Piret Ulm
Metsküla kooli vilistlane
Metsküla Algkoolis toimus 4. juunil 170. aastapäevale pühendatud vilistlaste ja kooli sõprade kokkutulek.
See kool on nagu osa mööblist, meie küla mööblist, võtab korraks sõnatuks: 170 aastat on olnud kool meie küla hing ja keskpaik.
SUUR GALERII Kaarel Kaiselilt: Metsküla kool 170
(pilte salvestades, jagades või kasutades märkida kindlasti juurde ka autor!)
Kella kahe paiku kohale jõudes, tervitas meid puhkpilliorkester. Orkestris sees nii väikesed, keskmised kui ka päris suured inimesed. Orkestri dirigent ja eestvedaja Mati Põdra selgitas uhkelt, see on meie piirkonna ainuke päris puhkpilliorkester, mis on kõige toredam, paljud lapsed on ka peale Metsküla Kooli lõpetamist endiselt orkestri osa. Ma tihtipeale mõtlen ja imestan, kuidas need lapsed jõuavad, aga nad jõuavad, neile meeldib olla osa millestki suuremast, teha ja luua koos, olla osa kogukonnast.
Jalutasime emaga, kes on koolis olnud nii kokk, koristaja, õpetaja kui ka klassijuhataja, koolimaja uudistama. Kui väikesed on need tohutult suured saalid ja ruumid kus lapsena sai ringi joostud! Üleval korrusel käis mõnus sagin ja sosistamine. Kõik kogukonnast on kokku kogunud hulga kooli ajalooga seotud fotosid. Mustvalged pildid inimestest keda enam ei ole, inimestest, keda ma kunagi ei ole kohanud ja inimestest, kes on minu vanemad ja minu sõprade vanemad, koristamas ja üles ehitamas seda kooli sellisena, mida me praegu teame. Nimelt 1979 oli kool kinni pandud. Kui kamp noori Tallinnast maale kolis ja nende lapsed hakkasid kooliealiseks saama, otsustasid just need noored kooli 1989. aastal taasavada. See on tohutult uhke tunne, teada, et minu vanemad ja minu kogukond on midagi nii olulist ja ilusat algatanud. See on koht, kus tunned uhkust, et oled eestlane.
Sest see ongi eestlane olemine. Millegi loomine, enda, oma kogukonna ja meie tuleviku heaks.
Aktus algas nagu aktused ikka algavad…
… sagimine, lapsed mängivad õpetaja Pireti eestvedamisel lõbusaid pillilugusid. Aknad lahti, naer ja pillimäng kutsuvad inimesi tuppa. Väikese kooli direktori tööd on ikka naljakas kõrvalt vaadata. Pille kõva häälega hõikamas akna all seisjaid tuppa ja juhatamas ukse peal kõõlujaid esiritta. See on see vahetu suhtlus, mis paneb mind soojalt muigama. Kool ei seisa eraldi, me oleme kõik koos, keegi ei ole võõras või kauge.
Me paneme kinni kõikvõimalikud olümpiaadid ja kandideerime esimese ja ainukese nii väikese koolina, ainsa algkoolina „Aasta Kool 2022” tiitlile ja teeme ajalugu.
25% kõigist rahva häältest tuli meie kooli toetuseks. Žürii hääletuses ilus teine koht. Niisiis lugeski Pille lugude ja laulude vahele sotsiaalmeediast pärle meie kooli toetuseks. Kool nagu muinasjutt – see kõlas igalt poolt! Õpetaja Maris (terve kõne teksti all) jagas meiega oma mõtteid koolist ja tema teekonnast vilistlasest õpetajaks saamiseni, mis ei jätnud pisaratest kuivaks ühtegi silma. Siiras emotsioon ja side, millest saab osa igaüks selles väikeses saalis.
Praegune kooli juhtkond võttis ka pausi, et tunnustada ja meeles pidada kõiki, kes on kooli eduloole kaasa elanud. Lilli jagati nii kokkadele kui endistele õpetajatele. Ühtlasi tuli välja, et kooli hoones on sündinud lausa kaks last ja mälestusi saalis olevast ümmargusest plekkahjust on kõigil, juba 1950ndatest aastatest.
Kooli kokkutulekule tuli üle saja inimese, kellel kõigil vana ümmarguse plekkahjuga oma lugu.
Sõna sai ka Lääneranna vallavanem Ene Täht ning Metsküla kogukonna üks eestvedaja ning kooli lapsevanem Silvia Lotman kinkis pidulikult esimesse klassi sisseastumiseks avaldused. Isegi 2028. aastaks on juba kaks avaldust olemas, rääkimata vähemalt 8 õpilasega esimesest klassist, mida on oodata 2025. aastal.
Sel aastal astub esimesse klassi 6 last. Lapsi on ja lapsi tuleb juurde!
Üks üllatav kink tuli ka vilistlastelt, kes soovivad panustada kooli tulevikku varasemalt planeeritud raamatukogutiiva juurdeehituse fondi avamisega. Juurdeehituseks sellest summast küll ei piisa, kuid žest oli piisavalt kõnekas, kirjeldamaks taas Metsküla kooli olulisust kõikide jaoks, kes selle kooliga ühel või teisel moel seotud.
Pidulikule aktusele järgnes hubane kohvi ja tordi söömine. Viimase olid lapsed ise eelmisel päeval valmistanud. Jutustamine, mälestuste heietamine, vanade tutvuste soojendamine ja lõbusate lugude jagamine. Igast nurgast, igalt poolt, muudkui jutt ja naer.
Metskülas avati Ann ja Gunnar Polma mälestuspink
Aliine Lotman
4. juunil toimunud Metsküla Algkooli 170. aastapäeva tähistamisel avati koolihoovis mälestuspink Ann ja Gunnar Polmale.
Ann ja Gunnar Polma saabusid 1980. aastate lõpus Matsalu-maile noorte bioloogidena, kuid läksid siin ajalukku hoopis kohaliku koolihariduse taaselustajate ja eestkõnelejatena. Just nende initsiatiivil taasavati 1989. aastal kümnend varem suletud Metsküla Algkool.
Ann Polma oli siin armastatud õpetaja ja koolijuht suurema osa ajast alates avamisest kuni aastani 2002, mil ta pärast rasket haigust koolipere keskel viimasele teekonnale saadeti. Aastatel 1992–1996, kui Ann pühendus perele, asendas teda koolielus abikaasa Gunnar. Pärast Metsküla Algkooli suundus Gunnar edasi juhtima Haapsalu Vene Gümnaasiumi ning oli seejärel aastaid Tallinna Reaalkooli direktor.
Mälestuspingil seisavad Doris Kareva luuleread:
Aeg, sina üürikene
ja üllatuslooline –
elu ei ole lugu,
vaid lootus ja loomine.
Just lootust ja loomingut kannavad endas edasi kõik need, kelle elu Ann ja Gunnar Polma ühel või teisel moel puudutasid. Mälestuspink asub Metsküla Algkooli juurde viiva kiviaia juures, Polmade kolleegile ja sõbrale Hellat Rumvoltile pühendatud pingi kõrval. Metsküla koolipere kutsub ka suvel koolihoovi jalutama ning võtma aega, et mõelda neile armsatele kogukonna eestvedajatele ja sellele, mis on elus tõeliselt tähtis.
Ann ja Gunnar Polma mälestuspingi sünnile aitasid kaasa endised kursusekaaslased ning Metsküla Algkooli vilistlased. Pingi valmistas Laur Oberschneider, kellele olid abiks Raul Oberschneider, Paap Kärvet ning Uninaks AS.
Piduliku osa jätkuks…
Piret Ulm
Metsküla kooli vilistlane
Nagu Metskülas ikka, ei saa mitte ükski aktus ega pidupäev mööda ilma rahvatantsuta. Metsküla Mürakarud esitasid lõbusaid etteasteid, mis vahepeal nii hoogsad, et mõnel lendas king jalast!
