Kati Uuspõld
Meie kodukandi hingematvalt kaunis loodus, selle puhtus ja puutumatus, mis meid ümbritseb, on mind märkamatult ja vargsi suunanud fotograafia juurde. Veidi üle kümne aasta tagasi sain kingituseks peegelkaamera. Siis juhtuski see, et jalutuskäikudelt kaasa toodud uskumatud lood koduümbruse loodusest hakkasid asenduma ümberlükkamatute asitõenditega fotodena.
Alguses suhtusin oma kaamerasse pigem kui salvestavasse binoklisse, et linde määrata. Nii et valimatult klõpsutatud linnupiltide kustutamist kümne aasta tagusest ajast jätkub tänasenigi. Mida aeg edasi, seda vähem ma tegelikult pildistan.
Kõige rohkem pakuvad huvi ikka linnud ja loomad, keda siin Lääneranna vallas leidub kõikjal, kui vaid kuulatada ja silmad lahti hoida. Oman küll loodusgiidi kutsetunnistust ja hetkel omandan Haapsalu Kutsehariduskeskuses linnugiidi pabereid, kuid lihtsalt liikide kogumisega ma enam ei tegele.
Kui aus olla, siis pole ma ennast kunagi päris fotograafiks pidanud ja spetsiaalselt pildistamas ma üldiselt ei käigi. Kannan lihtsalt kaamerat endaga kaasas ja pildistan siis, kui miski pilku köidab. Ka kevadel peenraid tehes või sügisel kartuleid võttes on mul kaamera kuskil põlluservas ootel, juhuks kui järjekordselt mõni looduselamus sülle tahab kukkuda. Minu jaoks on eriliselt lummavad aastaajad varakevad ja hilissügis, mil looduses valitsevad miljonites varjundites salapärased hallid ja pruunid toonid, mille taustal mõni lind või loom pildile püüda.
Loomulikult pakub loodus igal aastaajal üllatusi ja ükski päev pole teisega sarnane. Aga nii nagu ilmselt paljud teisedki kaameraomanikud, hoian minagi silmad lahti ja fotoka käeulatuses just nüüd, lindude kevadisel rändeajal. Praegu võib valikut minu looduspiltidest näha Penijõel RMK külastuskeskuses. Täiesti juhuslikult on kõik need pildid tehtud mu oma kodukülas või selle piiril. Matsalu Rahvuspark pole mitte ainult lindude paradiis, vaid ka fotograafide jaoks koht, kus ka magavale kassile hiir suhu võib joosta.
Sündinud ja üles kasvanud olen Tartus, suurema osa oma täiskasvanuelust elanud Tallinnas, aga alles praegu, olles jõudnud tagasi juurte juurde, tunnen, et olen päriselt kodus. Lisaks sellele rõõmustab mind siinne aktiivne ja tore kogukond, kes on meid hästi vastu võtnud.
Lääneranna valda kolimine polnud juhuslik – siin on minu ema sünnitalu, mis küll nõukogude ajal hävitati, kuid side sellega ei kadunud kunagi ja alates 1980ndate lõpust oleme perega püüdnud vanale talukohale uut elu anda.
Olen hariduselt ja elukutselt flöödimängija. Töötasin flöödimängijana Eesti Kaitseväe orkestris üle kahekümne viie aasta, kuni see orkester 2021. aastal suleti. Endise kaitseväe orkestri asemele asutati Eesti sõjaväeorkester, mis töötab osalise tööajaga. Praegu töötangi seal, aga kuna igapäevaselt enam proovides käia pole vaja, avaneski mul võimalus kolida päriseks seni suvekoduks olnud maamajja Saastna külas. Sellest õppeaastast alustasin ka õpetamist Lihula Muusika- ja Kunstikoolis, kus mul on väga toredad flöödiõpilased.
Päisepilt: Valgepõsk-lagle / Foto: Kati Uuspõld
