Lily Kocins on endise Hanila valla aukodanik ja Hanila Muuseumi Seltsi auliige. Tema annetustest on loodud neli fondi, et toetada Hanila, tema lapsepõlvepaiga kultuuri- ja hariduselu. Juubelisünnipäeva puhul on ühiseid kohtumisi meenutanud Laine Vesker, Pille Saatmäe, Janar Sõber ja Helen Voogla.
Lääneranna Vallavalitsuse toetatud ja Lily Kocinsi 90. sünnipäevale pühendatud pidulik kontsert toimub 10. juulil kell 19.00 Hanila Pauluse kirikus. Esineb kammerkoor Head Ööd, Vend kavaga „Mõtisklused”. Dirigent Pärt Uusberg. Sissepääs tasuta!
Kontserdiga “Mõtisklused” tähistatakse Hanila valla aukodaniku Lily Kocinsi 90. sünnipäeva
Kirjad Lilyle
Laine Vesker
Hanila Muuseumi Seltsi liige
Hanila Muuseumi endine juhataja
Maailm on lukus ja Sina, armas Lily, oled maade ja merede taga, kohas, kus jõule peetakse südasuvel, kus praegu on algamas talv. Aga mis loeb see, et piirid on kinni ja Sa oled seal, kus oled, kui Sinu hing on siin, kui siin tuksub Sinu süda, Su mõtted rändavad mööda koduradadel, siin on Sinu armastus, siin õitsevad sinu rõõmuks kullerkupud ja jaanililled, nii juba 77 pikka aastat.
Lily vanaema tikitud vaip – muuseumi au ja uhkus / Laine Veskeri erakogu
Kui me esimest korda kohtusime, siis oli Sinu suurim soov oma silmaga näha kohta, kus Sinu isa lausa oma koduväravas, Rame lahingus, Eesti vabaduse eest langes. Tänavu saab sellest juba 80 aastat. Oma isa, ema Ida ja tädi Hilda mälestuse oled sa jäädvustanud parimal moel – kolme fondina, mis toetavad kohalikku kultuuri- ja hariduselu, toetavad meie lapsi, meie kirikut. Kui astume üle Hanila kiriku läve ning pühakoda avaneb meile endises aus ja hiilguses, siis seda tänu Sinule.
Meie esimene kohtumine 23 aastat tagasi toimus Sinu algatusel. Sinu soov anda panus oma vana koolimaja taastamisse ja muuseumi edenemisse oli meie esimese kohtumise põhjus. Sel aastal peame meiegi koos Sinuga pidu, topelt juubelipidu. 125 aastat tagasi astusid lapsed esimest korda üle uue koolimaja läve, 25 aastat tagasi avas samas majas uksed muuseum. Sa oled kaugel, kuid samas aukülaline meie keskel. Vaatad üles katusele, kõnnid ringi ülakorrusel, hoiad käes „Viljariikide” köiteid… ja küllap tunned rõõmu tehtust, sest igal ettevõtmisel on Sinu käsi küljes. Ega Sa ikka päris „muidu” ka ei andnud. Vastutasuks paljude suurte rahaliste annetuste eest soovisid Sa, et Sinu etnograafiliste tekstiilesemete kogu oleks muuseumis eksponeeritud täies mahus alalise püsinäitusena. Seda soovi täita oli lausrõõm: meie olime tänulikud ja Sina õnnelik.
Soovin Sulle Hanila Muuseumi Seltsi liikmete ja kõigi August Tampärgi nimelise Hanila Muuseumi sõprade nimel palju õnne juubeli puhul, palju kauneid päevi veel!
Me armastame sind!
Pille Saatmäe
Kõmsi Lasteaed-Algkooli direktor
Vaimustav, terane, jutukas, seltskondlik, lõbus, vaimukas, asjalik, uudishimulik… need on need sõnad, millega iseloomustan proua Lily Kocinsit.
Lily Kocins sõpradega / Helen Voogla erakogu
Kohtusin temaga esimest korda 2014. aasta kevadel ja olin vaimus valmis kohtuma eaka inimesega. Minu üllatuseks tuli Kõmsi koolimajja ergas ja rõõmus proua, kes oma jutu ja küsimustega teeb silmad ette nii mõnelegi nooremale. Ikka nalja ja naeruga. Ka tõsisematel teemadel vesteldes leidis Lily mõne humoorika seiga. Palju oli juttu ajaloost ja inimestest, kõiki ta mäletab ja teab küsida nende käekäigu kohta. Hanila kirik on ta südames ja kõik sellega seonduv tema terase jälgimise all. Selgel sõnal ütleb ta, mida soovib kirikus veel näha-teha. Midagi ei jäeta juhuse hooleks ja tagasihoidlikult võtab ta vastu tänu, mida kogukond talle avaldab.
