Piret Mäestu
Lääneranna valla järelevalvespetsialist
Enamik Läänemere kala-, linnu- ja mereimetajate liikidest ei ole praegu heas seisundis. Peaaegu 100 Läänemeres leiduvat makroliiki ehk palja silmaga nähtavat liiki on hinnanguliselt piirkondlikult väljasuremisohus, mis teeb umbes 3,5% kõigist Läänemere makroliikidest. Läänemere elurikkus väheneb erinevate nii maismaal kui ka merel toimuvate inimtegevuste pärast.
Suurimaks keskkonnaohuks on liigne toitainete sattumine vette
Läänemere üheks suurimaks keskkonnaohuks on eutrofeerumine ehk liigse toitainete nagu fosfori ja lämmastiku sattumine vette, sest Läänemerel on piiratud veevahetus ookeaniga läbi kitsaste ja madalate Taani väinade ning suur magevee sissevool jõgedest – kokkuvõtvalt võib öelda, et Läänemeri on üks suur kauss, kuhu voolab juurde (sh saasteained), kuid äravool on pea olematu. Liigse toitainete sattumine vette toob kaasa vetikate laialdase levimise, kes kasutavad oma elutegevuseks hapnikku. Vetikate vohamine tekitab omakorda Läänemeres hiiglaslikke hapnikuvaeseid piirkondi, mis aga mõjutab tervet ökosüsteemi. Vaatamata sellele, et Läänemere olukord on pikemas perspektiivis veidi paranenud, on 96% merepiirkonnast ning 86% rannikuvetest, endiselt eutrofeerumise seisukohalt halvas seisundis.
Toitained satuvad Läänemerre vee ja õhu kaudu nii looduslikest allikatest kui ka mitmesuguse maal ja merel toimuvast inimtegevusest nagu laevandusest, reoveepuhastusjaamadest, tööstusettevõtetest, põllumajandusest, kodumajapidamisest jne. Saasteained satuvad vee kaudu merre jõgedest punktreostusallikate (näiteks veepuhastusjaamade või tööstusettevõtete) otsesest heitest ja hajussaasteallikate (näiteks põllumajanduse) kaudu. Kui punktreostusallikad moodustavad viimasel ajal vaid mõne protsendi koguheitest, siis suurem osakaal on hoopis hajussaasteallikatel. Intensiivses põllumajanduses kasutatakse palju väetisi ja kemikaale, mis kanduvad vihmaveega läbi pinnase jõgedesse ning sealt omakorda merre. Nendest allikatest pärinevad toitained moodustavad peaaegu 35% jõgede kaudu merre saabuvast saastest.
Lämmastiku merre sattumisel on suur roll ka levikul õhu kaudu, mis moodustab 27% kogukoormusest. Kuna minevikus on Läänemerre inimtekkeliselt liigselt toitaineid sattunud, on põhjasetetesse kogunenud oluline fosforikogus. Hapnikupuuduse või madala hapnikutaseme korral vabaneb setetest fosfaat, mis suurendab toitainete kogukoormust mere ökosüsteemile ja aitab täiendavalt kaasa Läänemere eutrofeerumise nõiaringi jätkumisele.
Läänemere seisundi parandamiseks on seni keskendatud eelkõige punktreostusallikatele. Näiteks kontrollitakse regulaarselt reoveepuhastusjaamadest väljuva heitvee sisaldust, mis loodusesse suunatakse, ning on piiratud õhu kaudu lämmastiku levimist, eelkõige seoses energia- ja transpordisektori heite vähendamisega. Seda tehakse ka edaspidi, kuid sellest üksi ei piisa. Suurema kontrolli alla tuleb saada põllumajandussektor, kuna viimase kahekümne aasta jooksul ei ole täheldatud hajussaasteallikatest pärineva heite olulist vähenemist.
Samuti saab heitkogust vähendada ka kodumajapidamistes. Tänaseni on selliseid majapidamisi väga palju, kus reovesi liigub otse WC-st loodusesse, ilma et seda puhastatakse. Sellistes kodumajapidamistes tuleb välja ehitada nõuetele vastavad reoveepuhastusseadmed või kogumismahutid.
Mida sisaldab merevesi, seda sisaldame ka meie
Lisaks toitainete küllusele sisaldab Läänemeri ka ohtlikke aineid ning mereprügi. Ohtlikud ained satuvad merevette kodumajapidamistest kanalisatsiooni kaudu, erinevatest tööstustest läbi heite (nii õhu kui ka vee kaudu), sadeveest (eriti linnadest pärinevast), põllumajandussektori vetest jne. Üks oluline ohtlike ainete rühm on fossiilkütuste, puidu või jäätmete põletamise kõrvalsaadused ja mitmesugused transpordisektoris kasutatavad kütused. Paljud ühendid on kergesti lenduvad ja suudavad õhu kaudu pikki maid läbida, osaledes seeläbi Läänemere merekeskkonna reostamises. Kuigi tänaseks on kõige mürgisemate ühendite kasutamine keelatud, leidub neid siiani meres. Mitmed saasteained jäävad setetesse püsima ning võivad uuesti vette sattuda, näiteks merepõhja süvendamise või saastunud setete merre ladestamise käigus.
