Mati Mandel
Ajaloolane ja arheoloog
Millal jõudsid Lõuna-Läänemaale meie kauged esivanemad, arhailist eesti keelt kõnelevad proto- ehk eeleestlased? Sellele küsimusele vastust otsides tuleb heita pilk tuhandete aastate tagusesse aega.
Uurimistööde põhjal on selgunud, et kiviaja lõpul toimus Eestis mingi suurem katastroof – võimalik, et katkuepideemia –, mille tagajärjel hävis suur osa tollasest elanikkonnast. Päris inimtühjaks ala siiski ei jäänud, sest siit-sealt on leitud üksikuid kasutatud pronksesemeid.
Umbes 3000 aastat tagasi olukord muutus. Saaremaale, Põhja-Eesti rannikule, aga ka Lõuna-Läänemaale, hakati ehitama kivikirstkalmeid. Kasekülas õnnestus neist ühte 1973. aastal ka uurida.
Nendesse kalmetesse maetud inimluude uurimine on näidanud, et tegu oli lääne või lõuna poolt sisserännanutega. Nad tegelesid juba karjakasvatuse ja algelise maaviljelusega ning rääkisid protogermaani keelt. Kaasa tõid nad ka oma uskumused, eelkõige viljakuse tähtsustamise. Nii hakati siinsetele raudkividele süvendama väikseid lohukesi – viljakuse sümboleid. Silmas peeti ilmselt nii põllumuldade, kariloomade kui ka inimeste viljakust.
Meie eellased tulid kagust
Dnepri ülemjooksu aladelt pärit eel-eestlaste ehted
Uuemad uurimistööd on näidanud, et I aastatuhandel eKr saabusid Lääne-Eestisse taas uued sisserändajad. Volga, Okaa ja Dnepri ülemjooksult liikus mööda Väina jõge mereni suur hulk rahvast, kes jõudis ka Eesti rannikule, Soome ning isegi Kesk-Rootsi.
Tänapäevaste DNA-uuringute põhjal võib järeldada, et tegemist oli meie eellastega. Nad tõid kaasa uue keele ja geenipärandi ning hulgaliselt ehteid ja tööriistu. Nende sisserändajate esemeid leiti esmakordselt 1970. aastal Kõmsi tarandkalmete kaevamistel, mõni aasta hiljem ka Poanses. Toona ei osatud neid veel protoeestlastega seostada, sest geeniuuringud puudusid.
Sisserändajaid oli arvukalt: sedavõrd, et nad sulandasid endasse ka varasemad germaani keelt kõnelevad kivikirstkalmete elanikud.
Poanse tarandkalme müürid
Varased maaviljelejad eelistasid paepealseid
Elupaikadeks valiti sageli samad piirkonnad, mida olid kasutanud varasemad asukad: kergesti haritavad, viljakad, kuid põuakartlikud paepealsed mullad. Selliseid alasid leidus lisaks Põhja-Eestile ja Saaremaale ka Lõuna-Läänemaal, näiteks tänapäeva Kõmsi, Kaseküla, Ridase, Poanse, Salevere ja Vatla külade aladel.
Sealt pärinevad ka meie kaugete eellaste kalmed. Koos põlluharimise ja karjakasvatusega jätkati ka lohukivide traditsiooni. I aastatuhande keskpaigas hakati Lõuna-Läänemaal rajama tarandkalmeid ning ehitama kindlustusi – vallide ja kaitsetaradega piiratud kaitseehitisi. Selliseid on siin teada kaks: Massus ja Salevere Salumäel.
Ka Põhja-Läänemaal leidus sobivaid alasid – näiteks Taebla–Uugla–Jalukse piirkonnas, kus on teada mitu tarandkalmet, üks ringvall ning hulk lohukive.
Niisiis asustasid kaugelt saabunud protoeestlased I aastatuhande keskpaigaks hilisemad Hanila ja Karuse kihelkonnad ning põhjas Lääne-Nigula kandi. Mujale Läänemaale nad toona ei jõudnud.
Elu neis piirkondades kestis kuni ajaarvamise vahetuseni, mil toimus uus, seni täpsemalt selgitamata katastroof – inimtegevuse jäljed kaovad mandri-Eesti lääneosas. Alles 5.–6. sajandil algas Lõuna-Läänemaal taas püsivam asustus.
I eelkristliku aastatuhande mälestusmärgid on Hanila ja Karuse kandis säilinud tänaseni – hoidkem neid.
Päisepilt: Poanse tarandkalme müürid