Mõned aastad edasi ja taas istume kohvilauas. Kiluvõileib, torditükk, hea kohv… neid ta mõistab hinnata. Lily räägib laitmatus emakeeles ajalootundidest, mis on praegu tema lemmikud Kolmanda Nooruse Ülikoolis. Ta sooviks veel kuulata… ja järgneb loetelu loengutest, mida ta plaanib järgmisel aastal juurde võtta. Siis reisid, mis mahtusid viimase kahe aasta sisse – ei mitte Austraalias, vaid üle maailma: Itaalias, Ameerikas, Aasias.
Õhinal ja põnevalt räägib reisil toimunud seiklustest. Naerame ja imetleme! Siis vaatab ta kella ja juba ongi rutt. Nüüd ootab teda Lihula ja Janar Sõber. Ja nii mööduvad kõik loetud päevad siin kodukohas. Väsimatult.
Kõmsi Lasteaed-Algkool on seotud Hilda Koldof-Simmi mälestusfondiga, mille Lily lõi oma õpetajast tädi mälestuseks, saadud toetusi kasutanud laste silmaringi avardamiseks. Oleme saanud sõita mööda Eestit ja näha paiku ja inimesi, kogunud teadmisi ja elamusi.
Aitäh, Sulle, armas ja tark Lily Kocins.
Janar Sõber
Lääneranna Spordikooli direktor
Lihula Gümnaasiumi endine direktor
Kes on Lily Kocins (Liili Raad)?
Tädi Lily on ellujääja ja patrioot – ja just selles järjekorras. Miks nii? Kohe selgitan.
Lily Kocins / Helen Voogla erakogu
Lily Kocins on sündinud Kõmsi kandis ja tähistab sel suvel oma 90. sünnipäeva. 1944. aastal, sõja ajal põgenes teismeline Lily koos ema ja tädiga Eestist Austriasse. Sõna põgenemine seostub sõjajärgsel põlvkonnal ehk kuulirahe alt jooksmise ja roomamisega, aga Lily põgenemine oli midagi muud. Põgenemine oli korraldatud Saksa täpsusega. Eelnevalt kokkulepitult tuli põgenemise päeva hommikul olla kohvritega Virtsu sadamas. Lapsed-naised auto kastis sõideti Virtsust paadiga Saaremaale ja sealt Saksamaale, edasi Austriasse. Lily õppis selgeks sõjaaja õele hädapärased töövõtted ning töötas Austrias sõjas haavatute haiglas. Peale Austria-aastaid tekkis sõjapõgenikel võimalus liikuda edasi kas Austraaliasse või Uus-Meremaale. Kuna Lilyl oli lapseea õnnetusest olnud jalal arm, oli Uus-Meremaa reeglite järgi, võõraste ja tundmatute haiguste leviku ennetamiseks, sinna pääs välistatud, jäi üle Austraalia. Tol ajal osati sõjapõgenike elu korraldada kordades paremini kui täna, tuleb välja, et ka haiguste leviku ennetamiseks olid juba siis reeglid olemas.
Austraalia nõudis, et põgenik omandab enne riiki tulekut ameti, mida nende tööturul tarvis on, ning töötab sellel ametil kokkulepitud arvu aastaid, peale mida oli soovi korral juba riiki sisse elanuna võimalus eriala vahetada. Nii õppiski Lily raamatupidajaks ja töötas oma erialal pensionini. Austraalia raamatupidajate töö erineb Eesti raamatupidamise mõistest oluliselt, kindlasti ei olnud tegemist lihttööga. Raamatupidajad vastutavad seal mitte ainult numbrite õigeks ajamise eest, vaid haldavad perekondade põlvkondade jooksul kogunenud varandust.
Stabiilsuse saabudes, nii Lily elus kui Eesti Vabariigis, külastas Lily Eestit regulaarselt. Lily on oma kodukandiks pidanud alati tänast Lääneranna valda, just selle läänepoolsemat piirkonda. Ta on pannud aluse mitmele fondile, et toetada oma kodukanti ja selle inimesi. Üks olulisemaid ja kõnekamaid näiteid on tema loodud Kebina talu naispere fond. Just sellist nime kandis talu, kus Lily sündis ja oma esimesed 13 eluaastat veetis.
Kooliinimesena kõditab minu hingekeeli selle fondi eesmärk – toetada Lihula gümnaasiumi lõpetanud noori haridustee jätkamisel. Eelistatud on Hanila vallast pärit noored.
Eriti kõneks on üks olukord, mis meil kümmekond aastat tagasi tekkis. Taaskordses muutuste tuules tekkis kuidagi Eestis fondi rahajagamisega tegeleval seltskonnal mõte muuta fondi eesmärki. Et seda raha saaks jagada Hanila noortele, kes on kustahes gümnaasiumi lõpetanud. Raha sai tol ajal jagada tõesti vähestele, sest Hanila noored väga Lihulasse õppima ei soovinud tulla.
Lily seisukoht oli kõike näinud, kogenud ning ääretult intelligentsele sõjapõgenikule kohaselt selge. Kebina talu naispere fondi ainus eesmärk saab olla toetada Lihula gümnaasiumi lõpetanud noori haridustee jätkamisel. Eelistatud on Hanila vallast pärit noored.
