Kaja Lotman
Keskkonnaameti looduskaitse nõunik
Kuumal suvel meenub, et vanade parkide kõrged puud pakuvad mõnusat varju ja silmailu. Meie pargid on valdavalt kujunenud endiste mõisate peahoonete ümber. Algselt istutamisega kujundatud ja seejärel erinevatel aegadel uuesti metsistunud puistud pakuvad ka tänapäeval põnevat avastamist.
Lääneranna pargid
Lääneranna valla looduskaitse all olevatest parkidest on kõige suurem Veltsa park (20 ha). Kuigi valdav osa hoonestusest on varemeis, on pargis aimatav vabakujunduslik inglise stiil, mille rajamine algas pärast mõisaomaniku, Berend von Uexkülli Inglismaalt naasmist 1843. aastal. Vanamõisa jõe kaldal vahelduvad puuderühmad ja lagendikud. Looklev teede võrk on praeguseks hävinud. Puistus on kirjeldatud ligi 50 liiki, neist 22 võõrliiki. Näiteks on silmapaistvate mõõtmetega euroopa lehis, torkav kuusk ja alpi seedermänd. Kahjuks on hävinud aprikoosipuu ja kreeka pähklipuu. Park on looduskaitseliselt väga väärtuslik, sest nii veekogu kui vanade puude olemasolu pakub mitmetele liikidel siin võimalusi. Kultuurilisteks vaatamisväärsusteks on värava kõrval olev suur obelisk ja mõisa hoonestuse varemed. Suur pindala loob pargist elurikka saarekese põllumajandusmaastikus, kuid tervikliku kujunduse ja hoolduse takistuseks on erinevad maaomanike huvid.
Enamasti kujundati 18. sajandil alguse saanud pargid ümber 19. sajandil alguses või keskel. Sellisteks parkideks, kus on veel aimata 18. sajandi regulaarpargi elemente on näiteks Matsalu, Uue-Varbla ja Illuste park.
Matsalu mõisa pargi skeem 1877. aastal mõisa- ja talumaade hindamistoimikus EAA2486-1-3174
Matsalu mõisa pargis on säilinud tähelepanuväärsete mõõtmetega harilik pöök ning haruldane Engelmanni kuusk. Regulaarpargist annab tunnistust vaid pargi keskel olev pärnaallee. Säilinud on ka suur tiik (mis küll kannatab liigse lämmastiku sissevoolu tõttu) ja tiigi keskel saareke, kuhu ligipääs on aga raskendatud. Sellel saarekesel on kindlasti jalutamas käinud ka mõisa koduõpetajana Eduard Brunberg ehk kirjanikuna Bornhöhe. Tänapäeval püüab siin pilku häälekas haigrukoloonia, mis on end parki elama sättinud. Kõikjal paistab silma hoolitseva käe puudumine. Park oli oma kauneimas faasis 20. sajandi alguses, kui seda kujundas parun Nikolai von Hoyningen-Huene perekond.
Maydellide perekonnale kuulunud Illuste suvemõisa park kujundati Paatsalu majandusmõisaga kaheosaliseks vabakujunduslikuks alaks, kus lagendikud vaheldusid puudegruppidega, mille vahel lookles Paadrema jõgi. Illuste mõisas toimus 1934. aasta suvel Kaitseliidu Lihula malevkonna õppelaager ning 1938. aastal arvuka osavõtuga suvepäevad. Praeguseks on säilinud puudegruppe ja üksikpuid, mida on istutanud kunagine mõisaomanik ja tema seitse poega. Pargis on määratud 31 puuliiki, milles 18 võõrpuud (näiteks siberi nulg, euroopa lehis ja alpi seedermänd). Paraku on park suures osas metsistunud. Illuste peahoone juurde on ehitatud hulgaliselt spordirajatisi ja puidust majakesi.
Puistu poolest on kõige liigirikkam (koos metskonna aiaga 71 liiki) meie parkidest Vana-Varbla park, kus hoonestus on küll hävinud, kuid park ja ümbritsev maakiviaed loob tervikliku kompleksi. Puistus ilutsevad must mänd, hall mänd ja kollane mänd, robiiniad ja isegi valge mooruspuu. Väike, varjulises kohas asuv tiigike ei peegelda enam kauneid tüvesid, kuid pakub elupaika vee-elustikule. Mõisa hoonetest on säilinud kena valitsejamaja, kus nüüd asub RMK Varbla kontor.
