Lilli Lumera
Lääneranna Vallavalitsus
Avalike suhete spetsialist ja Lääneranna Teataja toimetaja
Lõpe Klubis tähistati 22. veebruaril Eesti Vabariigi 106. aastapäeva. Pidulikul kontsert-tunnustusõhtul andsid Lääneranna Vallavolikogu esimees Armand Reinmaa ja vallavanem Ingvar Saare teiste tunnustuste seas ka teenetemärgi Rosemaria Raidlepale.
Teenetemärgi pälvinud Rosemaria Raidlepp on olnud üle kolmekümne aasta Lääneranna piirkonna logopeed-eripedagoog, kes on silma paistnud erialase professionaalsuse poolest. Ta on toetanud paljusid lapsi, õpetajaid ja vanemaid. Hariduslike erivajadustega laste probleemide märkamine lapse varases eas ja nendega tegelemine on Rosemariale südameasjaks tänaseni. Uurime, kuidas ta Lääneranna valda ja oma erialavalikuni jõudis.
Kas olete põline Lääneranna valla elanik?
Olen sündinud Lihulas, käinud siin lasteaias ja lõpetasin Lihula koolis 1. klassi. Seoses isa ülikooli õppima asumisega kolisime siit ära. Elu keerdkäikude tõttu tulime uuesti siia elama 1989. aasta lõpul. Hetkel elan Lihulas.
Kui suur on Teie pere?
Mul on kolm last – kaks poega ja tütar – ning kaks lapselast. Poeg ja tütar elavad Tallinnas, ja teine poeg Soomes.
Kuidas jõudsite logopeed-eripedagoogi ametini?
Keskkooli lõpetamise ajal kaalusin ka eesti keele ja kirjanduse õppimist, aga kui kuulsin uuest erialast, defektoloogiast, hakkas see huvi pakkuma. Tol ajal (1972) õpiti esimesel kahel kursusel palju meditsiinilisi aineid ja vanemate töö tõttu – isa arst, ema kiirabi velsker – paelus mind just see. Hiljem lisandusid ka eripedagoogilised ained, praktikad ja need sobisid mulle.
Peale Tartu Ülikooli (tollal Tartu Riiklik Ülikool) lõpetamist 1978. aastal asusin tööle Tallinna 1. Eriinternaatkooli (praegune Tondi Kool) eripedagoogina. Jõudsin koolitada ühe lennu õpilasi (1.–8. kl).
Lihula koolis töötan alates 1990. aasta märtsist. Uudis minu tegevusest laienes ning teenindatavate koolide nimistusse lisandus Kasari. Hiljem Vatla, Metsküla, Tuudi, Kõmsi, Lõpe ja Koonga.
Kas ja milliseid muutusi Te Lääneranna piirkonnas erialaselt kaasa tõite?
Arvan, et oma tegevusega panin aluse järjepidevale õpilaste suulise ja kirjaliku kõne arendamisele Lihula Gümnaasiumis. Meie koolis on moodustatud õpilaste grupid kõneravis käijatest (aluseks lapsevanema nõusolek).
Mis on Teie suurim tööalane saavutus?
Mul on hea meel, et minu juures käidi algusaegadel õppimas, andsin maakonna õpetajatele lahtiseid tunde. 2002. aastal valiti mind Läänemaa aasta õpetajaks.
Mis motiveerib Teid oma tööd tegema?
Praegu rõõmustan jätkuvalt selle üle, kui laps tahab minu tundi tulla või teatab, et siin on hea ja kerge õppida ning ta sai õpetatavast aru. On vanemaid, kes tulevad mind tänama. See teeb südame soojaks.
Millised on Teie tugevad küljed?
Oma tugevamaks küljeks pean õpitava lihtsustamise ja näitlikustamise oskust, jõukohastamist.
Milline on laste keeleoskus praegu võrreldes aastakümnete taguse ajaga?
Leian, et laste kõne areng on muutunud halvemaks. Kodus räägitakse lastega vähem ega loeta piisavalt jutte ette. Lapsed on telefonides sageli uneaja arvelt. Kooli jõuavad tihtipeale unised, mitte õppetööle keskendunud lapsed.
Millised on Teie soovitused lapsevanematele, et nende lapsed ei vajaks logopeedilist abi?
Lapsevanematele soovitan jälgida lapse kõne arengut juba varasest ajast saati: kui ta asendab või vahetab häälikuid sõnas, ei suuda sõnu õigesti välja öelda, tuleb hakata abi otsima. Kui lugemiseelsel ajal on märgata, et tähed jäävad suure vaevaga meelde, segistab kujult, kõlalt sarnaseid tähti, on vaja palju kordusi, et neid tähti kokku saada, on need tunnuslikud märgid hilisema lugemis- või kirjutamisraskuse kohta. Kooli tuleval lapsel peaksid olema kõik häälikud suus ja alusharidus omandatud.
Millised on Teie soovitused noortele logopeed-eripedagoogidele?
Maapiirkonnad ootavad teid.
Millised on Teie hobid?
Mulle meeldib lugeda, head muusikat kuulata ja oma kodus-aias vaikselt toimetada. Olen laulnud segakooris Leale ja Lihula Gümnaasiumi õpetajate ansamblis.
Mõni huvitav fakt või lugu seoses töö või eraeluga.
Vanadel aegadel, kui tulin Kasari koolist ja pidin Lihula kooli 6. tundi jõudma, oli üsna tavaline pilt, kus tormasin jooksuga üle heinamaa bussi peale. Kippusin mõne minuti hiljaks jääma, aga bussijuht ootas mu kannatlikult ära.
Vatla kooli sõidutas mind toonane direktor Aivo Ring oma autoga. Auto oli aga „laetud“ pensionäridega, kes Lihula poodi tahtsid tulla. Mõnikord ei tahtnud ma enam kuidagi peale mahtuda, sest sõitjaid oli nii palju. Direktor hüüdis: „Viska end üle nende!“ Pensionärid tänasid mind, muidu poleks poodi saanudki. Ja veel: auto oli nii kehv, et jäi tee peal seisma. Siis ütles direktor: „Nüüd peab natuke puhuma!“, võttis bensiinivooliku ja puhuski, endal põsed punnis.
Päisepilt: Ingvar Saare, Armand Reinmaa ja Rosemaria Raidlepp EV 106 aastapäeva sündmusel Lõpe Klubis. Foto: Eric Reisel
