Intervjuu Janne Esko
Maal Elamise Päeva kohalik koordinaator
Koostanud Raahel Apsalon
Lääneranna Teataja toimetaja
Laupäeval, 20. septembril toimus juba seitsmendat korda üle-eestiline Maal elamise päev, mille raames avasid esmakordselt uksed ka Lääneranna valla koolid ja kogukonnad. Tänavu tervitati soolaleivaga 70 perekonda üle Eesti, kes on viimastel aastatel otsustanud maale kolida. Läänerannas viidi sümboolne soolaleib kingituseks Vatlasse kodu rajanud Veronika Portsmuthi perele, kelle lugu peegeldab maaelu ilu, väljakutseid ja tulevikulootusi.
Soolaleiva kinkimine on kujunenud Maal elamise päeva üheks sümboolseks ja südamlikuks traditsiooniks. Valdade juhid küpsetavad oma kätega värsked leivapätsid, mis viiakse kingituseks neile peredele, kes on otsustanud oma kodu maale rajada.
Leib sümboliseerib kodusoojust, küllust ja kestvust – sõnumit, et uus pere on oma kogukonnas väga oodatud ning osa maaelu elujõulisusest. Vallavanem Ingvar Saare sõnul on soolaleiva kinkimine sümboolne ja südamlik viis uute inimeste vastuvõtmiseks: „See väike ent tähendusrikas žest ütleb: tere tulemast meie kogukonda – olete siin väga oodatud!“ Värsket soolaleiba käisid üle andmas vallavolikogu liikmed Karmen Pikkmets ja Hardi Pikkmets abikaasaga ning Maal elamise päeva kohalik koordinaator Janne Esko.
Dirigendi ja muusikaõpetaja Veronika Portsmuthi lugu on ehe näide sellest, kuidas lapsepõlvemälestused ja soov pakkuda oma lastele looduslähedast kasvukeskkonda, võivad viia elumuutva otsuseni – rajada kodu just maale. Palusime Veronikal jagada oma mõtteid ja kogemusi maaelu, kogukonna ja tuleviku teemal.
Lapsepõlve suved Paatsalus
Veronika meenutab, et kuigi ta on elupõline Tallinna tüdruk – pool elu kesklinnas, pool Nõmmel –, on maaelu talle olnud südamelähedane juba lapsepõlvest saadik. „Igal suvel puhkasime perega Paatsalus ning need kogemused jätsid mulle kustumatud mälestused – joostud heinamaad, loomade eest hoolitsemine, mängud naabrilastega. See soojus ja lihtsus jäid mind alati saatma,“ räägib ta.
Kui perre sündisid lapsed, muutus üha tugevamaks soov pakkuda neile looduslähedast lapsepõlve. Just enne koroonaaega otsustati, et nüüd on aeg kodu maal otsida. „See oli täitsa juhus – viimane maja, mida vaatama läksime, sattus põllu äärde. Kui ma seda nägin, tundsin kohe: see ongi see! Tänaseni ütlen, et olen leidnud oma unistuste pelgupaiga.“
Elu maal – ilu ja katsumused
Maaelu ei ole Veronika sõnul alati lihtne, kuid see pakub hindamatut rahulolu. „Maal on palju ruumi ja õhku, loodus laeb ja inspireerib. Samas paneb maaelu proovile ja õpetab praktilisi oskusi, millega linnas kokku ei puutu. See arendab inimest,“ ütleb ta.
Portsmuthi pere peab lambakarja, mis hooldab pärandniite, ning pere ühistest tegemistest on välja kasvanud isegi kohalik festival Ilopüha, kus loomeinimesed ja publik saavad kokku looduse ja kultuuri keskel. „See on koht, kus sõbrad ja tuttavad kokku tulevad – maal olemine ühendab meie peret tohutult,“ lisab Veronika.
Veronika on oma oskusi jaganud ka laiemalt – ta on olnud Virtsu kooli muusikaõpetaja ning juhatanud Lääneranna koori. „Need kohtumised on olnud rikastavad. Olen leidnud toredaid sõpru ja tundnud, et minu töö ja oskused on kogukonnale päriselt vajalikud.“
Ilopüha. Foto: Tanel Aavistu
Tulevik ja unistused
Kuigi Veronika näeb, kuidas noori voolab maalt linna, on tal kindel unistus: „Soovin, et Eestimaa oleks taas kaetud väikeste elujõuliste kogukondadega, kus on olemas kõik vajalikud mugavused ja tingimused eluks. See ei ole ainult heaolu küsimus – see on seotud ka riigi julgeolekuga. Meie igas maanurgas peaksid inimesed elama.“
Samuti loodab ta, et Eesti oskab hoida oma unikaalset loodust. „Meil on üliväärtuslikke looduskooslusi, mida tuleb säilitada ja hinnata. See on osa meie erilisusest maailmas.“
Maal elamise päev tõi taas kord esile, kui olulised on inimesed, kes otsustavad oma kodu rajada just maale. Veronika ja tema pere lugu on ehe näide sellest, kuidas maaelu ei tähenda üksnes väljakutseid, vaid ka sügavat ühendust looduse, kogukonna ja perega.
