Jõulukuud peetakse tavaliselt rõõmu ja armastuse ajaks, kuid siiski on meie hulgas ka inimesi, kellele see on üksinduse aeg.
Meie seas elab inimesi, kellel pole lähedasi või kelle suhted on elu jooksul keeruliseks läinud. Paraku ei julgeta vajadusel enam kellegi poole pöörduda, et abi paluda või on tervis nii halb, et ei suudeta omale abi kutsuda.
Märkame eakaid ja puuetega või lihtsalt üksikuid inimesi, kellel pole lähedasi ning puudub suhtlus naabritega.
- Kui keegi kuuleb või teab, et tema sugulane või naaber on pikaks ajaks üksinda jäänud, siis tehke regulaarseid kõnesid veendumaks, et nendega on kõik korras.
- Hoolige, kui te näete, et juba mõni päev naaberperes liikumist pole märgata, minge palun külla.
Kui olukord on muutunud ja inimese tervis pole enam korras või te näete, et ta ei saa enam ise hakkama, olge head ja teatage omastele või vallavalitsuse sotsiaaltöötajale.
Me tuleme appi! Hoolime ja märkame üheskoos!
Lääneranna valla sotsiaal- ja tervishoiu valdkonna ametnikud: www.laanerannavald.ee/ametnikud
Jõululugu | Küünalde peegeldus
Küllike Valk, 2021
EELK Ridala ja Martna koguduste õpetaja
„Tüdrukud, tüdrukud!“ hüüab ema püüdlikult vaiksemal häälel. „Ärge jookske surnuaias!“
Tüdrukud, õed Maila ja Leila, võtavad hoogu maha. Jah, sellest oli kodus juttu küll, et kalmistul ei joosta ja ei kilgata, räägitakse vaikselt.
„Ema,“ Maila tuleb emale lähemale „kas sa mäletad tõesti, kus on vanaisa haud. Kõik on valge, mina küll ei mäleta, ma ei tunne siin ühtegi kohta enam ära!“
„Ikka mäletan, olen siin ju palju kordi käinud. Vanaisa maeti vanaema kõrvale ja tema haual olen ma saanud käia juba 12 aastat.“
„Mina vanaema ei mäletagi,“ tunnistab Leila.
„Jah, ilmselt küll, sina olid siis aastane ja Mailat polnud hoopiski mitte olemas veel.“
Vanaisa maeti suvel, nii on tüdrukud olnud osalised selles, aga ega nad suur midagi aru ei saanud, mis suvel toimus. Hirmus kurb oli, see tunne on meeles.
„Ema, miks me täna siin oleme? Täna on ju jõuluõhtu, peaks hoopis kodus televiisorit vaatama!“ pakub Maila.
„Jah, sõbrake, on tõesti jõuluõhtu, selle pärast olemegi siin. Vaata teised on ka käinud, küünlad põlevad üle terve kalmistu. Selline on ikka olnud komme, et kui meil on kodus pidu, siis mõtleme nende peale ka, keda enam meie keskel ei ole, aga kes on meile väga-väga kallid.
Mäletad, suvel, kui oli vanaisa matus, me olime kirikus koos. Koduväravasse puistasime kuuseoksi ja vanaisa kääpa kaunistasime ka kuuseotste ja lilledega. Täna on meil kodus jõulukuusk ja kirikus on ka kindlasti ilus jõulukuusk. Homme me tähistame Jõululapse, Jeesuse, sünnipäeva, sest Tema on Jumala kingitus meile. Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Seda igavest elu sümboliseerib ka jõulukuusk meie kodus. Näe selle raudristi kõrval ongi meie omad puhkamas. Paneme küünlad põlema!“ Ema lükkab hauakivilt lume maha ja nimed tulevad välja. On tõesti nende omad vanaema ja vanaisa. Nüüd tuleb tuttav ette!
Küünlad sätitakse laternate sisse, pisut eemal on naabritädi haud, sinna saab ka küünal jäetud.
Edasi kulgeb tee kirikusse. Uksed on lahti, orel mängib ja ongi kuusk! Nii suurt kuuske ei saaks küll koju tuua, hea et kirik nii kõrge on. Ja ainult väiksed tulukesed on kuuse peal, nagu tähed taevas.
Inimesed laulavad ja kuulavad jõulugu, see on tuttav: „Neil päevil sündis, et keiser Augustus andis käsu kirjutada üles kogu riigi rahvas. … Kõik oli olnud nii, nagu neile oli räägitud.“
„Oh, kui ilus,“ õhkab Maila. „Ma tean seda lugu sõna-sõnalt, aga ikka on ilus!“
Kui nad kirikust väljuvad, on õues juba hämar ja nüüd säravad kõik küünlad. „Vaata!“ sikutab Maila ema varrukast. „Kõik tähed säravad!“
Kõik seisatavad hetkeks ja vaatavad tumedasse taevasse. Tõesti kõik tähed säravad! „Need tähed peegeldavad kõiki säravaid küünlaid!“
Päise pilt: Pexels.com