Raahel Apsalon
Lääneranna Teataja toimetaja
Pärnumaa spordiaasta 2025 kokkuvõte tõi tähesära ka Lääneranna valda. Mitmed meie inimesed ja kogukonnaga seotud tegijad, kelle igapäevane panus hoiab elus nii sporti, kultuuri kui ka vabatahtlikku tegevust, pälvisid maakondlikul tunnustusgalal silmapaistva panuse eest väärika tähelepanu.
8. jaanuaril toimus Pärnu Rannahotellis auhinnagala Tähesära 2025, kus Pärnumaa Spordiliit tunnustas lõppenud spordiaasta silmapaistvamaid sportlasi, treenereid, vabatahtlikke ja kogukondi kokku 19 kategoorias. Galal vaadati tagasi aastale, kus lisaks tulemustele hinnati kõrgelt ka pühendumust, järjepidevust ja kogukondlikku mõju. Lääneranna valla esindajatena õnnitlesid tunnustuse pälvinuid haridus-, kultuuri- ja sotsiaalosakonna juhataja Jane Mets ning Lääneranna vallavolikogu liige ja Lääneranna Spordikooli direktor Janar Sõber.
Pärnumaa aasta spordivabatahtlik – Kainer Mölder
Pärnumaa aasta spordivabatahtliku tiitli pälvis Kainer Mölder, keda võib ilma liialduseta nimetada iga spordisündmuse salarelvaks. Ta on inimene, kes on kohal nii päeval kui ööl, sõltumata kuupäevast või kellaajast.
Olgu vaja heli, valgust, visuaali või lihtsalt kindlat kätt, kes hoiab kogu sündmuse sujuvana – Kainer on olemas.
Pärnumaa aasta aktiivne pere – perekond Kukk
Aasta aktiivse pere tunnustus tuli perekond Kukele – Raulile, Kristinale ja nende lastele, kelleks on Kert ja Adele.
Tegemist on perega, kelle panus Lääneranna spordi-, kultuuri- ja kogukonnaellu on märkimisväärne. Nad ei ole vaid osalejad, vaid ka eestvedajad – olgu selleks rannamängud, maadlusvõistlused, rahvatants või kaitseliit.
Aasta noorte võistkond – VK Rüht rühm Safiir
Lisaks pälvis Pärnumaa aasta noorte võistkonna aunimetuse võimlemisklubi Rüht rühm Safiir, kes saavutas 2024. aastal mitmeid kõrgeid tulemusi, sealhulgas Gymnafesti laureaadi tiitli, võimlemisfestivali VõTaFe tunnustuse ning kuldmedali WADFi maailmameistrivõistlustelt Kreekas.
Rühma kuulub ka Lääneranna Gümnaasiumi 7. klassi õpilane Kreete-Liisa Kangur, kes viimati esines Lääneranna valla eakate jõulupeol, pakkudes 150-pealisele publikule nii sportlikku kui esteetilist elamust.
Alljärgnevalt jagavad oma mõtteid kaks tunnustuse pälvinut: Kainer Mölder ning perekond Kukk, kelle lood annavad pildi sellest, mis inimesi Läänerannas tegutsema ja panustama innustab.
Intervjuu: Kainer Mölder, Pärnumaa aasta spordivabatahtlik
1. Oled aastaid panustanud Lääneranna spordivõistluste korraldamisse sageli just kulisside taga – heli, valguse, visuaali ja kogu sündmuse sujuvuse eest hoolitsedes. Mis sind selle vabatahtliku töö juures kõige enam motiveerib ja miks pead oluliseks oma aega just kogukonna spordi heaks panustada?
Minu peamiseks motivaatoriks on mu lapsed. Lisaks neile ka inimesed, kes oskavad näha suurt pilti ja julgevad mõelda ja unistada suurelt. Spordivõistluste või tegelikult ükskõik mis sündmuste korraldamisse panustades annan endast maksimumi, et sellest saaks kui mitte maailma, siis vähemalt kogu Eesti parim sündmus.
Ma südamest soovin, et inimesed, kes tulevad võistlema või kaasa elama tahaksid tulla meie valda uuesti ja uuesti. Ka siis, kui meil ei ole parasjagu ühtegi võistlust, kasvõi selleks, et lihtsalt nautida seda ilusat loodust.