Naeratus suul, tantsiti ikka edasi. Kirivöö tantsijad tegid meeleoluka meestetantsu koos koolipoistega, mida tuli rahva tungival soovil lausa korrata. See rõõm, naer ja kilked, see on midagi, mida tuleb ise näha ja kogeda.
Koos vaatasime kahte dokumentaali, mis koolist tehtud on. Ago Ruusi “Ärge pange kooli kinni” (2000. a) ja Madis Veltmani “Koolitee” (2012. a). Mõlemad filmid tõid nii naeru, kui pisaraid ja kuhjaga helgeid mälestusi. Seda enam, et Madis Veltman, tunnustatud fotograaf ja filmi üks režissööridest on ka ise Metsküla Algkooli vilistlane.
Meie koolis ei saada hindeid enne 6. klassi. Viimaseski klassis vaid sellepärast, et riiklik õppekava seda nõuab. Hoolimata sellest on lapsed kõigis klassides olümpiaadidel alati väga edukad, tavaliselt esikolmikus ja tihtipeale esikohal. Ja nagu Tõnu Ots, endine Lihula Gümnaasiumi direktor ja psühholoog Madise filmis mainis, saavad väikese kooli lapsed täiskasvanutega iga päev 3 tundi kvaliteetaega, mis on kolm korda rohkem, kui selles eas lapsele tavapärane.
Õhtune tants ja trall
Õhtune tants ja trall algas kell 8. Me oleme kogukonnaga koos näinud palju vaeva, et üles ehitada ja korrastada meie Metsküla rahvamaja. Kui kõlasid “Jaanipäeva” esimesed akordid, tekkis rõõmus tantusring. See on üks hetk, mis praegugi võtab südame värisema. Kolm generatsiooni inimesi, väikelastest vanakesteni, kelle põhiside on meie kool ja kogukond, nagu üks, ilma juhendamiseta, ühes rütmis tantsimas. Sellised me juba oleme – koos tegijad.
Miks on see päev ja see kool meile nii olulised? Ajal, kus me oleme globaalse pandeemia (loodetavasti) läbi teinud, ajal, kus Euroopas on sõda, on olulisem kui kunagi varem teada ja tunda, kes me oleme ja miks me oleme. Keegi ütles “sellised koolid tuleks looduskaitse alla võtta” ja neil on õigus. Mitte selleks, et hoida kinni minevikust, vaid selleks et kindlustada tulevik. Selline tulevik, mida me veel praegu ette ei oskagi kujutada. “Metsküla lapsed on igasugused isemõtlejad” – jah on küll. See isemõtlemine, see kaasamõtlemine ja kogukonnast hoolimine ongi meie tulevik.
Mart Ulm, Metsküla kogukonna eestvedaja, vilistlane, kelle enda kolm last on tänaseks samuti juba vilistlased, kirjutas väga tabavalt “Kvaliteet algab umbes sealt kus ootused lõppevad. Metsküla Algkoolis on kõik ootused selgelt ületatud.” Ja nii ongi. Kas poleks mitte tore, kui see nii ka jääks?
Päeval, mil me tähistasime meie kooli 170. sünnipäeva, tähistasime kõiki vahvaid, toredaid ja üliolulisi maakoole nii meie vallas kui üle riigi. Väikseid koole, kus kasvamas igasugused isemõtlejad ja tulevased kogukonna hinged, südamelöökide tekitajad.
Maris Altmanni kõne
Maris on Metsküla kooli õpetaja, lapsevanem ja vilistlane, tema suur unistus oli kolida tagasi oma kodukanti, et lapsed saaksid hariduse Metsküla koolis. Nüüd on osa sellest unistusest täitunud.
