Lääneranna vallas Lõo külas peetakse üht maailma haruldasemat kanaliini – Eesti maakana järeltulijaid, kelle geneetiline pärand ulatub sajandite taha. Värske teadusuuring kinnitab, et kuigi puhtaid põliskanu enam ei ole, on nende lugu ja geenid endiselt elus.
Iidne pärand pole kadunud
Oulu ülikooli teadlane Suvi Olli uuris koostöös Eesti ja Leedu kolleegidega muistseid ja tänapäeva Läänemere piirkonna maakanu. Kanu võrreldi uuringus nii omavahel kui ka moodsate kanatõugudega.
Eesti Maakana Selts ja MTÜ Maadjas aitasid koguda uuringu korraldamiseks Eesti maakana sulgi ning hiljuti teadusajakirjas Heredity avaldatud uuring pealkirjaga Ancient DNA unravels the history of chickens in the Baltic Sea region and the continuity of landrace lineages (tõlkes: Muistne DNA paljastab kanade ajaloo Läänemere piirkonnas ning maatõugude liinide järjepidevuse) käsitleb kanade ajalugu Läänemere piirkonnas ning näitab, et tänapäeva kohalikes kanapopulatsioonides on säilinud jälgi väga vanadest liinidest. Teadlaste sõnul võivad kohalikud maatõugu kanad põlvneda muistsetest populatsioonidest, mis on piirkonnas elanud juba sajandeid.
Kuigi täiesti segunemata ehk puhtaid põliskanu ei ole enam säilinud, rõhutab uuring, et geneetiline järjepidevus ei ole katkenud – osa iidsest pärandist elab edasi tänapäeva kanades.
Lõo liin: haruldus maailmas
Eestis on hinnanguliselt alles umbes 150 põliskana järeltulijat ning säilitamisel seitse erinevat liini. Üks neist on Lõo liin, mille suurim säilituskari asub Lääneranna vallas Lõo külas Kuido Lehtmetsa juures.
Lõo liini kanu on maailmas alles vähem kui 50 isendit, mistõttu on tegemist äärmiselt haruldase linnuga.
See teeb Lääneranna vallast olulise paiga, kus hoitakse alles osa Eesti ainulaadsest maaelulisest pärandist.
Uuring toob esile ka laiema ajaloolise tausta: kanad jõudsid Läänemere piirkonda sajandeid tagasi ning kohanesid siinsete oludega, kujunedes oluliseks osaks talukultuurist. Just see kohanemine ja pikk ajalugu annabki Eesti maakana erilise väärtuse.
Rohkem kui lihtsalt kanapidamine
Teadlaste ja valdkonna eestvedajate sõnul ei seisne Eesti maakana väärtus ainult tema praktilistes omadustes. Oluline on ka kultuuriline ja ajalooline tähendus.
Nagu on öelnud uurija R. Pärn: „Eesti maakana lugu on ühtaegu kaotus ja võimalus. Kaotus sellepärast, et täiesti puhas põliskana ei ole enam säilinud. Võimalus sellepärast, et tema järglasteks peetavaid populatsioone saab veel uurida, hoida ja väärtustada. Eesti maakana puhul ongi oluline mõista, et väärtus ei seisne ainult selles, mitu muna ta muneb või kui kiiresti kasvab. Tema väärtus peitub ka loos, mille ta endaga kaasa toob.“
Eesti maakana on eriline ka seetõttu, et seda ei leidu kusagil mujal maailmas. Samas ohustavad säilimist nii kiskjad (rebased, kullid, tuhkrud) kui ka haigused, sealhulgas linnugripp.
Üleskutse: aita säilitada Eesti pärandit
Selleks, et haruldane kanaliin säiliks, on vaja rohkem säilituskarju. Seetõttu oodatakse ka uusi huvilisi, kes sooviksid panustada Eesti maakana hoidmisele.
Tegemist on vabatahtliku tegevusega, mille eesmärk on säilitada Eesti geneetilist ja maaelulist pärandit tulevastele põlvkondadele.
Lisainfot leiab Eesti Maakana Seltsi veebilehelt ja „Eesti Maakana Sõbrad“ Facebooki grupist.
Kanad Lääneranna vallas, Tapamaja Galeriis. Foto: Piia Saak
