Isadepäeva eel räägivad Lääneranna vallas elavad lapsevanemad lahkumineku järel tekkinud konfliktidest, lastega sideme hoidmisest ja sellest, kuidas täiskasvanute vaidlustes võib kõige rohkem kannatada laps. Lastekaitsespetsialist Eve Lindoja rõhutab, et lahendusi otsides peab keskmesse jääma lapse heaolu.
Loo ajendiks sai Ärilehes ilmunud käsitlus lapsega suhtlemisega seotud vaidlustest, mille kohta jagasid oma kogemusi ja mõtteid Lääneranna valla eri perekondadest pärit isa, ema ja vanaisa. Nende öeldus kordub mure selle pärast, mis saab lapse ja isa suhtest siis, kui vanemate vahel ei õnnestu koostööd leida.
Isa: võitlus, mis ei näi lõppevat
Foto: Pexels.com
Lahkuminek ei tähenda alati seda, et vanemad saavad oma eluga rahulikult edasi minna. Mõnikord algab just siis pikk ja kurnav võitlus selle üle, kuidas lapsed ühe või teise vanemaga suhelda saavad.
Ühe Lääneranna isa jaoks on sellest kujunenud raske katsumus. Teda on kohtusse antud kuuel korral, neljal korral on taotletud vanemlike õiguste äravõtmist. Tema vastu esitatud süüdistused on puudutanud kõikvõimalikke teemasid, muu hulgas vägivaldsust, laste turvalisust ja elutingimusi. „Lõpuks toodi lauale ka pedofiilia kahtlustus.“
Isa sõnul on kõige valusam aga see, et vanematevahelistesse vaidlustesse tõmmatakse ka lapsed ise. „Peamised tõendid on, et „lapsed rääkisid“, seega lapsed pannakse tanki,“ selgitab ta. Isa sõnul ei ole lapsed peale väljatoodud murede väidetavalt emale rääkimise kellelegi teisele süüdistuste aluseks olevaid asjaolusid kirjeldanud. Samuti pole süüdistused tema sõnul leidnud kinnitust korduvatel laste ärakuulamistel. „Lapsi on ligi kümmekond korda kuulanud erinevad spetsialistid (kohus, heaoluspetsialistid ja lastele määratud riiklikud esindajad), kuid süüdistused pole senini kinnitust leidnud.“
„Poolteise aasta jooksul on kohtuvaidlustele kulunud üle 17 000 euro,“ on ta oma kogemust kokku võttes välja toonud. See on raha ja energia, mida oleks saanud kasutada kodu, pere ja laste heaks.
Ta leiab, et vahetult pärast pere lagunemist võivad emotsioonid üleval olla, kuid olukorraga tuleks aja jooksul leppida ja eluga edasi minna.
Tema hinnangul muutuvad ühised lapsed paraku mõnikord vanematevahelises konfliktis vahendiks, mille kaudu teisele haiget teha. „Kahjuks on ühised lapsed parim relv kättemaksuks ja enese käitumise õigustamiseks.“
Isa sõnul on lapsed isaga koos olles rõõmsameelsed ning sooviksid rohkem koos aega veeta, kui selleks võimalusi pakutaks. Ta rõhutab, et lapse jaoks on oluline säilitada toetavad suhted mõlema vanema ja oma lähedastega. „Lapse jaoks on üks olulisemaid asju turvaline ja toetav sotsiaalne tugivõrgustik.“
Pikalt kestev kohtuvaidlus murrab ka kõige vastupidavama vanema.
„Kuna need kohtuprotsessid on väga kurnavad, siis kahtlustan, et paljud isad loobuvad oma õiguste eest võitlemast, sest ei saa lubada endale materiaalset laostumist. Teisalt ei suudeta mentaalselt inimeseks jääda.“
Ta lisab, et selliste konfliktide mõju ei jää lastele märkamatuks. „Lastele ei jää sellised kemplused varjatuks ja võib päris kindel olla, et killustunud perekond jätab laste vaimsele arengule pöördumatu jälje.“
Vanaisa: kõige suurem kannataja on laps
Foto: Pexels.com
Lähedase pereliikmena kõrvalt vaadates on vanaisal raske leppida sellega, kui pikaks võivad vanematevahelised konfliktid venida ja kui vähe jääb selles kõiges ruumi lapse heaolule. „Inimesed saavad olla just nii halvad, kui neil lubatakse olla,“ ütleb ta.
Teda paneb imestama, kuidas võib üks inimene teist aastaid kohtuvaidluste, süüdistuste ja pideva asjaajamisega kurnata. „Kuidas muidu saab üks inimene teist aastaid terroriseerida? Saata tema kaela valesüüdistusi, tarbetut asjaajamist ja kohtuasju. Sundida ohvrit kulutama oma närve ja raha, mida kõike oleks saanud kasutada lapse hüvanguks.“
Kõige valusamaks peab ta aga seda, et täiskasvanute konfliktis jääb sageli kõige kaitsetumaks just laps.
