Mati Mandel
arheoloog ja ajaloolane
Kus asus Lihulas tsistertslaste nunnaklooster? Võimalik, et kõik Lihula inimesed seda ei teagi. Klooster asus Penijõe tee lõunaküljel, omaaegse Linnamäe kõrtsi (Tallinna maantee 2a) ja bussipargi territooriumi vahel.
Praegu ei ole kloostrist enam midagi näha, isegi mitte hoonete alusmüüre. Kuid see ei tähenda, et neist hoonetest üldse midagi säilinud ei oleks. Hoonete alusmüürid on nimelt kuni pooleteise meetri kõrguselt maapinna all säilinud. Kloostrihoonete paiknemise kohta on 1683. aastast säilinud ka päris hea plaan, mille koostas Rootsi fortifikatsiooniohvitser Samuel Waxelberg (joonis).
Arheoloogiliselt on kloostri ala praktiliselt uurimata. 1991. aastal kaevas käesoleva kirjutise autor kaevandi kloostri kõrvale, nimelt kloostrikiriku lõunamüüri äärde. 2007. aastal rajati aga veetrass läbi Tallinna maantee 2a õue. Kuna kloostrihoonete paljandunud müüre ei tahetud lõhkuda, juhiti veetrass üle müüride. Nii ei kaevatud sealgi väga sügavale. Ja need olidki kogu sensed kaevamised. Nii ei ole meie teadmised Lihula tsistertslaste kloostrist kuigi põhjalikud. Leidub aga mitmeid saladusi.
Esimeseks saladuseks on kloostri rajamise aeg
Ajalookirjanduses käibele läinud ja üldiselt omaksvõetud seisukoha järgi rajati klooster Saare-Lääne piiskopi Hermanni ettevõtmisena ajavahemikus 1275–1285. Tsistertslaste nunnakloostri ajalugu ilmselt seni kõige põhjalikumalt uurinud ajaloolane Inna Põldsam-Jürjo arvab teisiti. Tema oletuse kohaselt võib asutamise aeg olla hoopis varasem, enne 1238. aastat, isegi võimalik et ajavahemikus 1220–1224. Seega võiks Lihula nunnaklooster olla vanim nunnaklooster Eestis üldse. Kui nii, siis omandab mõningase tõepärasuse isegi viimastel aastatel ajaloolase Kersti Markuse esile toodud oletus, et Lihulas eksisteeris kristlik keskus juba enne rootslaste 1220. aasta sõjakäiku. Ilmselt saaks küsimuse nunnakloostri rajamise ajast lahendada vaid arheoloogilised kaevamised.
Teiseks saladuseks on kloostri varade saatus
Lihula nunnakloostris olid 13. sajandil rajatud Saare-Lääne piiskopiriigi aadlipreilid ja -lesed, aga küllap ka kodanikuseisusest naiste varjupaiga asukad. Lihula nunnad pärinesid mitmetest nimekatest ja ilmselt ka varakatest vasallisuguvõsadest. Nunnakloostrile kuulus mitmeid maavaldusi, keskaja lõpul koguni 122 adramaad. Aga maavaldused ei olnud veel kogu vara. Kohalike aadlike testamentides peeti Lihula kloostrit ikka meeles. Annetati nii raha kui väärisesemeid, ilmselt ka kunstiteoseid ja raamatuid. Kloostrisse tulnud naised tõid samuti rikkusi kaasa. Dokumentides räägitakse koguni varakirstudest. Kloostris leidus altareid, pühakujusid, kirikuriistu jms. Kloostri suureks väärtuseks oli kahtlemata raamatukogu. Lihula nunnade üks oluline ülesanne oligi nimelt käsikirjade ümberkirjutamine. Kindlasti ei sisaldanud need käsikirjad ainult pühasid tekste. Mis sellest kõiges sai 16. sajandil, mil Lihula jäi sõdade tallermaaks? On selge, et käsikirjad ja raamatud hävisid. Aga muud väärtused? Kas need jäid tõesti kõik sõdalaste sõjasaagiks? Võib siiski arvata, et üht-teist jõuti peita, võimalik, et isegi kloostri enda territooriumile. Sedagi saladust saaksid lahendada vaid väljakaevamised.
Kolmandaks saladuseks on sisse toodud aiakultuurid
Teatavasti olid tsistertslased keskajal tuntud aiapidajad. 1565. aasta Lihula lääni vakuraamatus mainitakse kloostri viljapuuaeda. Aed rajati kloostri juurde ilmselt kohe peale selle asutamist.
Paljud aiakultuurid toodi kindlasti Lääne-Euroopast. Millised nimelt, seda me praegu ei tea. Kloostri aed on praeguseks hävinud. Kuid kas ka kõik sordid? Oleks päris huvitav teada, kas mõni praegu Lihula aedades kasvav õuna- või marjasort on Saksamaalt toodud juba 13. sajandil. Või ehk mõni lillesortki? Ilmselt on aiakultuuride päritolu selgitamine üks tulevasi võimalikke uurimisteemasid.
Neljandaks saladuseks on Linnamäe kõrtsi algus
1645. aasta plaani järgi jäi Lihula nunnakloostri krundile linnuse kõrts. On arvatud, et kõrts selles asukohas oli siiski hiline nähtus. Kuid mis asus selles hoones varem, kloostri-aegadel? Inna Põldsam-Jürjo on arvanud, et kõrts võidi sisse seada kloostri omaaegses pruulikojas.
Õlut pruuliti tõenäoliselt ka Lihula nunnakloostris, eriti suurte kirikupühade ja laatade ajal. Piiskop Johannes von Münchhausen on 1550. aastate algul isegi süüdistanud Lihula kloostrit, et seal müüakse veini ja õlut, koguni põletatud viina noormeeste ligimeelitamiseks.
Viimased ilmuvat aga hea meelega kohale ja teeesklevat joobnut olekut, et tohtida nunnade pinkide alla lebama jääda. Ilmselt nunnad neid noormehi ei tõrjunud. Inimesed jäävad ju ikka inimesteks.
Muud saladused
On muidki saladusi, eelkõige neid, mis seotud tsistertslaste kloostri hoonete endiga Lihulas. Waxelbergi plaanil nimetatakse vaid kirikut, eluruume ja võlvitud käike. Ebaselge on ka hoonekompleksi ümbritsenud piirdetara küsimus. Oli see kivist või puidust? Uurimist vajaks ka kloostri majanduskeskusega seonduv Kloostri mõis, kus olid mitmed majandushooned ning ilmselt ka kalatiigid. Paljut õnnestuks lahendada arheoloogiliste kaevamiste tulemusel. Küllap kunagi jõutakse ka nendeni.
Päisepilt: Linnus, kloostrikompleks (J), Elisabeti kirik (K), pastoraat (L), kõrts (M) Waxelbergi 1683. aasta plaanil. Allikas: erakogu
