Maigi Magnus vaatab julgelt Lääneranna Muuseumi tulevikku: Lihulast võiks saada arheoloogia konserveerimiskeskus

Lilli Lumera
Lääneranna Vallavalitsus
Avalike suhete spetsialist ja Lääneranna Teataja toimetaja

Alates 1. juunist juhib Lääneranna Muuseumi Maigi Magnus (41) – kunsti taustaga muuseumitöötaja, kes on käesoleva aasta algusest täitnud asutuse direktori kohuseid. Konkursil kolmest kandidaadist parimaks tunnistatud Magnus näeb muuseumis enamat kui lihtsalt ekspositsioonipinda: tema visioon hõlmab Lihula kui potentsiaalse arheoloogia konserveerimiskeskuse kujundamist, kogukonna ajalootunnetuse tugevdamist ja rahvusvahelise koostöö arendamist. Artiklis räägib Magnus muuseumi hetkeseisust, oma isiklikust arenguteest ja sellest, millist mõju loodab ta direktorina piirkondlikule kultuuripärandile jätta.

 

Olete täitnud muuseumi direktori kohuseid juba aasta algusest. Kuidas kirjeldaksite ajutise juhi perioodi ja mis motiveeris Teid kandideerima Lääneranna Muuseumi direktoriks alalises ametis?

Intensiivne aeg on olnud. Nägin võimalust hakata kogunenud ideid ellu viima. Olen siin töötatud aja jooksul õppinud tundma muuseumi igapäevatööd, väärtusi ja väljakutseid. Näen, et ametliku juhina on mul võimalus koostöös piirkonna ajaloohuvilistega edendada kohalikku kultuuripärandit.

 

Varem töötasite muuseumi peavarahoidja ametikohal. Millised olid Teie kohustused selles ametis?

Nagu väiksemates piirkondades tavaks – tegin kõike, mida vaja oli. Lahendasin jooksvaid küsimusi, tegin giidituure, koristasin, tegelesin kogudega.

 

 

Kuivõrd eelnev töökogemus toetab teid juhirollis? Kas uus roll liiga „kuiv“ ei ole?

Tegelikult vastupidi, kohalik kultuuripärand on nii rikkalik, et selle tutvustamine ei saa olla kuidagi kuiv tegevus.

 

Millised isikuomadused teid selle ameti juures toetavad?

Isikuomadustele oskavad kõige paremini hinnanguid anda tõenäoliselt inimesed, kellega kokku puutun. Vaimustun ideedest ja teadmistest kiiresti ning oman kirge seda edasi anda. Muuseumi formaat võimaldab seda. Arvan, et minu akadeemiline taust ja laiaulatuslikud kogemused võimaldavad protsesse algusest lõpuni viia.

 

Milline on Teie stardipositsioon? Mis on muuseumis juba hästi ja milliseid suuremaid väljakutseid näete muuseumi töös ja arengus lähiaastatel?

Hästi on see, et muuseumil on tugev tugi kogukonnalt – seltsidelt ja klubidelt –, kes tegutsevad mõisas alaliselt ja toovad sellega muuseumile kliente juurde. Peale näituste ja ekspositsioonide on muuseum avatud ka muudele kultuuriüritustele, mis seonduvad Lihula ja ümbruskonna kultuuriga.

 

Millist rolli kannab Lääneranna Muuseum kohalikus kogukonnas ja Eesti mastaabis laiemalt?

