Mati Mandel
arheoloog ja ajaloolane
Vallalehes on juba kirjutatud mõnedest Lihula saladustest. Kuna kirjalik ajalugu ei ulatu kuigi kaugele, leidub neid saladusi Lihula ajaloos palju. Juhtides Lihula linnusel ekskursioone ja rääkides siinsest maatõusust, küsitakse sageli selle kohta, millal siis meri ümber Lihula mäe loksus. Siis saab ikka nimetatud, et arvutage ise, maatõus Läänemaa lõunaosas on umbes 2,5 meetrit tuhande aasta kohta ja maapinna kõrgus linnuse all on 15 meetrit. Nii et kusagil kuus tuhat aastat tagasi.
Muide, mõne aasta eest leidiski noorema põlve kiviajauurija Kristjan Sander peenikest noorema kiviaja materjali (tulekivikilde ja esemete katkendeid) just linnusest põhja poolt söödialalt. Ilmselgelt elati siis ka Lihula mäel. Need elamisjäljed on aga hilisemate kuni paari meetri paksuste kihistuste all peidus. Kindlasti elati siin ka järgnenud aegadel. Needki jäljed on seni avastamata.
1974. aastal uuritud matmispaik
Vanim Lihulas avastatud ja uuritud mälestusmärk asub hoopis linna lõunaosas, praeguste kalmistute naabruses, vanast Pärnu maanteest sadakond meetrit kirde pool. Praegu kasvab selles kohas, kus 1974. aastal olid kaevamised, juba paras männinoorendik. Selle muistise avastamine oli kõigile Lihula elanikele paras üllatus. Allakirjutanu oli siis veel Lihulas uustulnuk. 1970. aastate alguses teati siin vaid ühte muinasaegset objekti, linnust, millele keskajal ehitati peale piiskoplik kants. Kogu teave linnusest põhines vaid kirjalikel allikatel, arheoloogiliselt seda ei olnud uuritud.
Käesoleva kirjutise autorit hakkas aga vaevama küsimus: siin on taoline vana keskus – kus on siis muistse elu muud jäljed, näiteks kalmed. Inimesed ju surid, kuhugi pidi neid maetama ka muinasajal. Nii saigi kõikjal Lihulas ringi vaadatud. Ajaloolise aja surnuaedade lähedal jäi silma madal murukamaraga kaetud kõrgendik. Viimase pinnal olid mutimullahunnikud, millest ühes õnnestus märgata keraamikakildu, koostise ja põletuse järgi hinnates kindlasti muinasaegset. See jäi meelde ning 1973. aasta Kaseküla kaevamiste ajal tulime ühe aktiivse huvilise, keskkooli lõpetanud Peeter Soobikuga keraamika leiukohta lähemalt uurima. Paarikümnemeetrise läbimõõduga madala künka keskossa sai siis kaevatud proovišurf, ning üllatus oli suur – päevavalgele tuli rida leide. Lisaks nõrgalt põlenud ja tulejälgedeta luudele saime mitu väikest eset, millest südamekujuline pronkspannal oli dateeritav 5. või 6. sajandisse. Niisiis olime avastanud selle ajajärgu kalme. Taolise ajajärgu matmispaiku ei olnud tolle ajani Läänemaal uuritud. Seega saime Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudilt loa kalmet järgmisel suvel kaevata.
1974. aasta uurimistöödel osales mitmeid tolle aja õpilasi Lihulast, aga ka õpilasi ja üliõpilasi Tallinnast ja Tartust. Kaevamistel tuli nähtavale enam-vähem ümara põhiplaaniga ja pealt ebatasane kivikalme, kuhu kivide vahele oli maetud lahkunuid nii nõrgalt põletatult kui ka põletamata. Matused olid aga väga segamini, nende arv õnnestus kindlaks määrata alles aastaid hiljem, kui Eestis juba osati luid uurida. Praegu teame, et kalmesse oli maetud umbes kakskümmend surnut, neist umbes pooled põletatult.
Äärmiselt huvitav oli matustele juurde pandud leiumaterjal. Lisaks juba mainitud südamekujulisele pronkspandlale leiti teisigi pandlaid, haruldasi spiraalse esiosaga sõrmuseid, pronksist lai käevõru, ehtenaaste ja rihmaotsikuid. Ehetest enamik on kas pärit või valmistatud lõunapoolsete (Läti, Leedu, Preisi) esemete eeskujul. Harulduseks võib pidada Skandinaavia-pärase ornamendiga kullatud hõbenaastu katkendit. Raudesemete hulgas oli massiivne putkkirves, laiade lamedate rõngastega hobusesuitsed ja mitu odaotsa. Kaevamiste ajal külastas meid hulk kohalikke inimesi. Paljude jalgrada läks siis just kalmest mööda. Inimesed olid hämmingus – keegi ei osanud aimata, et kõnnivad mööda pooleteise tuhande aasta vanusest matmispaigast.
Kuna leide oli arvukalt, korraldasime siis ka näituse. Kindlasti on seda võimalik tulevikus korrata. Leide säilitatakse Eesti Ajaloomuuseumis Tallinnas, neid saab taas Lihulasse näha tuua.
Ehkki otsisime ka avastatud kalmesse maetud inimeste omaaegset elupaika, jäi see toona leidmata. Eriti kaugel see kindlasti matmispaigast ei asunud. Kuid kus – see on siiani mõistatus.
Päisepilt: Mati Mandel / Foto: Lilli Lumera
