Maret Põld
Lihula Gümnaasiumi 5. klassi lapsevanem
Kui kõik agusihvkalikult ausalt ära rääkida, pean alustama 2020. aasta viimastest augustikuu päevadest, mil Lihula Gümnaasiumi ühes klassiruumis istusid tõsiste nägudega 2. klassi õpilaste vanemad, nii mõnelgi meist silmad peos. Olime just saanud teada klassijuhataja ootamatust vahetusest. Meie reaktsioon oli puhteestlaslik – ei taha uut. Me armastame õpetaja Innat. Te räägite meile, et uus on ka väga hea. See ei loe. Me ei taha uut. Uus õpetaja Ruth Kalde mõjus klassi ees nii soojalt ja sõbralikult, võttes mehiselt meie pettumustunde vastu. Märkamatult muutus see uus vägagi omaks ja armsaks. Täna on lugejal võimalus piiluda õpetaja Ruthi mõtetesse ja koolitundi, milles toimuv tavaliselt inimeste jaoks kooliseinte vahele jääb.
Kui kaua oled õpetajana töötanud?
2011. aastal alustasin väikese koormusega Aruvälja lasteaed-algkoolis tugiisiku ja õpetaja abina. Koolis olin pikapäevarühma õpetaja. Õppisin hoopis sotsiaaltöö korraldust, kooli sattusin tunde asendama ja mulle väga meeldis see. Seal soovitati minna õpetajaks õppima. Nii läksingi Tallinna Ülikooli klassiõpetaja eriala omandama. Õpingute lõppedes olin juba Audru koolis õpetaja, kuna väike algkool lõpetas tegevuse. Täiskoormusel hakkasin koolis õpetama kolmanda tööaasta lõpuks.
Miks sai sinust õpetaja?
Minu vanaema Ellen ja esimene õpetaja Sirje olid need, kes oskasid mulle oma tööga näidata, kui ilus amet see on. Mu vanaema oli vene keele õpetaja. Ma ei kuulnud teda kunagi töö raskuse üle virisemas ega oma tööst ja õpilastest halvasti rääkimas. Kindlasti oli tal ka raskeid hetki, aga tema armastus oma ameti ja õpilaste vastu lummas mind. Käisin vanaemaga palju koolis kaasas ja jälgisin ka kodus, kuidas ta tunde ette valmistas või töid parandas. Mina mängisin ta kõrval kooli. Ilmselt on see töö mulle ka kaasa antud, suguvõsas on teisigi koolmeistreid.
Milline oli õpetaja Ruth esimesel aastal?
Olin väga uudishimulik ja tahtsin teada, kas ongi päriselt nii, nagu õpetatakse? Mind toetas väga see, et sain praktikas kohe õpitavat katsetada, kuna õppisin ja töötasin samal ajal. Pean oluliseks õppija kaasamist ja õppimist väljaspool klassituba. Käed-külge-õpe ja avastamisrõõm on see, mille kaudu algklassilapsed maailma tunnetavad. Ma ei luba endale mõttelaiskust, et ei viitsi ja ei taha. Õppimine peabki pingutus olema, muidu satume mugavustsooni. Parajas doosis pingutust mõjub alati hästi.
Mis teeb õpetajast hea õpetaja?
See on õpetaja süda! Väga olulised on head aineteadmised, aine edasiandmise oskus kasvab aastatega. Kõige tähtsam on, et õpetajal silm särab – et innustud oma ainest ja naudid tööd lastega. Lapsed süttivad sellest ja nii on lihtsam õpetada. Silma tuleb vaadata, südamega ja järjekindlalt öelda. Vastutuse andmine ja järjekindlus on olulised. Usun, et õpetajatöö on muutnud mind palju paremaks inimeseks. Vahel ei suuda mõni öö otsa magamata olnud laps päeval õppida, seda tuleb märgata. Nähes õpilaste heitlusi iseenda, õppimise ja muuga, mõistan ka oma lapsi paremini. Olen neid mõtteid ka enda klassi vanematega jaganud, et nemadki oma lapsi mõistaksid. Ka õpetaja eneseareng on tähtis – ei tohi jääda ilmatargaks oma teadmistega. Ma pole alati nõus kõige koolitustel õpetatuga, aga hiljem näen, et miskit on sealt ikka üle võtta, üks ühele ei peagi kõike rakendama. Kuid tahe midagi uut teada saada peaks alati jääma. Kui tunnen, et ma ei jaksa ega taha enam klassi ees seista, siis tuleb teha kannapööre. Kui silm ei sära enam ja ma iseendaga klassis hakkama ei saa, siis tuleb leida uus amet.