Lääneranna Muuseum tekkis Lihula ja Hanila muuseumi liitmisel. Ja kogud on paljuski nende kahe piirkonna kesksed. Meil on ka Varbla, Koonga jt piirkonnad. Usun, et muuseumil on sotsiaalne kohustus säilitada piirkondade identiteeti ja samas ka ühiskondlik missioon ühtse identiteedi kujunemisele haldusreformijärgsel ajal. Muuseum pole vaid ekspositsioonipind Lihulas. Muuseum tähendab kogu valla ajaloo kogumist, hoidmist, esitlemist ja populariseerimist. Kogud ootavad täiendamist ka liidetud piirkondade ajaloo osas. Muuseum on viimastel aastatel saanud suurepäraseid annetusi ja tänab inimesi usalduse eest. Mis tähendab ühtlasi ka seda, et tuleb tugevdada teaduslikku poolt: kogude konserveerimine, uurimine ja kättesaadavaks tegemine on prioriteedid. Muuseum peab säilitama oma teadusasutuse ülesande, sest see on see, mis tõstab tema väärtust.

Korrastatud kogud annavad võimaluse näituste vahetamiseks teiste muuseumitega ja miks mitte ka väljaspool Eestit.

Kuna meil on arvestatav arheoloogiakogu, siis on igati loomulik, et kogude kõrval on ka konserveerimislabor. Siinkohal näen, et Lihulast võiks saada Tallinna ja Tartu kõrval arheoloogia konserveerimiskeskus. Siinsed keskaegsed ja varauusaegsed kihistused pakuvad külastajatele suurt huvi ja on väga väärtuslik osa ajaloost.

Soovin, et muuseumi uksed oleksid lahti ja inimestel oleks põhjust siia tulla. Tuleb kasvatada peale põlvkonda, keda vaimustaks ajalugu ja selle uurimine. See avab võimaluse Lääneranna valda väärtustada tervikliku kultuuriruumina, mis teeb siin elamise ahvatlevaks. Üks selline väljund on muuseumi haridusprogramm, mis võiks toetada kooli õppekava praktilise ajalooharidusega. Lihula viinaaita loodav arheoloogia konserveerimise labor on üks võimalus. Sama labor saaks toetada ka loodusteadust. Kuna laborivarustus võimaldab seda.

 

Lääneranna Muuseumi alla kuulub hetkel vaid Lihula Muuseum, kas kaugemas tulevikus võib muuseum laieneda teistesse piirkondadesse?

Muuseumil on piisavalt ruume ja infrastruktuuri, eraldi tegevuskohtade loomine on liiga ressursimahukas, ma ei näe selleks praktilist vajadus, see pigem killustab tegevust. Leian, et piisab ühest keskusest. Uurijatele, kes teadustööga tegelevad, on selline lahendus kättesaadavam ja muuseumi pidajale ressursisäästlikum. Kinnisvara haldus ei ole muuseumi eesmärk.

Pigem näen koostöökohta nii harrastusmuuseumide pidajatega kui ka teiste muuseumidega. Tuleb luua originaalsisu, et saaksime näitusi vahetada ja seda ka rahvusvahelisel tasandil.

Lääneranna Muuseum püüab tulevikus olla teistele muuseumidele nõu ja jõuga abiks, kasvõi esemete konserveerimisel.

 

Muuseum ise ja vallavalitsus on pingutanud rahastusmeetmete leidmisel, et renoveerida muuseumi ajaloolised hooned ehk Lihula mõis ja viinaait ning säilitada viljaaida ja linnusevaremete olukord. Milline on hoonete ja rajatiste olukord, kas renoveerimistööd jätkuvad?

Kindlasti on plaanis edasi osaleda riiklikes toetusmeetmete programmides, mille tulemusena on võimalik jätkata linnusevaremete ja mõisa kõrvalhoonete korrastamist. Samuti muuseumile tegevustoetust küsida, mida pole varem tehtud.

 

Kuidas plaanite tasakaalustada loomingulised ideed ning eelarvelised piirangud? Millised on valla ootused ja kas neid on üldse võimalik realiseerida?

Kõik on võimalik, küsimus on mastaapides. Ka väike võib anda suure elamuse, kui seda hästi vormistada ja leida sellele sihtgrupid.

 

Kas on mõni varasem isiklik projekt või kogemus, mille üle olete eriti uhke ja mida soovite esile tuua?