„Selle terrori kõige suurem kannataja on laps, kes ei leia kusagilt kaitset.“
Vanaisa jaoks on eriti raske mõista, miks võivad sellised olukorrad aastaid kesta ning miks ei jõua abi alati nendeni, kes seda vajavad. „Isa abipalveid ei kuulata, tema väidetega ei arvestata,“ kirjeldab ta oma muret.
Ta ei tea, kas ja milliseid samme on lastekaitse konkreetsetes olukordades astunud, kuid küsib, kuidas on võimalik, et sellisel vastasseisul lastakse jätkuda.
„Isadepäev on päev, mil ka need meie isad, kes on poriga üle valatud, väärivad toetust ja märkamist.“
Ema: laps ei vaja vanematevahelises konfliktis võitjat
Foto: Pexels.com
Lääneranna vallas elava ema laps jäi vanemate omavahelisel kokkuleppel isa juurde senisesse lapsepõlvekoju. See ei olnud kohtuvaidluse tulemus, vaid ühine otsus, milleni jõuti sooviga leida lapsele võimalikult rahulik ja turvaline lahendus. Vanemad püüdsid korraldada elu nii, et lapse senine keskkond ja igapäevane rütm saaksid võimalikult vähe häiritud. „Ma uskusin, et see on lapsele parim lahendus. Täiskasvanuna tuleb vahel oma soovid kõrvale jätta ja mõelda sellele, mis annab lapsele kõige rohkem turvatunnet ja stabiilsust,“ kirjeldab ema otsuse tagamaid.
Lapse ülalpidamisse panustab ta isale elatist makstes. Ometi ei ole selline elukorraldus tähendanud, et lapsega vähem koos olemine oleks talle kerge. Valus on olnud eemalolek ja tunne, et suhe lapsega on aja jooksul kaugeks jäänud.
Kõige enam on haiget teinud aga oma pereringist tulnud etteheited.
Teda on nimetatud „rongaemaks“ ja süüdistatud lapse isale „viskamises“. Ema koges, et tema otsust ei nähtud mitte lapse heaolu silmas pidava valikuna, vaid märgina sellest, et ta pole oma emaülesannetega hakkama saanud.
„Tundub, et emalt oodatakse, et ta peab oma laste kasvatamise eest võitlema. Kui sa ei võitle, siis justkui ei hooli piisavalt või polegi päris ema. Aga kas lapse eest seismine peab alati tähendama võitlust? Kas rahumeelne kokkulepe ja teise vanemaga koostööle jõudmine ei võiks samuti olla märk sellest, et lapse heaolu on kõige olulisem?“ mõtiskleb ta. „Ma ei arva, et hea ema või isa olemist saab mõõta selle järgi, kelle juures laps elab või kes rohkem võitleb. Oluline on see, kas laps tunneb, et teda armastatakse ja temast hoolitakse.“
Ema sõnul võib selline ühiskondlik ootus panna vanemaid ka äärmuslikult käituma. Soov tõestada teistele, et ollakse hea ja hooliv lapsevanem, võib hakata varjutama küsimust, mida laps tegelikult vajab.
„Kahjuks on ka väga raskeid ja koledaid lugusid, kus lapse kaitsmiseks tulebki sekkuda. Seda enam on ääretult kurb, kui tegelikult tahavad mõlemad vanemad oma lapse elus olemas olla, temaga aega veeta ja tema eest hoolitseda, kuid omavahel ei suudeta koostööd teha,“ mõtiskleb ema.
Tema sõnul ei peaks vanemate lahkuminek tähendama, et lapse elus peab üks vanem teisest vähem tähtsaks muutuma. „Laps ei peaks tundma, et ta peab valima ema või isa vahel. Tal võiks olla õigus armastada mõlemat ja tunda, et mõlemad vanemad on tema jaoks olemas.“
Lapse heaolu peab jääma keskmesse
Lääneranna valla lastekaitsespetsialist Eve Lindoja rõhutab, et vanematevahelises võitluses jääb kannatajaks laps. Täiskasvanutel tuleb otsida lapse heaolust lähtuvaid lahendusi ka siis, kui omavahelistes suhetes on palju pettumust ja haiget saamist. „Lapsel on õigus mõlemale vanemale,“ ütleb Lindoja. Tema sõnul aitab kompromissi leidmisele kaasa see, kui vanemad mõtlevad lapse stabiilsusele ning võimalusele mõlemat vanemat armastada.