Lily tutvustab oma püsiekspositsiooni / Laine Veskeri erakogu
Ma mäletan meie esimest kohtumist, keset suve tuli teade, et keegi tädi Lily – kes on Lihula kooli jaoks väga oluline, tahab kooli direktoriga kokku saada. Noore direktorina oli iga selline palve minu jaoks kui käsk, mida tuleb kohe täita. Ei teadnud ma siis midagi Kebina talu naispere fondi sisust ega Lily eluloost. Istusime direktori kabinetis sõime kooki ja ma kuulasin suure imetlusega tema elulugu. Paar aastat hiljem oli Lily jälle Eestis, sõime taas direktori kabinetis kooki ja tegime soojal suvepäeval tuuri Lõuna-Läänemaal. Hanila muuseumis vaatasime eksponaate: käterätid ja vaibad ja linikud, tavalised asjad. Ja ühel hetkel sain ma aru, et need käterätid, vaibad ja linikud olid Lily omad. Need olid reisinud 13aastase Liili Raadiga koos terve tema sõjapõgeniku vintsutusi täis elutee Virtsust Austraaliasse. Kord ehk süles, kord kaelas, kord teki või padjana pea all. Lily oli toonud need Eestisse tagasi, et need jääksid Hanila muuseumi hoiule ja on tänaseni ehk ainsad asjad, mis olid talle jäänud alles Kebina talu kodust.
Nagu ma alguses ütlesin – tädi Lily on ellujääja ja patrioot ja just selles järjekorras.
Helen Voogla
Kõmsi haruraamatukogu raamatukoguhoidja
Aasta kõige ilusamal ajal, jaanikuul peab oma sünnipäeva proua Lily. Sel aastal juba 90. korda…
Kes on Lily Kocins?
Jah, ta on endise Hanila valla aukodanik, valla hariduse ja kultuuri toetaja, Hanila kiriku lahke annetaja – seda loetelu võiks veel pikalt jätkata.
Minu jaoks on Lily eelkõige sõber, keda tunnen juba üle kahekümne aasta.
Hanila kirikus / Foto: Arvo Tarmula
Esimest korda kohtusime 1998. aasta juunikuus, kui Lily oli Austraaliast sünnimaale külla tulnud. Lily oli kutsutud vallavanem Arno Peksari vastuvõtule ja ka mina koos teiste kultuuriinimestega. Lily seisis vallamaja trepil, sale ja sirge proua parimais aastais, seljas elegantne vanaroosa kostüüm, kaelas ehtsad korallid – tõeline daam…
Mulle jäi see pilt nii mällu, et võiksin kasvõi praegu seda uuesti joonistada…
Hiljem koorus sellest peenest daamist välja tõeliselt südamlik, lahke ja helde inimene, kellele oli oluline sünnipaiga hea käekäik – eelkõige rüüstatud Hanila kiriku taastamine.
Tänu tema toetusele ja Juhan Kilumetsa Rändmeistri töömeeste kuldsetele kätele on Hanila kirikust saanud aastate jooksul uuesti korrastatud ja renoveeritud kirik Lääne-Eestis. Ja mul on olnud õnn ja au olla kaasaaitaja.
Olen alati imetlenud Lily nooruslikkust, tema ajaga kaasaskäimise võimet. Ta on huvitatud kõigest, temaga on huvitav rääkida nii poliitikast kui igapäevaelust. Teda huvitab sünnipaiga, st Hanila kandi elu ja praeguse uue Lääneranna valla uudised.
Lily on minust 20 aastat vanem, aga minu jaoks tundub ta alati minuealisena, isegi nooremana, sest tema vitaalsus ja suhtlemisoskus nii noortega kui ka eakatega on suurepärane.
Oleme koos tähistanud Lily juubeleid varemgi, tema Eestis käigud on alati olnud tema sünnipäeva ajal, juuni-või juulikuus. Oleme kahekesi jaanilaupäeva öösel istunud kohvitassi ja koogiga ja juttu jätkus kauemaks, sest jaanitulele ei saanud paduvihma ja tormi tõttu minna… Ja kõik need korrad, kui Hanila kirikus on suveõhtul kõlanud muusika, on see nii või teisiti olnud tänuks ja meelespidamiseks Lilyle.
Seekord peame proua Lily juubelilt ilma tema kohalolekuta. Ehk siis nagu praegu kombeks on öelda, distantsilt: meie siin, tema Austraalias. Aga oma südames on ta alati meiega.
Mulle meeldib Lily ütlemine: „Jumal aitab neid, kes iseennast aitavad.” Jumala kohta ei ole mina volitatud ütlema, aga Lily on meid tõeliselt aidanud oma lahkuse ja heldusega. Õpetanud hindama seda väärtuslikku, mida me ise nagu ei ole osanudki hinnata. Olen tänulik, et mul on olnud võimalik olla sõber sellise inimesega.
Mälestusi Kebina pere loost saab lugeda Lääneranna Muuseumide lehelt: Kebina pere lugu
Päise pilt: Lily Kocins / Helen Voogla erakogu