Tänu laste aktiivsele sportimisele olen käinud maailmas ringi ning näinud, kuidas erinevad sündmused on korraldatud. Ma ei saa midagi parata, et vaatan alati sellise pilguga, mis on tehtud hästi, mida oleks võinud paremini teha ning kas on midagi, mida võiks ka meie valla spordisündmusi korraldades paremini teha. Eks need ideed tulevadki enamjaolt teiste sündmusi analüüsides.
Olen teatud mõttes perfektsionist, sest tahan, et lisaks sujuvale korraldusele oleks meie sündmused meeldejäävad ka audiovisuaalse poole pealt, et igal pool, kus näiteks meie maadlejad käivad, oleks kohe teada, et oh need on Lääneranna Spordikooli maadlejad. Õnneks on need pingutused ka vilja kandnud. Näiteks Gustav Vahari memoriaalil on meil mitu viimast aastat olnud osalenute arv maksimum, mis sellesse spordihoonesse mahub. Sellest on kujunenud tõeline maadluspidu, kus kõik toimib nagu Šveitsi kell: enam kui 200 matši peetakse ära kolmel matil vähem kui nelja tunniga, autasustamisega saame alustada juba pool tundi peale viimast matši, rahval on lõbus ja pealtvaatajaid on nii palju, et õunal pole kohta, kuhu maanduda.
Minule meeldib mõelda, et sündmused, mida me siin vallas korraldame, ei too kasu ainult maadlejatele, vaid kogu piirkonnale, sealhulgas ettevõtjatele.
Mõtelgem nüüd – iga aasta tuleb siia piirkonda enam kui 160 maadlejat üle Eesti ja ka naaberriikidest: Lätist, Leedust, Soomest. Kuna me asume pealinnast kaugel, jäävad need inimesed ju siia majutusasutustesse ööbima, käivad väljas söömas aga ka poes. Mujal maailmas on sporditurism väga oluline ettevõtluse haru. Miks ei võiks meie vallas mõelda samamoodi?
2. Spordisündmuste ettevalmistamine tähendab tihti pikki päevi, ootamatuid olukordi ja tegutsemist ka õhtuti või nädalavahetustel. Milline hetk või sündmus Läänerannas on sulle senisest vabatahtliku teekonnast kõige eredamalt meelde jäänud ja miks?
Neid hetki on palju ja enamus neist seostub ikkagi sellega, kui sündmusest osa saajad tulevad kiitma nii korraldust kui ka kogu seda kompleksi, mis meil vallas olemas on. „Maailma poolt unustatud paik“ ei olegi ainult põllumeeste meka, vaid koht, kus lastele on loodud ägedad tingimused sportimiseks – uus ja uhke spordisaal, sellele lisaks ilus koolimaja koos juurde kuuluvate võrk- ja korvpalliplatside, turnimiskohtade ja muu sellisega.
Meile on päriselt öeldud, et „Teil on siin palju ägedam kui meil!“ või „Teie korraldus on nii sujuv – kuidas te seda teete? Teil on vist tohutu meeskond!“
Aga ei, meil on üks tugev eestvedaja ja käputäis särasilmseid vabatahtlikke, kellest igaüks teab oma rolli ja vastutust. Vot sellised tunnustused, kiidusõnad ja koostegemise hetked on need, mis jäävad meelde.
3. Aasta spordivabatahtliku tunnustus on suur märkamine. Mida see tunnustus sinu jaoks tähendab ning millist rolli näed vabatahtlikel Lääneranna spordi- ja kogukonnaelus laiemalt?
Loomulikult on see tore, kui märgatakse, aga ausalt öeldes ei panusta ma selleks, et saada mingi auhind või soe käepigistus. Ma teen seda oma laste ja teiste samasuguste särasilmsete inimeste pärast, kes tahavad teha koos midagi suurt ja ägedat. Kui kõik mõistaksid, et koos saame teha rohkem ja tuua vallale palju rohkem kasu, siis oleksime juba ammu maailmakaardil kui üks äge pärl. Praegu peame veel sinnapoole veidi rohkem rühkima.
Ühe asja tooks veel välja ja paneks ehk ürituste korraldajatele südamele. Meil vallas on väga palju ägedaid oma ala spetsialiste, kellede panus aitaks kindlasti muuta meie toimetamised veelgi ägedamaks ja suuremaks. Ma mõistan, et teinekord on keeruline nende poole pöörduda ja abi paluda, kuid seda tasub teha.
Ma väidan, et mida rohkem me inimesi oma tegemistesse haarame, seda suurema mõjuga ja ägedamaid asju saame ellu viia.
