Ning kordan veel – grupp õpib KOOS. See tuleb administratiivselt ühel või teisel moel ära korraldada.
Kas plaanite jätkata koostööd Varbla kooliga ka uuel õppeaastal?
Kui esimest korda konkreetse liitklassi ette tulin, leppisime kokku, et see klass on mulle õpiku koostamisel abiks käimasoleva õppeaasta lõpuni. Mitte ühtki lisatingimust – sügisel jätkata või tulla ükskõik parasjagu mis nime kandvasse muusikakooli õppima – ma ei seadnud. Mai lõpus võtame selle seltskonna koos lapsevanemate ja kooli juhtkonnaga korraks kokku, anname vastastikku tagasisidet ja arutame, mis saab edasi.
Loomulikult olen valmis jätkama. Ja tegutsen see pool aastat niimoodi, et ka õpilased tahaksid jätkata. Aga – kui tegemist on lastega, tuleb kõikidest kokkulepetest tingimusteta kinni pidada!
Igatahes see detail mind juba heas mõttes kõnetas, kui paar last olid isegi natuke pettunud, et pilli kohe pärast esimest tundi veel koju ei saanudki. Järelikult huvi paistab olevat ja meeldib ka see, et haridus koju kätte tuuakse.
Päise pilt: Anneli Lobjakas
1 kommentaar