Vallo Kappak
Lääneranna Vallavolikogu aseesimees
Lääneranna Teataja paberlehes on hoogu võtmas poliitiline debatt, millest valimisliidu Nelja Valla Ühisjõud liikmed on nii pikalt unistanud. Ühest küljest on konstruktiivse dialoogi pidamine vajalik, samas kui vastulausetele saab omapoolse kommentaari anda vaid korra kuus, paneb see teema algataja ebavõrdsesse seisu, sest kõlama jääb ikka see, mis viimasena öeldi ja vahet ei ole, kas esitatud väide oli õige või vale.
Kas selline kord kuus ilmuva järjejutu formaat on kõige õigem, peab otsustama valla kodanik, sest tema jaoks neid kirjatükke valmis tehaksegi. Samas, arvestades asjaoluga, et Lääneranna Vallavolikogu esimees on lubanud edaspidi lihtsalt ignoreerida minu artikleid, võib juhtuda, et debatist saab ühtäkki monoloog. Eks vaatame, kas Rait Maruste peab oma sõna.
Räägime nüüd asjast ka. Minu eelmise kirjatüki eesmärk oli hoida vallarahvast kursis sellega, kuidas võimulolijad valla arenguks välja kaubeldud rahadega käituvad ja piirkonna arengut pidurdavad. Küllap tuleb see lihtsalt vanusest, sest asjatuid muresid ja sekeldusi hangete korraldamisega pole ju arukas omale kaela võtta, sest ega vallavanema ja volikogu esimehe palk ei ole seotud sellega, kui palju asju nad valla heaks jõuavad ära teha, ja ehk peavad need hoonete jäänukid veel meie aja vastu. Mina rääkisin poliitikast ning valla tegemistest ja tõesti ei oodanud, et nii haritud ja erudeeritud inimene, nagu vastulause edastanud Rait Maruste on, oskab selle peale vastata vaid isikliku ründega. Miks rääkida minu juhitud ettevõtte töödest? Ei tea. Kuna sellest juba juttu tuli, siis ma ka vastan.
Viimases vastulauses vihjas Rait Maruste sellele, et minu ettevõte on justkui “saanud” vallalt töid. Tõsi, valla heaks olen ma tööd teinud, kuid iga tark inimene saab aru ja teab, et tänapäeval ei käi hanked enam sedasi, et keegi valgustab ümbrikuid läbi ja tööd võidavad “omad”. Selleks on Eesti Vabariigis pikka aega kohustus teha kõik hanked läbi Riigihangete Registri, kus ka kõige parema tahtmise juures ei saa keegi kedagi eelistada.
Tõde jalule seadmaks võtsin välja kahe viimase aasta hanke tulemused ja oh, üllatust! Ainuüksi kahe viimase hankega, hoidis Lääneranna vald kokku 166 109,65 eurot, sest see oli hanke võitnud ValiceCar OÜ ja järgmise pakkuja hinnavahe. Kokkuhoitud raha eest saab parandada ligi 18 km kruuskattega teid või kogunisti ehitada välja kauaoodatud Vatla kergliiklustee lõik, poest asulani, koos asfaldiga.
Rait Maruste kirjatükist kumas lisaks läbi justkui oleks vald saanud odavama hinna eest ka kehvema kvaliteediga teed. Eks siinkohal tuleb lugejal mõista, et süüdistus tuleb poliitiliselt konkurendilt ning külajutu tasandilt. ValiceCar OÜ ehitab ning katab aastas ca 100km kruusateid ja seda nii teistele omavalitsustele kui ka ranget järelevalvet pidavatele RMK-le ja Transpordiametile. Siiani on tellijad olnud tehtud töödega rahul. Siiski, pean siinkohal õigeks selgitada lugejatele, millest on tingitud selline hinnavahe. ValiceCar OÜ omab Lääneranna vallas kolme karjääri, mistõttu ei pea me vajalikku materjali vedama sadade kilomeetrite tagant. Teisalt ei ole meie ettevõte soov koorida valla pealt kolme nahka, mistõttu ei pea me õigeks hinnapakkumist tehes arvestama +20% otsa lihtsalt seetõttu, et tellija on kohalik omavalitsus, kellel on raha küll ja konkurendid jäävad kaugele.
