Olav Renno
Matsalu looduskaitseala asutajadirektori meenutusi
Matsalu kaitseala algusaastaid meenutab 65 aasta eest Matsalu Riikliku Looduskaitseala esimeseks direktoriks määratud Olav Renno, kes möödunud aastal tähistas oma 90. sünnipäeva.
Enamik Eesti paikkondadest on aastasadu kestnud pingsa inimtegevuse tulemusel suudetud n-ö kultuuristada. Kunagisi loodusepilte on säilinud vaid killuviisi ja eeskätt märgaladel – suurtel rabadel ja paari jõe suudmealal.
Kasari delta ja Matsalu lahe siseosa
Üks selliseid suhteliselt vähemuudetud maastikke laiub Kasari deltal ja Matsalu lahe siseosas.
Siin asub üks Euroopa suuremaid, umbes 4000 hektari suurune luht, mida veel saja aasta eest rammutas kevadise suurveega 3000 ruutkilomeetri suurusest jõgikonnast kaasa toodud muda. Ka siselahes ligi kolmekümne ruutkilomeetrini laiuv roostik on Õhtumaa ulatuslikumaid. Üsna ainupärane on maakerkest (keskmiselt veerand meetrit sajandi kestel) tingitud biotoopide nihkumine lääne suunas. Omalaadset maastikku ja taimistut asustab rikkalik loomastik, esijoones linnuriik, mis on kuulus just läbirändajate rohkuse poolest, ka Matsalu lahel ja rannamaadel.
Ennesõjakümnendil Kasari suudmeharude süvendamine mõningaselt muutis senist looduspilti, kuid ei kahandanud loodusteadlaste taotlusi siia kaitseala luua. Selle peainitsiaatoriks oli siinkandis, Kirblas sündinud teadlane Eerik Kumari (1912–84).
Minu otsene seos Matsalu lahe ümbruse ja lindudega küünib peaaegu 70 aasta taha – hilissügisesse 1953, mil osalesin Tartu ornitoloogide linnuvaatlusretkel Metsküla rannas.
Kevadel 1957 tutvusin Kloostri luha linnustikuga koos seda uurima saadetud Sven Onno töörühmaga. Olin siis juba otsustanud asuda tööle loomisele tuleval looduskaitsealal ja hakanud koguni endale kaastöölisi peilima.
Veebruaris 1958, pärast mõnekuulist teenistust looduskaitse valitsuse vaneminspektorina määratigi mind Matsalu looduskaitseala looma ja juhtima. Tehnik-vaatlejateks õnnestus värvata kohalikke loodusehuvilisi mehi (Jaan Sibul, Eduard Tükk, Gustav Veide ja Jaan Nurk) ning vanemvaatlejaks kutsuda Jaan Arumäe Väänast.
Kaitseala keskus sai paika Penijõel
Tegelik töö loodusnähtuste jälgimisel ja loomastiku kaitsel algas 1. märtsil.
Penijõe mõis / Foto: Vaiko Noor
Sügisel suunati Matsalusse tööle äsja ülikooli lõpetanud Valdur Paakspuu, kes uuris siinset linnustikku ligi 33 aastat. Järk-järgult täienes meie koosseis entusiastlike looduseuurijatega (Jaan Naaber, Henn Vilbaste, Hans Soots, Heimar Laanemets), kes võib-olla just tänu Matsalu-aastatele pääsesid ja jäid linnu-uurimise ja looduskaitse radadele.
Paari aasta jooksul saime jagu salaja linde küttima kippujatest.
Reguleerisime kalapüügi, ehitasime oma jõududega Penijõele keskusehoone ja sisustasime muuseumi, tutvustasime kaitseala igal aastal tuhandetele loodusesõpradele, pareerisime mõned sobimatud loodusekasutuse kavad (näiteks pardikasvanduse loomise Kloostri lahele). Kaitseala looduse eri tahke käisid uurimas kümned bioloogid.
