Täna kummutame kümme enimlevinumat müüti ja valearusaama, mida inimesed toovad vabanduseks, kui küsida neilt, miks nad ei sorteeri või käitlevad jäätmeid valesti.
Müüt nr 1: Minu maa – teen, mida ma ise tahan!
Müüt nr 2: Ma ei ole oma eluaseme seaduslik omanik, seega ei pea mul prügikasti olema.
Müüt nr 3: Aga mul ei teki prügi.
Müüt nr 4: Vanasti võis prügi põletada, järelikult võib seda teha ka nüüd. Pealegi jäätmekäitlusettevõtted põletavad samuti prügi elektri tootmise eesmärgil.
Müüt nr 5: Mul ei ole valikut – ma pean kodus prügi põletama, sest prügikast on täis ning prügiauto tuleb alles kahe nädala pärast.
Müüt nr 6: Ma ei sorteeri, sest ma elan maapiirkonnas ning pakendikonteiner asub liiga kaugel.
Müüt nr 7: Ma ei sorteeri pakendijäätmeid eraldi, sest need hakkavad haisema enne, kui ma jõuan need pakendikonteinerisse viia.
Müüt nr 8: Prügi ei ole mõtet üldse sorteerida, sest see visatakse niikuinii ühe prügiauto peale.
Müüt nr 8.1: Aga ma olen oma silmaga näinud, kuidas segaolmejäätmete prügiauto tühjendab pakendikonteinerit.
Müüt nr 9: Konteineril on kiri: „Plast-, klaas-, metallpakendid“. See tähendab, et pakendikonteinerisse võib panna ka lehtklaasi ja mänguasju.