Intervjuu: perekond Kukk, Pärnumaa aasta aktiivne pere
1. Teie pere on mitmekülgselt seotud nii spordi, kultuuri kui ka kogukonnategevusega. Mis teid perena kõige enam motiveerib nii aktiivselt kaasa lööma ja panustama?
Raul: Eks neid motivaatoreid on palju, kuid kõige tähtsamad neist on ikkagi lapsed.
Meie pere lihtsalt ei oska paigal püsida ja kui on võimalus kusagil kaasa lüüa, siis teeme seda suurima hea meelega.
Kristina: Loomulikult on oluline ka kogukond ja inimesed, kes meid ümbritsevad – nende särasilmsus on see, mis paneb ka end veelgi rohkem toimetama. Mul meenub aasta 2015, kui sain juhuslikult tuttavaks toonase Lihula valla info- ja arenguspetsialist Kristi Märgiga, kes tegi mulle ettepaneku hakata korraldama Lihula valla kohvikutepäevi. Mäletan, kuidas võtsin kätte kollaste lehtedega „Kontakt“ telefoniraamatu ja hakkasin piirkonna inimesed läbi helistama ja oma mõtteid pitchima. Üllatuslikult tuligi atsakas seltskond kokku ning nii see pall veerema hakkas.
Raul: Minu jaoks on sport alati tähtis olnud. Kui lapsed hakkasid juba trennides käima, siis panustamine erinevate spordisündmuste korraldamisse oli juba iseenesestmõistetav. Ei saa ju eeldada, et treener üksi teeb kõik asjad ära. Ega asjata ei öelda, et üksi jõuad küll kiiremini, aga koos jõuad kaugemale. Lapsevanemana on mul soov olla neile eeskujuks, mistõttu liitudes Lihula üksikkompaniiga oli üsna loogiline samm panustada oma aega ka sellesse, et anda omandatud teadmisi ja kogemusi lastele edasi.
2. Lapsed on lisaks spordile aktiivsed ka laulu- ja tantsupeoliikumises. Kui oluline on teie peres see, et sport ja kultuur käiksid käsikäes?
Kristina: Ma arvan, et meie jaoks on see lihtsalt nõndaviisi kujunenud. Lapsevanematena oleme lasknud lastel ise valida huvitegevused, milles nad soovivad osaleda. Nii nad siis tegelevad kolme eri spordialaga ning lisaks sellele ka laulmise ja tantsimisega. Kuidas nad seda kõike jõuavad? Noh, meil on kokkulepe, et kuniks nende huvitegevus ei sega nende õppimist, on korras.
Raul: Me mõlemad oleme lapsepõlves tegelenud erinevate spordialadega ning lisaks õppinud pillimängu. Mina näiteks käisin lisaks rahvatantsule ja koorilaulule ka võrkpallis ning jooksutrennides – kõik need harrastused täiendasid teineteist. Maale tagasi kolides hakkasin tegelema korvpalliga. Ühel hetkel kutsuti meid Kristinaga rahvatantsutrenni – sellest sai meie ühine sporditegevus. Lapsed olid siis veel pisikesed – Adele seitsmekuune ning Kert umbes kolme aastane, kuid võtsime nad ikka kaasa ja küllap sealt neile see laulu- ja tantsupeolembus külge jäi.
Kristina (muiates): Kuigi rahvatants ei ole ametlikult spordiala, siis need, kes on sellega tõsisemalt tegelenud teavad, et ilusate mustrite moodustamine ning laval lendlemine ei tule niisama, vaid nõuab tõsist pingutust. Nii vaimset kui füüsilist. Minul õnnestus eelmisel aastal täita oma pikaaegne unistus – tantsisin koos abikaasaga tantsupeol.
Sellel aastal on lootust, et saame aga koos kogu perega tantsida Pärnumaa tantsupeol – meie Rahvatantsuansambel Kajakas ridades ning nemad Lääneranna Gümnaasiumi tantsurühmade koosseisus.
3. Kuidas hindate Lääneranna valda kui keskkonda perele, kus sport, kultuur ja kogukonnategevus on olulisel kohal; kuivõrd toetavana olete siinset keskkonda oma pere tegevuste ja nüüd ka tunnustuse saamise kontekstis kogenud?
Kristina: Ma mäletan oma sõbrannade küsimusi, kui ütlesin neile, et peagi kolin maale, mehe sünnikohta. No teate küll neid stereotüüpe: „Mida sa seal tegema hakkad?“ „Maal pole ju midagi peale metsade ja põldude!“.
Ütlen ausalt, et ma ei ole siiani kahetsenud, et jätsin Tallinna sinnapaika ja siiakanti tulin.
Tõsi ta on, maal on huvitegevuse valik kitsam kui linnas, aga tuleb olla rahul sellega, mis on olemas. Pealegi on patt viriseda – meil on suurepärane spordihoone, kus saab muuhulgas käia ka jõusaalis. Lääneranna Spordikoolis töötavad oma ala professionaalid, kes on südamega asja juures. Meil on ka palju võimalusi harrastada sporti ja pillimängu – nii Lihula Muusika- ja Kunstikoolis kui ka Lääneranna Muusikakoolis. Meil on ägedad jooksuentusiastid ja discgolfarid, keraamikud ja kunstnikud.
Ainus, mille osas veidi konstruktiivset kriitikat teeks on ehk see, et meil ei kiputa väärtustama nende inimeste südamega tehtud tööd. Aga see ei ole ainult Lääneranna valla mure.
Ilmselt on see üsna eestlaslik olla pigem kriitiline kui tänulik selle eest, mis sul olemas on.
Raul: Mina suunaksin tähelepanu noortespordi toetamisele. Eile nägime, kuidas Pärnu linn andis stipendiume 25 noorele sportlasele. Meil vallas kahjuks sellist süstemaatilist toetamist ei ole. Tõsi, spordikooli tasud on küll väiksemad kui suurlinnades, aga näiteks võistlustel käimised jms tulevad suuresti lapsevanemate taskust. Pole siis ime, et kiiremini, kõrgemale ja kaugemale jõuavad need lapsed, kellede vanemad saavad seda lubada. Siin on meie vallal kindlasti arenguruumi.
Samas mis puudutab tingimusi, siis nende üle ei saa kurta.
Suuresti Mikk Pikkmetsa vallavanemaks olemise ajal ehitatud Lääneranna spordihoone on suurepärane koht, kus lastel on kõik võimalused spordi harrastamiseks. Selle hooneta oleksime ilmselt praegustes ilmastikutingimustes mänginud palli kindad käed ja mütsid peas.
Liikumisharrastuste edendamisele annab kindlasti vunki juurde ka Lihula uus koolimaja – ronimisseinad, erinevad turnimispuud, batuut, kiigud, rulakohad ning võrk- ja korvpalli väljakud on pannud lapsi aga ka täiskasvanuid rohkem liikuma. Kusjuures, nad on avatud kõikidele kasutamiseks, olenemata sellest, kus inimene parasjagu elab: Virtsus, Varblas, Kirblas või Koongas.
4. Aasta aktiivse spordipere tunnustus on suur ja rõõmustav märkamine. Mida see tunnustus teie perele tähendab ja kas ning kellele tahaksite selle puhul tänusõnad edasi anda?
Kristina: Mina tahan tänada märkajaid – ilma nendeta poleks ka seda tunnustust. Ühtlasi tahan tänada kõiki treenereid, õpetajaid ja vabatahtlikke, kes panustavad oma aega laste harimisse. Janar Sõber, Eduard Brok, Rika Rehe, Iren Sieberk, Kristi Litau, Pilvi Kase, JK Poseidoni treenerid, Maris Esko ja kogu Valgete Kotkaste ja Metsküla Merikotkaste rühmajuhtide ja -abide ring.
Raul: Kindlasti täname ka kõiki vabatahtlikke, kes annavad panuse, et Lääneranna valla spordi- ja kultuurielu õitseks. Kuna neid on nii palju, siis ma ei hakka igaks juhuks nimeliselt välja tooma, sest äkki unustan kellegi ära.
Lisaks täname ka lapsevanemaid, kellele läheb korda nende võsukeste käekäik, sest see, kuidas meil vallas korraldatakse noortele mõeldud spordisündmusi: koos ja sära silmis, on miski, mida linnas ei pruugi näha.
Tunnustused kui peegelpilt kogukonnast
Pärnumaa spordigalal pälvitud tunnustused näitavad, et Lääneranna vallas tehakse sporti ja kogukonnatööd suure südame ja pühendumusega. Need on lood inimestest, kes panustavad märkamatult, järjepidevalt ja sageli vabatahtlikult – ning kelle mõju ulatub palju kaugemale medalitest ja tiitlitest.
Sellised tunnustused on ühtaegu nii tänu tehtu eest kui ka innustus jätkata. Lääneranna vallale on see kinnituseks, et siin kasvavad ja tegutsevad inimesed, kellel on tahet, hoolivust ja ühist hingamist.