Probleemiks on ka mereprügi, sh prügi, mis ei ole silmaga nähtav. Suureks probleemiks on mahajäetud, kaotatud või muul moel kõrvale jäetud kalapüügivahendid, millega kaasneb mereelustikule eriline oht füüsilise kahju näol. Mikroprügi, sh plastist mikroosakesed, satuvad merekeskkonda eelkõige reovee, töötlemata või ebapiisavalt töödeldud sademevee ja lumesulamisvee kaudu, kuid see võib pärineda ka suurema plastprügi keskkonnas lagunemisest. Enamik randadel leiduvast prügist on valmistatud plastist ning enamik neist on ühekordselt kasutatavad söömise, joomise, suitsetamise või tööstuslike pakenditega seotud esemed.
Märkimist väärib ka asjaolu, et õhupallid ja õhupallidega seotud esemed on mitmes Läänemere piirkonnas kümne kõige sagedamini leitava eseme seas. Plast aga ei ole biolagunev, vaid see muutub aja möödudes rabedaks ning sellest tekivad ühe väiksemad ja väiksemad plasttükid, mis jõuab koos muude ohtlike ainetega mere ökosüsteemi toiduvõrku ning lõpuks jõuab ka meie, inimeste, toidulauale.
Läänemere kaitse
Läänemere kaitset korraldavad Läänemere riigid koostöös. Koostöö aluseks on Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioon, millega on ühinenud Taani, Eesti, Soome, Saksamaa, Läti, Leedu, Poola, Venemaa, Rootsi ning Euroopa Ühendus. Konventsioon võeti esimest korda vastu 1974. aastal ning teist korda 1992. aastal. Esimesega ühines Eesti 1992. aastal ning teisega 1995. aastal.
Läänemere kaitseks on koostatud tegevuskava, kus mis on leitav veebilehelt: https://envir.ee/keskkonnakasutus/merekeskkonna-kaitse/laanemere-kaitse
20.10.2021 võtsid Läänemere riikide ministrid vastu uue tegevuskava Läänemere seisundi parandamiseks (Baltic Sea Action Plan, BSAP). Tegevuskavas on 200 meedet, mis aitavad parandada mereelustiku kaitset, vähendada saasteainete ja prügi mõju merele ning muuta merel toimuvad tegevused ohutumaks. Uue tegevuskavaga soovib Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon HELCOM mere seisundit aastaks 2030 oluliselt parandada.
Alla on lisatud selgitav video (inglise keeles).
Keskkonnaamet
Matsalu rahvuspargi peidetud väärtused
Rahvuspargi eelkäija, Matsalu Riiklik Looduskaitseala, loodi 1957. aastal pesitsevate, sulgivate ja läbirändavate lindude kaitseks. 1976. aastal kanti Matsalu rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari nimekirja. Ramsari konventsioon tunnustab neid kaitsealasid, kus märgalad on säilitatud ning nende kasutamine on jätkusuutlik. 2004. aastal nimetati Matsalu looduskaitseala ümber Matsalu rahvuspargiks.
Lisaks lindudele, kaitseb Matsalu rahvuspark ka Lääne-Eestile iseloomulike poollooduslikke kooslusi (ranna- ja luhaniidud, loopealsed ja puisniidud, roostikumassiivid, väikesaared) ja Väinamere kultuuripärandit.
Matsalu rahvuspark on ainukesena Baltimaades pärjatud Euroopa Nõukogu Diplomiga, millega tunnustatakse Matsalu bioloogilist, geoloogilist ja maastikulist mitmekesisust. Matsalu rahvuspark on osa HELCOM-i Väinamere merekaitsealast. HELCOM ehk Helsinki komisjoni konventsioon on Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitset tagav kokkulepe, mis sõlmiti 1995. aastal.
2015. aastal omistati Matsalu rahvuspargi piirkonnale säästva turismi sertifikaat, mida annab välja Euroopa Kaitsealade Liit (EUROPARC Federation). Piirkond koosneb Matsalu rahvusparki ümbritsevatest valdadest – Lääneranna vald, Haapsalu linn ja Lääne-Nigula vald.
Vaata Eesti kaitsealade kohta lähemalt: https://www.kaitsealad.ee.
Video teostas OÜ Tammik Film.
Rahastaja: Keskkonnainvesteeringute Keskus.
Päise pilt: Matsalu rahvuspark / Foto: Viktor Tund
