Kaja Lotman
Veidi üle 100 aasta tagasi kordusid Kasari jõel sarnased viienda aastaaja tunnused nagu tänapäeval Soomaal. Siinsed inimesed küll kurtsid ootamatute üleujutuste põhjustatud kahjude üle, kuid olid nendega ka kohanenud. Tulvade rüpes kujunes eriline kultuur, mille keskseks tegelaseks oli ühepuulootsik. Heinategu luhas oldi harjunud tegema peaaegu põlvini vees ning tulvade kaitseks ehitati üleujutusaladele kõrgeid kuhjalavasid.
Pärast Vabadussõda toimunud maareformi käigus said maa suures osas uued inimesed – energiat ja muutustahet täis põllumehed. Piirkonna talunikel tekkis idee Kasari jõe sängi süvendada, et vähendada üleujutusi ja elavdada majandust. Olukord oli soodne ka poliitiliselt: 1925. aastal sai riigivanemaks Illustes sündinud Jaan Teemant, kes tundis Läänemaa olusid hästi. Ideed vedas Riigikogus Teenuse jõe äärest pärit Kullamaa taustaga põllumeeste esindaja Kustas Tonkmann.
Tonkmanni nägemuses võinuks Kasari jõest kujuneda oluline veetee kaupade, eriti põllumajandussaaduste ja pilliroo veoks – olid ju tollased maanteed kehvas seisus. Tema hinnangul oleks süvendamisega saanud luua kuni 60 km ulatuses laevatatavat veeteed, mis ühendunuks Väinamere laevateedega. Ta alustas ka ise 1925. aasta suvel paadiga piimaveo teenuse pakkumist.
Tööde ettevalmistamiseks loodi Mereasjanduse Peavalitsuse juurde Kasari uurimiskomisjon, kes külastas piirkonda 17. septembril 1925. Selgus, et olemasolevad süvendajad on jõe jaoks liiga suured ning otsustati välja töötada uus mudel baggerist ehk koppsüvendajast.
1925. aasta lõpus eraldas Riigikogu lisaeelarvega 12 miljonit marka ettevalmistustöödeks. 16. jaanuaril 1926 telliti Sadamatehastelt kaks süvendajat – Alfa ja Beeta. Esimesena valmis Alfa, mille suuremad osad toodi 1926. aasta veebruaris rongiga Ristile ning sealt taliteed mööda Kasarile, kus masin lõplikult kokku pandi.
Süvendaja “Alfa”, MM F 638/12, Eesti Meremuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/155667
Tööd aga kippusid venima ja Teemant ning Tonkmann külastasid 1926. aasta juunis piirkonda, et ise asjaga kursis olla. Päewaleht kirjedab külastust nii: „Kasari silla juurest sõideti mootorpaadil umbes 12 km ülespoole. Seal on weel kewadise liigwee häwitustöö jäljed selgesti näha. Kewadel ja sügisel kannatavad Kasari ümbruse elanikud liigwee all, mis jõekallastest wälja tungib. Umbes kolme nädala jooksul peawad kaldaäärsed elanikud loomi toitma paatidel ja ühe hoone juurest teise juure pääsewad nad ainult paatidel. Jutuajamisel kaasteelistega tähendas teedeminster, et Kasari jõge tuleb süwendada nii keskjooksul kui ka allpool silda. Ka tuleks teedeministri arwates ülewal pool silda tammi pais täielikult maha wõtta, mis praegu weewoolu tunduwalt takistab. Kasari silla juure tagasi jõudes sõideti autol Läänemaa kaugemasse nurka Paatsallu. Möödasõidul peatuti ka riigiwanema sünnikohas.“
Esimesed süvendustööd algasid 1926. aasta augustis, kuid pärast umbes 200 meetri kaevamist selgus, et jõe põhi muutus nii kõvaks, et töö ei edenenud plaanitud tempos. 1928. aastal jätkati töid Kasari silla ülemjooksul. Kogu süvendamisprojekt viidi ellu aastatel 1926–1938.
Kaevatud kanalid ei järginud looduslikke jõesänge ning vana Kasari peaharu lõikus uute kanalitega. Tööde mõju avaldus eelkõige üleujutuste kestvuse ja ulatuse vähenemises. Kui aastatel 1924–1929 oli keskmiselt 247 üleujutuspäeva aastas, siis 1955–1959 juba 107 ning 1965–1969 vaid 78. Suvised üleujutused peaaegu kadusid.
Samas kaasnesid töödega ka negatiivsed mõjud. Näiteks kadus Kasari alamjooksul vähipopulatsioon, mis oli olnud kohalike oluline sissetulekuallikas. Jõekallastele kuhjatud vallid takistasid vee liikumist luhal ning soodustasid selle soostumist. Toitained ei ladestunud enam luhtadele, vaid kanti kiiresti merre. Juba mõne aasta möödudes täheldati heina kasvu vähenemist.
Hiljem halvendas olukorda nõukogudeaegne intensiivne põllumajandus, mille tulemusel jõudis liigne väetis Matsalu lahte. See põhjustas rannikumere muutusi – maismaastumist, pilliroo levikut ning kalade kudealade ja linnustiku muutusi. Kiirevoolulised kanalid ei sobinud enam ühepuulootsiku kasutamiseks ning sajanditepikkune traditsioon hääbus. Samas muutus võimalikuks heinatöö rasketehnikaga.
Lihula Muuseum plaanib koostada süvendustööde teemalise näituse
Kui teie peres on säilinud lugusid või fotosid nende töödega seoses, andke palun teada: Kaja Lotmani,e telefonil 524 7899 või e-postiga kaja.lotman@gmail.com.
Lisaks on oodatud kõik huvilised oma mälestusi, fotosid ja lugusid jagama ka muuseumis kohapeal – materjale saab tuua skaneerimiseks ning neid ei pea tingimata loovutama. Nii Kaja Lotman kui ka muuseumi direktor Maigi Magnus (tel 509 9663, maigi.magnus@laaneranna.ee) on enne näituse valmimist valmis huvilistega kohtuma ja materjali talletama.
Kasutatud kirjandus:
Kaja 1926 20. jaanuar Kasaril hakatakse kevadel süvendama. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=kaja19260120-1.2.51&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA————-
Kaja 1932 2. juuli Kustas Tonkmann 50. https://dea.digar.ee/?a=d&d=kaja19320702-1.2.15&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA————-
Pärnu Päevaleht: ühiskondlik-poliitiline ajaleht, 8 märts 1932 Kasari vähid kadusid. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=parnupaevaleht19320308.1.2&e=——-et-25–1–txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA————-
Truus, L. ja Sassian, K. (1999) Kasari jõe hüdroloogilise režiimi muutumine vooluteede reguleerimise ja luha kuivendamise tagajärjel ning selle mõju Kasari luha taimkattele. Loodusevaatlusi 1997-1999. 105–111
Päisepilt: Süvendaja “Alfa”, MM F 638/12, Eesti Meremuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/155667
