Mati Mandel
Ajaloolane ja arheoloog
Lääne-Eesti kirikutes ja kirikaedades leidub trapetsikujulisi paekivist hauaplaate, mille sarnaseid ei leidu kusagil mujal Eestis. Teada on neid üldse umbes 90. Järgnevas loos heidame pilgu nende salapäraste hauaplaatide võimalikule seosele 13. sajandi sündmustega ning uurime, kelle mälestuseks need Lääne-Eesti kirikutesse ja kirikaedadesse on paigaldatud.
Pikka aega ei osatud neid hauakive dateerida
Paljude plaatide kujundusest on oletatud, et neid kasutati juba enne Muistset Vabadusvõitlust. Selles lubas aga kahelda asjaolu, et plaadid asuvad vaid 13. sajandil ehitatud kirikutes või kirikaedades. Seega sai tegu olla vaid ristiusuliste hauatähistega.
Plaatide pikkus on keskmiselt 150 cm, ülemise otsa laius kuni 108 cm, alumise otsa laius kuni 95 cm ja paksus 12–25 cm. Plaatidel on madalreljeefis või sisse uuristatud kujutised (kujutatud on rõngasristi, ilmapuud, joogisarve, risti või inimfiguuri). Samas ei saa jätta märkimata, et enamikku kirikaedades asetsevaid hauaplaate on ilmselt varanduseotsijate poolt enamasti Liivi sõja ajal 16. sajandil paigalt liigutatud.
Trapetsiaalsete hauaplaatide kasutamine hauatähisena on olnud suhteliselt lühiaegne
Joogisarvede kujutisega hauaplaat Hanila kirikus (Mati Mandeli foto)
Ilmselt ei mälestatud neid surnuid kaua. Mitmetes kirikutes on trapetsiaalseid hauaplaate nimelt peagi hakatud kasutama ehitusmaterjalina. Muhu kirikus on üks selline hauaplaat kasutatud ehituskivina pikihoone trepikäigu ukse kohal. Pikihoone ise arvatakse olevat valminud 13. sajandi teisel poolel. Hanila kirikus oli aga nende plaatidega lausa osa põrandast sillutatud, peale remonti kirikus on plaadid nüüd nähtavad (vt joogisarvedega hauaplaat).
Keskaja uurija Kersti Markus avaldas juba 2003. aastal arvamust, et enamik trapetsiaalseid plaate võisid olla algselt asetatud 1270. aasta talvel Virtsu lähedal merejääl hukkunud rüütlite haudadele. Siis toimus nimelt kokkupõrge orduväe ja röövkäigult Saaremaale tagasi pöördunud leedulaste vahel. Lahing oli ristirüütlite väele katastroofiline, ordumeister Otto von Lutterberg koos 52 rüütliga tapeti. Hukkunute enamik maetigi ilmselgelt lähedal asunud Hanila ja Karuse kirikutesse või kirikaedadesse. Üksikuid trapetsiaalseid hauaplaate viidi ka kaugematesse kirikaedadesse (Muhu, Valjala, Pöide, Ridala, Kullamaa). Võib olla asusid sealkandis siis hukkunute maavaldused?
Otto von Lutterbergi hauaplaadi foto (autor Mati Mandel) 1990. aastatest
Mõnedel plaatidel leiduvadki sõjameeste kujutised
Heiz Valgu joonis Karuse kuninga hauaplaadist (ajalehest Sirp ja Vasar 15. II 1985)
Et tegu on enamikus 1270. aasta lahingus langenute hauaplaatidega, arvab ka allakirjutanu. Mõnedel plaatidel leiduvadki sõjameeste kujutised. Karuse kirikaias asus näiteks trapetsiaalne plaat, millele uuristatud kujutise joonistas 1980.-tel aastatel üles Heinz Valk (joonis). Valk nimetas plaadi alla maetud mehe Karuse kuningaks.
Teine sõjamehe kujutisega trapetsiaalne plaat asub praegu Wistinghausenite kabelis Karuse kalmistul (foto). Selle kaevasid Karuse kirikust altari alt 1929-1930 aastal välja usuteaduste professor Olaf Sild ja Karuse pastor Ernst Lüdig. Trapetsiaalne plaat kattis, nagu selgus 1593. aasta visitatsiooniprotokollist, ordumeister Lutterbergi säilmeid. Hauaplaat läks välja tõstmisel pooleks, säilinud on vaid plaadi ülemine osa. Hauast leitud kolp koos säilinud riidetükiga anti Läänemaa muuseumile, kus see aga sõjajärgsel ajal kaduma läks. Säilinud on küll kolbast tehtud fotod, millelt on näha, et Lutterberg sai lahingus löögi näkku. Kas ka kehasse, seda saaks selgitada vaid haua uus avamine ja luustiku uurimine.
Igatahes aitas see Olaf Silla uurimistöö selgitada ka trapetsiaalsete hauaplaatide vanust. Suur osa neist võiks tõesti olla valmistatud 1270. aastal langenud rüütlitele, kes kuulusid kas Ordumeistri või siis piiskoppide väkke.
Päisepilt: Otto von Lutterbergi hauaplaat 1990. aastatest. Foto: Mati Mandel