Lapse huvidest lähtuv lahendus ei tähenda automaatselt aja jagamist vanemate vahel täpselt pooleks. Sobiv elukorraldus sõltub muu hulgas lapse vanusest ja vajadustest, kodude vahekaugusest ning vanemate koostöövõimest. Lapse turvalisusega seotud muresid tuleb võtta tõsiselt ja hinnata iga pere puhul eraldi.
Kaks kodu ei tähenda, et lapsel puudub kodutunne.
Sotsiaalkindlustusameti juhistes rõhutatakse lapse vajadust etteaimatava elukorralduse, tuttavate rutiinide ja jätkuva suhte järele mõlema vanemaga. Üht kõigile sobivat elukorraldust ei ole. Võimalused on näiteks järgmised:
Üks peamine kodu ja regulaarne koosolemine ühe vanemaga. Laps elab enamasti ühe vanema juures. Teisega lepitakse kokku koosolemise aeg ning osalemine lapse igapäevaelus. Suurema vahemaa puhul tuleb läbi mõelda ka vaheajad, sõidud ja nende korraldamine.
Vahelduv elamine kahes kodus. Laps viibib kokkulepitud graafiku järgi mõlema vanema juures. Ajajaotus ei pea olema täpselt võrdne ning selle sobivust tuleb hinnata lapse vajaduste, koolielu ja kodude vahekauguse järgi.
Linnupesavanemlus. Laps jääb ühte koju ja seal elavad temaga vaheldumisi vanemad. Seda elukorraldust on uuritud ka Tallinna Ülikoolis. See eeldab vanemate koostööd, muid elamisvõimalusi ning selgeid kokkuleppeid kodu kasutamise ja kulude kohta.
Lapse arvamust tuleb kuulata tema vanust ja küpsust arvestades. Vastutus lahenduse leidmise eest peab siiski jääma täiskasvanutele.
Laps ei pea valima vanemate vahel ega vahendama nende omavahelisi etteheiteid.
Selged kokkulepped ja võimalus abi küsida
Lindoja soovitab lapsega seotud kokkulepped kirja panna võimalikult selgelt, et neid ei saaks erinevalt mõista. Kui vahetu vestlus kipub muutuma tüliks, võib vajalikku infot vahetada e-kirjade või sõnumite teel. Ka kirjalik suhtlus peaks jääma viisakaks ja keskenduma lapse vajadustele.
Näiteks tasub läbi rääkida, kuidas korraldatakse kohtumised ja tähtpäevad, kuidas antakse teada plaanide muutumisest ning kuidas jagatakse infot lapse tervise ja igapäevaelu kohta. Mida arusaadavamad on kokkulepped, seda vähem jääb ruumi oletustele ja uutele arusaamatustele.
Kui omavahel kokkuleppele jõuda on raske, soovitab Lindoja kasutada perelepitust. Riiklik perelepitusteenus on lapsevanemale tasuta. Erapooletu perelepitaja aitab arutada lapse edasist elukorraldust, suhtlemist ja ülalpidamist. Teenust saab taotleda Sotsiaalkindlustusametilt; infot saab küsida ka enne teise vanemaga ühise sammu tegemist.
Perelepituses koostatud vanemluskokkuleppe kinnitab Sotsiaalkindlustusamet. Ameti kinnitatud kokkulepe on täitedokument, mille täitmist saab vajaduse korral nõuda kohtutäituri kaudu. Seega on tegemist õigusliku tähendusega kokkuleppega.
Perelepitus eeldab, et mõlemad vanemad saavad osaleda vabatahtlikult ja turvaliselt. Vägivalla, hirmu või surve korral tuleb teenuse sobivust eraldi hinnata ning esmajärjekorras tagada lapse ja vägivalda kogenud vanema kaitse.
Lääneranna vallas saab võimaluste arutamiseks abi pöördudes lastekaitsespetsialist Eve Lindoja poole telefonil 517 8670 või e-kirja teel eve.lindoja@laanerannavald.ee. Lastekaitsespetsialisti suunamisel võimalik taotleda psühholoogilist nõustamist ning perekonda ja lapsi toetavaid teenuseid. Lisateave on valla veebilehel.
Isadepäev annab võimaluse mõelda ka sellele, kuidas toetada lapse ja isa lähedust peredes, kus kooselu on lõppenud.
Mida varem leitakse lapse vajadustest lähtuv toimiv elukorraldus, seda rohkem jääb ruumi ühisteks argipäevadeks ja rõõmsateks hetkedeks.
Loos kogemusi jaganud isa, ema ja vanaisa nimed on toimetusele teada.
Perede privaatsuse hoidmiseks ei avaldata nende nimesid ega üksikute vaidluste asjaolusid.