Massu pargi looduskaitse alla võtmine algas juba enne sõda. Mõisas asus Massu Algkool ja toonane koolijuhataja, Johannes Kreek oli mures, et maareformiga jagati mõisa park kooli ja mitme talu vahel. Talud vajasid kiiresti rahalist ressurssi ja kavandati osaline lageraie. Kool vajas aga loodusõppe ja laste tervise jaoks pargi keskkonda. Kõigepealt kehtestas pargis ajutise raiekeelu toonane Lääne ajutine maavalitsus. Tegeliku looduskaitseni jõuti aga alles pärast sõda – 1958. aastal. Praegu on park eravalduses, kenasti hooldatud ja pargi keskkonnast saavad osa Massu ratsakooli õpilased.
Ka Vanamõisa park on kogukonna hoole all ja regulaarselt niidetud. Mõisa varemed on olnud tunnistajaks noore parun Otto von Budbergi jõhkrale tapmisele ja mõisa rüüstamisele1905. aastal. Pargi väärtuslikumaks osaks on tammede allee ja vana kivisild.
Vatla mõisa varaklassitsistlik park, kujundatud Otto von Roseni ajal (1810-1820), on üks huvitavaid piirkonnas. Pargi tagumist osa on ilmestanud mitmed veekogud, künkad, kaunid vaated. Pargi salapära suurendas kõrge, mitmete orvadega maakivist müür ning alleed. Praeguseks on kahjuks pargi tagaosa üsna metsistunud ja teede võrgustik on vaid aimatav. Siiski pakuvad veel mõnusat vaadet mõned vanemad puudegrupid mõisa taga. Pargi vaadete imetlemiseks võiks hoida rajad niidetavad.
Üsna väikesed pargid on ka Oidrema ja Mõtsu mõisa pargid. Mõtsu park on tüüpiline kogukonna jaanitulepaik, mis on hooldatud avalike ürituste korraldamise kohana. Pargi keskel on niidetav lagendik ja kõrgemal kohal mõisa peahoonest jäänud vundament. Vanade puude säilimise tõttu pakub mõnusat varju kuumadel suvepäevadel. Mõtsus on inventeeritud üle 30 puuliigi. Istutatud liikidest on jäänud euroopa- ja vene lehised. Oidrema mõisa park on eravalduses, kuid hästi hooldatud ning oluline element turismi arendamisel.
Eelpool nimetatud pargid on aastast 1958 kõik looduskaitse alla võetud – peamiselt kunagise Lihula rajooni TSN TK otsusega nr 38. Mitmed neist on võetud ka muinsuskaitse alla 1998. aastal: Vatla, Illuste, Kõima ja Vanamõisa. Lisaks on muinsuskaitse all Virtsu, Uue-Varbla ja Koonga mõisa park ning Mihkli pastoraadi park. Ka Matsalu rahvuspargi alale jääb mitmeid parke, mis ei ole eraldi kaitse all, näiteks Saasta, Penijõe ja Kloostri mõisa pargid. Mitmed pargid on looduskaitse alt välja arvatud, sest vanemast pargikultuurist on liiga vähe säilinud, näiteks Lihula ja Tuudi mõisa park.
Vanad pargid võiks meid ka tänapäeval rõõmustada kaunite vaadete, tervisliku keskkonna ja põneva ajalooga. Tundub aga et riiklik kaitse ei suuda ühendada maaomanike erinevaid huvisid. Looduskaitse all olevate parkide liigirikkuse ja maastikuilu säilitamiseks on olnud võimalik toetusi taotleda Keskkonnainvesteeringute Keskusest.
Uue-Virtsu mõisa taga olev hooldatud pärnade allee, mis algselt oli arvatavalt pügatud puudest / Foto: Kaja Lotman
Päise pilt: Uue-Virtsu mõisa taga olev hooldatud pärnade allee, mis algselt oli arvatavalt pügatud puudest / Foto: Kaja Lotman
Loe lisaks ja esita oma lemmikpark Lääneranna valla heakorrakonkursile kategoorias avalik ruum (näiteks külaplatsid, külamajad, vaatetornid, tänavad, pargid):
