Mati Mandel
Detektorist teatas 2021. aastal Muinsuskaitseametile arheoloogilistest leidudest Võhma külas põhja poole jääval põllul. Välja kaevatud esemete hulgas oli üks eriti huvitav tööriist, 5.—6. sajandist pärinev rauast putk-kirves.
Kohapeal leiuala üle vaadates märkasin mullapinnalt veel 5.—7. sajandil tulelöömiseks kasutatud tuluskivi. Nii putk-kirves kui ka tuluskivi andsid lootust, et ehk on põletuskalmistu alguse saanud isegi veel varasemal perioodil, 1.—4. sajandil ehk rooma rauaajal. Kui nii, siis võiks kalmistu uurimine lahendada selle perioodi leidude seni Läänemaal puudumise mõistatuse.
Vaata Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) saatelõiku: Arheoloog: teaduslikust huvist lähtuvaid kaevamisi on Eestis üha harvem
Uurimistöid alustati juba maikuus
Saanud kaevamisloa, alustasime seekord uurimistöid juba maikuus, seda selleks, et jõuda ette võimalike uute detektoristide põllule tulekut, aga ka vilja alt välja jäetud põlunurgale umbrohu kasvamist.
Tegelikult peaks läheduse tõttu tegu olema mitte Võhma, vaid muistse Uluste küla juurde kuulunud kalmega. Samas külas on muide sündinud meie viimane sõjaeelne peaminister Jüri Uluots.
Kahes suuremas kaevandis oli mullakihi paksus 30—40 cm. Sügavamal paljandus juba pruunikas ja kõva looduslik paerähk. Ebameeldiva üllatusena selgus aga asjaolu, et põllul oli (ilmselt nõukogude perioodil) tehtud ka sügavkündi. Nii avastasime paerähal, lausa 40 cm sügavusel, künnivagude jäljed. Seega jäi puutumata matuste või leiukomplekside avastamiseks üsnagi vähe lootust. Mõnele sellisele oleks võinud sattuda üksnes sügavamale kaevatud matuselohkude puhul. Selliseid meie kaevandites leida ei õnnestunud. Kõikjal võis näha vaid läbikündmise jälgi.
Kaevamised andsid teavet Läänemaa ajaloost
Mõningat teavet andsid need kaevamised teadmistele Läänemaa ajaloost siiski.
Kõigepealt leiu- ja luumaterjali osas. Leidsime vaid keskmise rauaaja, 5.—7. sajandi esemeid, sealhulgas veel ühe suure putk-kirve, mõned halvasti säilinud odaotste katkendid, pronkskäevõru ja mõned haruldased pronksehted.
Huvitav oli ka leitud luumaterjal.
Võrreldes Läänemaa muinasaja lõpu, 11.—12. sajandi tugevalt põlenud inimluudega, mida luudeuurijaste arvates võidi isegi peenestada (oli ju valdav hirm surnu tagasi pöördumise ees), olid Uluste kalme põlenud luud hoopis suuremad. Ka esines üksikuid nõrgalt põlenud luid, mis sarnanesid Lihula 1974. aastal uuritud 5.—6. sajandi kalme luudele ning isegi põletamata luid. Niisiis on uuritud alale ilmselgelt maetud vaid nõrgalt põletatud surnuid 5. või 6. sajandil. Kuidas täpsemalt need luud maeti, seda selgitada ei õnnestunud. Kalmistu idapoolset ning põhjaosa uurida ei õnnestunud, kuna see oli vilja all. Ka ei õnnestunud sel põhjusel kindlaks matuste levikuala suurust põllul.
Sügisel, mil raudesemed saavad konserveeritud, on võimalik neist kaevamistest kohalikule rahvale põhjalikumalt rääkida ning leide näidata.
Loe lisaks:
Päise pilt: Leidude uurimine / Foto: Elen Apsalon
