Lilli Lumera
Lääneranna Vallavalitsus
Avalike suhete spetsialist ja Lääneranna Teataja toimetaja
Medalid ja karikad on juba ammu koju toodud ja tõenäoliselt koguvad riiulitel tolmu, aga see ei vähenda saavutuste kaalu. Lääneranna vallale toovad tuntust ja loovad positiivset kuvandit paljud sportlikud noored, ent tippu on jõudnud siiski vähesed. 2023. aastal rahvusvahelistel võistlustel suurt edu saavutanud sportlasi tunnustati 22. veebruaril Eesti Vabariigi 106. aastapäeva pidulikul kontsert-tunnustusõhtul Lõpe Klubis. Vallavolikogu esimees Armand Reinmaa ja vallavanem Ingvar Saare andsid Eerik Pangale, Stefan-Lauri Mölderile, Karl Robin Rauale ja Aare Laurenile üle rahvusvaheliste spordi-, haridus- ja kultuurisaavutuste rahalise preemia. Vibusportlasest Aare Laurenist on Lääneranna Teataja veebiportaalis ja jaanuarikuu paberlehes (1/24) juba pikem artikkel ilmunud. Nüüd uurin, kuidas läheb meie tunnustatud maadlejatel.
Kui vanalt alustasite spordiga ja miks valisite põhialaks maadluse?
Karl Robin Raud: Alustasin spordi tegemisega 5-aastaselt. Valisin maadluse, sest olin sellega juba lasteaias tegelenud ja tahtsin edasi treenida. Lisaks on mulle alati meeldinud kontaktsport.
Stefan-Lauri Mölder: Ma alustasin samuti sportimisega 5-aastaselt lasteaias. Valisin maadluse, kuna see tundus põnev.
Eerik Pank: Sportlase teekonda alustasin 6-aastaselt jalgpallurina, kuid seal trennis sain käia ainult mõned korrad enne, kui Janar Sõber mind maadlustrenni kutsus. Varasemalt polnud ma maadlusega kokku puutunud ega teadnud sellest midagi. Peale kutset jõudis ka perekond arvamusele, et ehk on maadlus ikkagi minu eriala. Kohe esimeses trennis sain aru, et maadlus meeldib mulle väga, ja seal trennis ma käima hakkasingi. Täna, 15 aastat hiljem olen endiselt arvamusel, et maadlus on lahe.
Millise maadlusala valisite ja kas käite veel mõnes trennis?
KRR: Tegelen enamasti Kreeka-Rooma, sumo- ja rannamaadlusega, aga mõnikord ka korvpalliga.
SLM: Ma tegelen samuti Kreeka-Rooma, sumo- ja rannamaadlusega. Tegelesin ka 9 aastat jalgpalliga, mis andis mulle kiirust ja võhma.
EP: Mina olen pühendunud Kreeka-Rooma maadlusele. Teistest stiilidest erineb see selle poolest, et meie ei või haarata vastast altpoolt vööd ega kasutada võtete sooritamisel jalgade abi. Vastase võitmiseks on põhiliselt kolm varianti: vähemalt 8-punktiline eduseis, hoiad vastase mõlemad õlad vastu matti või oled peale 6 minutit vastasest punktidega ees.
Mis on maadluse juures kõige keerulisem ja raskem?
KRR: Maadluses on kõige raskem tehnika ja füüsiline koormus, mida pead taluma.
SLM: Kõige raskem või keerulisem on erinevate võtete lihasmällu jätmine ja treenimine, aga see tasub end ära.
EP: Maadlus on üleüldiselt väga raske ja palju nõudev spordiala. Me peame olema tugevad nii füüsiliselt kui vaimselt. Hea maadleja on tehniline, jõuline ja hea vastupidavusega. Kõiki neid omadusi tuleb pidevalt arendada rasketes treeningutes. Nädalas teen vähemalt kaheksa trenni, et konkurentidega sammu pidada. Käin ka palju treeninglaagrites, kus saan harjutada õpitud võtteid erinevate vastaste peal, mis on oluline, kuna igal maadlejal on oma stiil.
Kuidas hoiate sportimist ja õppimist tasakaalus?
KRR: Tegelikult ei ole väga raske olla samal ajal sportlane ja õpilane.
SLM: Kooli ajal keskendun kooli asjadele ja kui on treeningud, keskendun trenni asjadele. Olen sellise elukorraldusega harjunud.
EP: Õpin Tallinna Tehnikakõrgkoolis hoonete ehitust. Hoian õppimise järjel, siis ei ole ka laagrites käimisega probleeme, kuna loengud meil kohustuslikud ei ole. Mulle meeldib, et saan spordi kõrvalt hoida pea värskena ja areneda ka teises valdkonnas. Sportimine on minu jaoks võimalik ainult tänu toetajatele – Maru AS, Lääneranna vald ja MTÜ Hanila Toetusgrupp, suur tänu teile.
Milline on tuleviku visioon seoses spordiga? Kas plaanite jätkata?
KRR: Jah, ma plaanin maadluse ja üldiselt spordiga edasi tegeleda.