Õpetajaga riidu minek takistab õppimist. Laps läheb lukku ja õppimist ei saagi alustada, sest enne tuleb leida võti, millega see suletud uks avada. Õpilastega võibki teinekord raske olla, aga võimuvõitluseks minna ei tohi. Siis peab õpetaja sammu tagasi astuma ja mõtlema, kuidas koos edasi minna. Meil peab olema oskust näha tervikpilti, mures last ja vanemat. Mind saadavad õppejõud Maria Tilga sõnad: „Sõnas on vägi. Sõnaga võib luua, aga sõnaga võib ka hävitada.“ Hea sõnaga saab palju, usun sellesse.
Mis on sinu töö kõige suuremad rõõmud?
Kui õpilane kogeb, et ta saab hakkama ja ennast ületab – kui pirn hakkab põlema. Hinne on teisejärguline, mõni on viie üle õnnelik, teine kargab rõõmust kolme pärast. Kui sa näed, et nad märkavad asju, mida õpetaja ütleb, loovad seoseid, leiavad lahendusi. Ja nii mõnigi hea soovitus viiakse ellu. Näiteks, kui olime naistepäeval klassis rääkinud väikestest asjadest ja olulistest märkamistest, ostis üks poiss emale naistepäevaks koogi ja teine noormees lilled. See teeb rõõmu!
Ruth Kalde lipupäeva esinemine. / Foto: erakogu
Mis on sinu töös kõige suuremad raskused?
Kui ma näen, et mõnel õpilasel oleks vaja õppida väiksemas rühmas individuaalsete meetoditega, või nuputada, kuidas õpetada kõiki õpilasi klassis nii, et kõik saavad vajalikku lähenemist. Oluline on ka tugivõrgustik: logopeed, eripedagoog, sotsiaalpedagoog jne. Sellistel puhkudel olen tundnud koolis nii juhilt kui teistelt õpetajatelt toetust, et ma ei ole õpetajana üksi. Alati ei ole lahendused lihtsad, aga me töötame selle nimel. Mulle meeldib mõte, et ei ole probleeme, on väljakutsed. Kui koolis on eesmärk neid väljakutseid vastu võtta ja leida parimad lahendusi, on väga hästi.
Kas oled kaalunud ameti vahetamist?
Ei ole. Päriselt.
Nimeta kolm kõige suuremat oskust/teadmist, mida oled õppinud klassijuhataja?
Side klassijuhataja ja laste vahel tekib sellest, mida sa teed väljapool ainetundi. Kui sa tunned nende vastu huvi, siis on lihtsam nendega ka tunnis hakkama saada. Laps peab tundma, et õpetaja temast hoolib – see ei tähenda alati samal arvamusel olemist. Julgus oma arvamust avaldada on tähtis.
Ma ei taha olla õpetaja, kellel ei olnud lastega ühist aega. Nii olen oma klassidega käinud koos erinevatel väljasõitudel, igal suvel olen kõigi oma lastega teinud koduõuel klassilaagrit. Tunnen sellest ise sama suurt rõõmu kui nemad.
Tähtis on ka koostöö kolleegide, lapsevanemate ja klassijuhataja vahel. Olen tänulik, et lapsevanem julgeb probleemi puhul minu poole pöörduda. Kui oled lapsevanemaga jaganud rõõme, siis on ka muresid kergem jagada – esimene kokkupuude lapsevanemaga ei tohiks olla probleemi jagamine. Ühised ettevõtmised läbi kooliaasta on meid ikka ja jälle kokku toonud.