Projektides sees olles harilikult ei ole aega, et mõista nende tähtsust. Ja kui need läbi saavad, siis tulevad juba uued tegemised peale.

 

Olete üles kasvanud endises Nissi vallas ja edasi elama ja õppima suundunud Tallinnasse, kus lõpetasite kunstikallakuga gümnaasiumi ja Eesti Kunstiakadeemia skulptuuriteaduskonna. Kunstiringkonnas jõudsite nime teha skulptuuride ja maalidega, aga miks otsustasite kunstnikuameti välja vahetada kunstiõpetaja ja siis muuseumitöö vastu?

Olen üles kasvanud erinevates kohtades, sh kümme aastat oma lapsepõlvest elanud maal Nissi lähedal. 15-aastaselt läksin õppima Tallinna Pelgulinna Gümnaasiumi kunstikallakuga klassi. Peale seda astusin Eesti Kunstiakadeemiasse, mis andis mulle humanitaarteaduse bakalaureusekraadi ja kunsti magistrikraadi skulptuuri ja installatsiooni suunal. Viimase kahe aasta jooksul olen end täiendanud nii baltisaksa kultuuripärandi mikrokraadi kui ka restaureerimise ja konserveerimise mikrokraadiga.

Ma ei tunne, et oleksin kunstnikuameti välja vahetanud. Praktilises mõttes olen alati töökohta pidanud. Ka siis, kui loovkunstnikuna aktiivsem olin, töötasin Jänku-Jussi kunstnikuna, enne seda pangas. Kunstiõpetaja amet oli pigem harrastus, mida korra nädalas tegin. Loovkunstnikuna hakkasin eemalduma näituste formaadist, kui 2012. aastal maale kolisin. Siis nägin, et restaureerimine, iluaiad, tarbeaiad ja loodus ise pakub enamat kui valge kuup linnaruumis. Keskendusin pigem kunsti tellimustöödele ja vabaloominguga enam näituseformaati ei kippunud, ainult siis, kui peale käidi.

Muuseumitöös ja kunstnikuametis on palju ühist. Ja praegu tunnen, et näituste korraldamisel on minu jaoks kontseptuaalne uuestisünd. Teemadel, millega muuseum tegeleb, on laiaulatuslikum tähendus. Ja iga õnnestumine muuseumis pakub samasugust edutunnet nagu kunstiteose valmimine – on see siis linnusemüüri avariitööde õnnestumine või suur hulk huvilisi muuseumiööl. Ma ei vahetaks üht teise vastu ega ka vastupidi.

 

 

Kuidas on kunstiharidus mõjutanud Teie lähenemist muuseumitööle?

Kunstiharidus ja töökogemus kunstnikuna, sh huvi ajaloo vastu, praktiline ja teoreetiline konserveerimisharidus ja -kogemus, annavad mulle võimekuse muuseumitööga seotud protsesse korraldada. Minu teadmised muuseumitööst põhineva kogemusel ja tuginevad valdkonnas tegutsevate inimeste nõuannetele.

 

Kas oskate meenutada hetke või inimest, kes mõjutas Teid selle valiku tegemisel?

Isiklikes valikutes ei tunne, et keegi oleks mind mõjutanud. Püüdlen selle poole, mis on huvitav ja tähendusrikas.

 

2012. aastal ostsite Rootsi rongijaama hoone ja nüüd elate Kirblas. Kuidas olete kohanenud piirkonna ja kogukonnaga ning mida hindate siin kõige enam?

Olen õnnelik inimene, et siia elama asusin – hajaasustus, soojad inimesed, ilus loodus, rikas ajalugu – siia võib veel klišeesid lisada, aga nii on.

 

Millise pärandi või mõju soovite enda juhtimisega jätta Lääneranna Muuseumile?

Soovin, et muuseumi uksed oleksid lahti ja inimestel oleks põhjust siia tulla.

 

 

Päisepilt: Maigi Magnus Lihula muuseumi näitusel „Liblikate armulukud“. Foto: Lilli Lumera