Kaja Lotman
Seoses Eesti Vabariigi 105. aastapäevaga ning mõeldes meie vabale Eesti riigile, on õige meenutada ka neid inimesi, kes võitlesid Vabadussõjas meie iseseisvuse eest. Anton Porgand, meie oma Matsalu külast, on üks nendest meestest.
Anton Porgand sündis 1. veebruaril 1898 (uue kalendri järgi 14. veebruaril) Jõõpre külas Audru vallas Pärnumaal.
Ta käis Jõõpre koolis ning Vabadussõja puhkedes arvati Pärnu kaitsepataljoni. 1919. aasta mais liideti Pärnu kaitsepataljon 9. jalaväepolguga ning osales Lõunarindel Landesveeri vastu.
Ta näitas üles vahvust ning asus juhtima sõjalist tegevust
Just lahingutegevuses Lemsalu ümbruses näitas ta üles vahvust ning asus juhtima sõjalist tegevust, mille eest sai Vabadusristi II liigi 3. järgu teenetemärgi (seeria 1434) ja noorema allohvitseri auastme.
Peale Vabadussõda sai ta Matsalu mõisa maadest loodavas asunduses talukoha suurusega 32,45 ha. Oma talu nimeks pani Porgandi nagu oli ka perekonnanimi ja isakodu nimi.
Matsalus kohtus ta kena ja terase Meelva küla Vana-Kuisepa talutütre Selma Kuusikuga. Perre sündis kaks last: poeg Ants Heino, kellest sai põline põllumees ja tütar Juta, kes pühendas oma elu kooliõpetaja ametile.
Anton oli igati eesrindlik põllumees ja tundis huvi uute puuviljasortide ja marjapõõsaste vastu. Kodumaja ei jõutudki päris lõpuni viimistleda, kui 1940. aastal Nõukogude Venemaa Eesti okupeeris. Sakslaste tulles otsustas ta kodumaa kaitseks uuesti välja astuda ja ühines 1941. aastal Omakaitsega.
1945. aasta 7. mai sai Matsalu küla traagiliseks päevaks
Anton Porgand
Uuesti Nõukogude Liidu okupatsiooni tingimustes viidi külast ära kõik – õigemini kutsuti Pagari tänavale -,16 meest (s.h August Jalakas, Mihkel Vähi, Anton Porgand, Jaan Oosim j.t)
Kuu aja pärast määrati talle tribunali otsusega 10+5 aastat vangilaagrit. Vara konfiskeeriti ja tühistati poliitilised õigused.
Ta saadeti Vorkutaasse raudteed ehitama
Väga halbades tingimustes külmetas ta oma käed ja jalad niivõrd, et saadeti Mordvasse haigla abitööliseks. Tervis oli niivõrd halb, et kui jõudis kätte vabanemise aeg, küsiti kodustelt, kas nad on nõus ta vastu võtma. Anton sai koju, kuid mitte kauaks. Tal tuli veel kolhoosis kolm aastat metsnikuna töötada.
Puude vahel töötades kujunes temast tamme-usku mees. Palus, et ta ka maetaks tammepuu kirstu.
Ta suri 60 aastaselt 10. aprillil 1958. Matustel kinnitas vend salaja puusärgis kangelase ülikonna reväärile Vabadusristi ja aumärk puhkab koos Antoniga Karuse kalmistul.
Ta rehabiliteeriti surmajärgselt 28. veebruaril 1991.
Suur tänu Juta Porgandile andmete ja mälestuste eest!