SLM: Tulevikus tuleb spordi kõrvalt tegeleda ka muude asjadega. Aga spordiga peab alati olema aega tegeleda, see seljataha ei jää.
EP: Minu plaan on saada medaleid täiskasvanute tiitlivõistlustelt ja jõuda olümpiale.
Milline on Janar Sõber treenerina?
KRR: Janar on väga hea treener: ta ei ole liiga karm ega liiga sõbralik. Ta on õpetanud mulle väga olulisi asju nii spordis kui ka elus. Minu eeskujud ongi Janar Sõber ja minu isa.
SLM: Janar on treenerina tore, humoorikas, õpetlik, sõber, tippuviija. Temaga saab alati rääkida, kui midagi on, ja ta ei jäta sind kunagi seljataha, kuna ta usub inimestesse, kellel on suur tulevik spordis veel ees, eriti maadluses. Minu eeskujud ongi Janar ja ka sumotreener Kaido Höövelson.
EP: Janar on treenerina väga tasakaalukas ja motiveeriv. Temaga treenides ei tekkinud kunagi tunnet, et ma ei soovi trenni minna. Ta suutis muuta treeningud ja maadluse minu jaoks piisavalt huvitavaks. Juba mitu aastad ma Janari käe all enam ei treeni, kuid ühendust hoiame pidevalt ning tiitlivõistlustel käib ta kaasas ja tegeleb korralduslike asjadega, et mina saaksin võistlustele keskenduda. Lisaks muule suudab ta alati võistlustel luua positiivse keskkonna ja hoida tuju üleval.
Eduka spordikarjääri eeldustest räägib Lääneranna spordikooli direktor ja noorsportlaste maadlustreener Janar Sõber.
Mis vanuses noored sportlased olid, kui nägite neis meistri potentsiaali?
Ma olen endiselt selline naiivne treener, kes usub, et iga laps võib olla tõenäoline olümpiavõitja. Ma püüangi igat oma õpilast treenida ja kohelda, kasvatada vaimus, et igaüks võib saada olümpiavõitjaks. Enne Eerikut oli mu tulemuslikem õpilane maadleja kohta suhteliselt ebatüüpiline kuju, mu kogemused on näidanud, et treener võib hinnanguid andes rängalt eksida. Noor võib treeneri pandud sildi külge ennast ise kinni mõelda, seega olen proovinud noortesse suuri mõtteid ja eesmärke süstida.
Otseselt ei ole olnud sellist hetke, kus mul tekkis tunne, et nüüd on noorest saanud tõenäoline meistersportlane. Karl Robin oli juba lasteaialapsena väga atleetlik. Meenub, kui korra proovisin tema isalt uurida, et ega kodus musklite ehitamisega ei tegeleta – mulle teadaolevalt ei tegeldud. Eerik oli samuti jõuline kuju juba väikesest peale. Stefanit arendas suuresti väiksena palju väljaspool Eestit võistlemine, see oli kodu enda initsiatiiv.
Milline ühtne iseloomuomadus kirjeldab tunnustuse saanud noorsportlasi?
Karl Robin on veel natuke ekslev ja ennast leidev noorsportlane. Eerik ja Stefan on selles mõttes väga sarnased, et nad elavad ja hingavad ainult maadluse jaoks. Ja seda juba väikesest peale. Kõik kolm on väga pühendunud, neile on meeldinud kõik maadlustreeninguga seotud mängud, akrobaatika, tehnika ja selle õppimine. Julgen väita, et need kolm on isegi nautinud raskeid treeninguid ja eneseületamist. Nad on kõik olnud pigem tagasihoidlikud ja tasased poisid, vähemalt treeningutel ja võistlustel.
Kui vanalt peaks maadlusega alustama, et sellel alal tippu jõuda?
Minu juures alustavad lapsed treeningutega juba lasteaias, 5–6-aastaselt. Me mängime, teeme akrobaatikat ja maadlusmänge, me ei maadle nendega selles vanuses. Maadlus on oskustel põhinev spordiala: mõni omandab tehnikat kiirelt, mõnel läheb palju aega. On palju tehnikaid, mida ma lastele ei õpeta, keerulisi asju õpetan siis, kui nad on selleks minu hinnangul valmis ning selle töökuse ja pühendumisega välja teeninud. Oluline ei olegi niivõrd vanus, millal alustada, kuivõrd selle ala armastamine.
Kui lapsele meeldib väga rabeleda ja ta armastab kontaktseid mänge, siis võib öelda, et talle sobib maadlustrenn – kõik muu on õpitav. Tippu jõudmise tee on keeruline ja ega valemit täislahenduseks või garantiisid ei olegi. On mõned mustrid, mida peaks jälgima: trennist ei tohi puududa, tuleb kannatlik olla, alla ei tohi anda ja iseloom peab olema tugev. Määrava tähtsusega on muidugi koduste ja perekonna toetus. Tippu jõudmine ei ole eesmärk omaette, see on pigem salajane lootus ja unistus. Meil on olnud rohkelt õnne ja paljud unistused on täitunud. Mulle meeldib mõelda, et me naudime teekonda ja sellega kaasnevat seiklust.