Ühel hommikul kõndisin tööle, teate mida ma nägin – vana kiviaed, vanad puud, vana maja, isegi aknad on vanad ja ma tundsin sellist soojust. Soojust, mida tunned siis, kui vanaema paneb oma käed ümber sinu ja lihtsalt on olemas. On inimesi, kes näevad sõnas “vana” pigem muutmise vajadust ja on neid, kes hindavad ja väärtustavad ning soovivad just seda “vana” kaitsta ja hoida. Mu lapsed kutsuvad ka minu vanaema just nimega Vana, selles sõnas on minu jaoks koos tarkus, teadmised ning põlvest-põlve kantav vägi ning traditsioonid.
See sama teerada, millel kõndisin, ongi minu jaoks nagu minu vanaema, kallis, soe, alati hoidev, kaitsev ning minus tekivad kohe pisarad, kui mõtlen, et seda poleks.
See on rada, kust käisin kooli ja käis kooli minu ema, vanaema, vanavanaisa, vanavanavanaisa. See, kuidas ma üldse kooli sattusin aastal 1996 on pisut isegi naljakas, vanuse järgi oleksin võinud veel kodus olla, kuid õpetaja Ann tuli kartulipõlluserva, kus mingi töö parasjagu perel pooleli ja uuris mu vanematelt, et võibolla ma tahaksin astuda mõne päeva pärast esimesse klassi – jah, ma tahtsin ja kohe ja siiani pole kahetsenud.
Esimene september oli nii äge, ema õmbles mulle pihikseeliku tumepunasest sametist ja ma mäletan, kui uhke ma olin seistes kõikide ees koos oma armsate uute klassikaaslastega. See uhkus, rõõm ja õpitahe on käinud minuga kaasas terve elu. Mõtlen sellele tagasi ja soovin, et ka minu lapsed saaksid nii suurt rõõmu tunda koolis käimisest ja õppimisest, kui seda tundsin mina.
See kartulipõld, kust näiliselt sai alguse minu koolitee, on ka algus teadvustamaks kogukonda ja selle tähtsust. Kogukond ei ole väärtus, mis ümbritseb meid iseenesest, kogukond on siis, kui on meie, mitte nemad. Kogukond on see, kus Sa tahad kuuluda, mitte see, kus teised midagi teevad. Kogukonna sisesed väärtused ei saa olla kunstlikult tekitatud vaid need tekivad inimeste tegelikest vajadustest. Minu jaoks on kool kogukonna süda ja siinsed inimesed selle vereringe.
Täna käib üks minu lastest esimeses klassis, üks on lõpetanud Metsküla kooli ja üks veel ootab kooli pääsemise aega. Ma ei ole kahetsenud kordagi otsust teha see julge samm ning tulla tagasi oma kodukanti just selleks, et pakkuda oma lastele haridust, mis võiks olla eeskujuks tervele Eestile, miks mitte ka Euroopale.
Koidu Hõbelaid saatis koolile tänutäheks oma kirjutatud luuletuse
Suur juubel oli tulekul,
kolm õde rõõmsalt minekul.
Peolt vanu sõpru leidsime
ja pisaraidki peitsime.
Me eakas, armas õpetaja
ja vilistlane, lõpetaja.
Kõik laususid nii kauneid sõnu,
neid nautisin ja tundsin mõnu.
Sel koolil unistused suured,
neil kodukamaras on juured.
Ja kuniks elab külatee,
ei rohtu kasvada saa see.
On taamal vana rehetare,
kus embab teda kivivare.
Siin jorjenid, pojengid, floksid
Näe, rähniisand tamme toksib.
Käoproua külaserval kukub.
me küla unehõlmas tukub.
Üks vana peni haugatab,
kui reheuks siin paugatab.
Sina armastan ma, külaelu.
Ei köida mind suurlinna melu.
Ning kuniks kestab elu maal,
me väike riik ei surra saa.
Loe lisaks:
Päise pilt: Metsküla Algkooli 170. aastapäeva kokkutulek / Foto: Kaarel Kaisel