Matsalus töötatud ligi kümne, sellest direktorina 5½ aasta kestel jõudsin kaitseala ligi pool tuhat km² jalgsi, jalgratta või paadiga n-ö risti ja põiki läbi käia, uurides linde ja muud loodust ning saades tuttavaks kohaliku rahvaga.
1968. aastal kutsuti mind Tartusse TA looduskaitse komisjoni teadussekretäriks
Seal võimaldus mul kandidaadi-dissertatsioon lõpuni kirjutada ja teaduskraad omandada. (Paraku ei suutnud Eestis kaitsealatöö kõrvalt ei mina ega mu muidu töökad ja andekad kolleegid väitekirja lõpule viia; võib-olla polnud õigeid stiimuleid?)
Mu sidemed Matsalu looduskaitsealaga ja kolleegidega aga säilisid, näiteks loendasin neljal suvel luhtade linnustikku, korraldasin Penijõel paar linnuatlase seminari, juhtisin mõnd ekskursiooni jms.
Veelindude lennuloendustel tegin ikka tuuri ka üle Matsalu rannikute, Kasari luhtade ja Väinamere saarte. Pensionipõlveski olen püüdnud pea igal aastal Matsalu mail käia.
Ka MAFF on mulle pakkunud elamusi ja olen ikka püüdnud olla platsis, kui kutsutakse.
Kahel kevadel olen Matsalu lahe äärde toonud saksa loodusesõprade gruppe ning seal samuti kahel suvel juhendanud Göttingeni üliõpilasi.
Muidugi rõõmustasid mind Matsalu kaitseala saavutused ja tunnustused, nagu Eesti oma rõngastuskeskuse loomine 1970. a, Ramsari märgalade hulka arvamine 1976. a, „Eesti looduskaitsealade tööde“ jätkamine ja hoopiski mahukama teaduskogumike seeria väljaandmine ligemale 40 aasta kestel.
Siin töötasid aastakümneid ornitoloogid Taivo Kastepõld ja Eve Mägi. Meenutamist ja tunnustamist on väärt regulaarne looduseseire, lagunemisohus Penijõe mõisahoone renoveerimine ja uue muuseumi loomine, Matsalule rahvuspargi staatuse andmine (2004).
Ent see viimatimainitu osutus kaitseala kui looduseuurimise keskuse lõpu alguseks
Koondati staažikaid töötajaid ja 2006. aastal kadusid nii rahvuspargi direktori kui ka viimaste teadustöötajate kohad – Penijõele jäi rahvuspargi külastuskeskus ja (esialgu) keskkonnaameti Lääne-Saare regiooni keskus, hiljem vaid selle mõned töötajad.
50 aasta kestel peaaegu katkestusteta teostatud haudelindude loendusi teevad veel üsna kitsas ulatuses vaid paar entusiasti, enamjaolt n-ö ühiskondlikus korras.
Penijõel töötab toimekalt edasi meie rahvusvahelise kuulsusega rõngastuskeskus, tahaks küll loota, et suudetakse kirjastada taasleidude nimestik.
Need keskkonnaministeeriumist lähtunud ümberkorraldused ja koondamised muutnud rahvuspargi keskuses tegutseva töötajaskonna mitme kaitseametkonna vahel killustatuks ja kahandanud looduse uurimisega tegelevate töötajate arvu peaaegu olematuks. Jätkatakse küll rannaniitude ja saarte seiret, kahjuks varasemast erineva metoodikaga.
Matsalu lahe ja külgnevate alade looduse pikaaegsed seireread on enamuses lõikudes katkenud ja ilmselt tuleb sealses looduses toimuvaid pidevaid muutusi edaspidi hakata analüüsima mingite ekstrapoleerimisvõtetega.
Baltoskandias unikaalne Matsalu linnuriik on väärt sügavamat tähelepanu, rahvuspargi administratsiooni taastamist, püsivat uurijate koosseisu ja rohkemat materiaalset panustamist.
Loe lisaks:
Päise pilt: Matsalu rahvuspark / Foto: Viktor Tund