Miks peaks üks tänapäeva noor tahtma õpetajaks saada?
Sest see on maailma kõige ägedam töö! Me peame noortele eeskujuks olema – kui me ise ei peegelda, et see on üks maailma parimatest ametitest, siis ei hakka seda keegi teine ka uskuma. Loodan, et mõnest minu õpilasest saab tulevikus õpetaja. Noort alustavat õpetajat tuleb julgustada ja toetada, pakkuda väiksemat tunnikoormust; mentorit, kelle poole ta saab muredega pöörduda. Täna me koolis mõtleme selle peale. Igas koolis peaks olema väga erineva vanuse ja töökogemusega õpetajaid, see on jätkusuutlik. Ka karjäärimudel on oluline – mitte pelgalt palga pärast, vaid selleks, et õpetaja areng oleks toetatud.
Räägi veidi ka oma perest. Mis annab sulle iga päev jõudu särasilmselt klassi ees seista?
Ma olen väga tänulik oma perele, kelle kõrvalt olen saanud õppida ja kasvada, magistrikraadi omandada. Ilma abikaasa, laste ja lähedaste seljataguseta poleks ma seda suutnud.
Kõigis kolmes koolis, kus olen töötanud, on minu ümber olnud inimesed, kellega on hea koos töötada. Olen oma kolleegidelt palju õppinud. Uue inimesena majja tulles peab oskama hinnata teiste käidud radu, aga ka ise olema see, kes julgeb teha asju enda moodi. Ma ei karda õpetajana katsetada, teha ja mõelda teisiti. Töö koolis pakub pinget – positiivset on kordades rohkem kui negatiivset.
Lapsevanematena võime kinnitada, et õpetaja Ruth järgib tõepoolest ülaltoodud põhimõtteid. Näiteks koroonaajal helistas ta ja küsis, kuidas meil läheb. Peale koroonat helistas ta ja küsis jälle, kuidas meil läheb. Kui lapsel läheb mingi töö halvasti, ei helista ta kohe, et teatada, et teie lapsel kohe üldse ei lähe – siis hoiavad nad lapsega kokku, pusivad koos. Ja kui tõesti on vaja lapsevanema sekkumist, annab õpetaja Ruth mure edasi sellise hoolivuse ja soojusega, et lapsevanem ei asu kaitsepositsioonile, vaid üheskoos leitaksegi lahendus. Aeg-ajalt pajatab õpetaja Ruth kelmikal häälel mõnest vahvast seigast koolipäevas. Õpetaja kõnet vastu võttes ei ole ärevat tunnet, et mis siis NÜÜD jälle on, vaid tunneme, et ajame ühist asja selleks, et lapsest kasvaks tubli, suure südamega Eesti mees või naine. Ja me oleme talle selle eest ülimalt tänulikud!
Sel kevadel istume koos jälle sama seltskonnaga, silmad peos. See alguses nii ehmatavalt uus on nüüd meile kõigile kõvasti südamesse pugenud ning kõik oma teadmised ja armastuse meie tublisti pikemaks ja targemaks kasvanud lastele edasi andnud – nüüd on aeg nad juba põhikooli klassijuhatajale üle anda. Kas pole siis ilus see õpetaja amet, võimalus muuta maailma – üks väike elu korraga. Aitäh Sulle, armas õpetaja Ruth! Ära loodagi, et me sind unustame!
See lugu on õpetaja Ruthist. Kuid heameel on tõdeda, et selliseid maailma muutvaid õpetajaid on meie ümber palju-palju rohkem! Hinnakem ja väärtustagem nende tööd!
Kaunist suve ja päikese- ja südamesoojust kõigile õpetajatele!
Päisepilt: Mõtte, et teeme pildi õpetaja laua taga, pareeris õpetaja Ruth kohe: „See ei ole üldse minu moodi, see laua taga istumine!“ Arvas, et pigem on ta nagu Pipi, vehib kätega ning uurib ja küsib. Nii saigi. Eesti lipupäeval 04.06.2024 / Foto: erakogu