Teema lõpetuseks ütlen nii palju, et poliitilise konkurendi mustamise asemel võiks võimuloleva koalitsiooni ninamees tegeleda päris teemadega, milleks on valla arendamine. Mina omalt poolt aga toon taaskord päevavalgele selle, millest praegune koalitsioon ei julge avalikult rääkida.
Koonga hooldekodu saaga, millest kirjutasin eelmine kord, on tänaseks küll pisut arenenud, kuid seda tänu Lääneranna Hoolekanne nõukogu kompromissi ettepanekule Lääneranna Vallavalitsusele. Kuivõrd vallavalitsus eesotsas vallavanemaga soovis jätkuvalt säilitada vana lasteaiahoone hellitades lootust, et viimase saab kunagi maha müüdud, jõuti pikkade läbirääkimiste tulemusel kompromissini. Vana hoone jääb alles, kuid vallavanem peab leidma hoonele ostja ning aitama erastada selle hiljemalt aasta lõpuks, seejärel ehitatakse naaberkinnistule uus maja. Kõnealune ettepanek on aga juba toonud kaasa lisakulutusi, sest uue hoone ehitamisega uude kohta, peab vallavalitsus oma rahadega ehitama välja kõik vajalikud kommunikatsioonid.
Kuulge, võimulolijad, ärme hellita lootusi, et vana hoone saab maha müüdud. Ehituskvaliteet ja energianõuded on viimase 30 aastaga teinud meeletu arengu ning iga tark inimene saab aru, et uue ehitamine on kordades mõistlikum, kui vana nõukaaja pärandi säilitamine. Lammutame selle vana hoone maha ja ehitame uue, kõikidele nõuetele vastava hoone. Raha on ju olemas! Kes nutab taga Koonga I ja II kortermaju? Mitte keegi!
Veel üks oluline teema, mis nõuab päevavalgele toomist, on Lihula Gümnaasiumile eraldatud raha. Riik eraldas valla kooli jaoks ca 1,5 miljonit eurot, millele lisandus veel ligi pool miljonit süsinikujalajälje vähendamise toetusest. Minule jääb siiani selgusetuks, miks ei ole see raha siiani kasutusele võetud? Lihula kooli hoolekogu nõuab uut koolimaja, sest olemasolevas hoones on amortiseerunud nii torustik, kanalisatsioon, elektrijuhtmestik, seinad kui katus. Lihula rahva soov on siiski kurtidele kõrvadele, sest võimulolijad ei soovi midagi kuulda uuest majast, vaid taaskord arvavad, et vanast võib veel asja saada.
Üllataval kombel ei ole kurtidele kõrvadele aga Metsküla kooli kogukonna soov, vastupidi, vald isegi kuulutas välja hanke “Metsküla kooli laiendamine ja ümberehitus. Projekteerimistöö”. On tähelepanuväärne ka Andres Hirvela kommentaar, mille ta andis 9. juunil toimunud Hariduskomisjonis. Nimelt on Metsküla raamatukogu kolimise jaoks eraldatava raha näol tegemist riigipoolse Covidi toetuse eest tehtavate töödega, mis on, nagu Andres Hirvela ütles, koalitsiooni omavaheline poliitiline kokkulepe, mida vaadatakse väljaspool eelarve strateegiat ja investeeringuid. Lihtsamalt öeldes on see ühe hääle hind, mida valimisliit Nelja Valla Ühisjõud vajas nii hädasti, et haarata valla võim oma kätesse. Kuidas häälte ostmine poliitikas käib, on hästi näha ka 18. märtsil volikogu esimehe saadetud kirjas, mis oli mõeldud saatmiseks oma valimisliidule, kuid läks vähe lappama. Sedasi saabki „Pille mure“ lahendatud. Ja kes sellest kõigest võitis? Kindlasti mitte need 5100 valla elanikku, kel puudub otsene seos Metsküla kooliga.
Loe lisaks:
