Avo Kiisk
Ajaloohuviline
Ehk siis maakeeli Lihula, juuli 1856. Sellist allkirja kannab W. S. Stavenhageni gravüür, mis kujutab üksikasjalikku Lihula vaadet 1856. aasta suvel.
Nimetatud pildi koopiat on ilmselt Lihula kandi inimene varem näinud 1961. aastal välja antud raamatus „Lihula minevikust ja tänapäevast”, juhul muidugi, kui ta on seda teost käes hoidnud ja sirvinud.
W. S. Stavenhageni gravüür „Leal. Juli 1856”
Kuramaal Kuldigas sündinud kunstnik Wilhelm Siegfried Stavenhagen (1814–1881) rändas 1850ndatel ringi mööda Eestit ja Lätit, kus joonistas üles siinseid ilusaid paiku: maakohtade, mõisate ning linnade vaateid. 1856. aasta suvel joonistas ta üles ka nüüdseks enamasti kadunud vaate Lihulast. Samal aastal laskis ta seni valminud joonistused terasgravüür tehnikas paljundada ja hakkas neid vihikutena välja andma. Hiljem koondas autor pildid kubermangude kaupa kolme albumisse.
Kunstiajaloolase Voldemar Vaga (1899–1999) sõnul tuleks Stavenhageni loomingu hindamisel lähtuda 1913. aastal välja antud joonistustest, sest varasematel versioonidel on graveerijad tema pliiatsijoonistusi omatahtsi moonutanud. Ka siin esitletud töö peaks olema 1913. aastal ilmunud sarjast.
Tänapäevaga võrreldes
Pildil on veel selgelt äratuntavad objektid Parivere külapoolne kabel, millest on veel järel ümmargune alusmüür teiste kabelite ees vanal surnuaial, piiskopilinnuse varemed, sel ajal äsja valminud (1840) klassitsistlikus stiilis mõisahoone ning paremal servas hollandi tüüpi tuulik koos seal läheduses asuva mõisaaegse töölistemajaga. Viimane ehitati nõukogude perioodil kahekordseks ning seisab juba pikemat aega tühjalt. Tõenäoliselt ootab ka seda maja Lihula vaatelt kadumine.
Jah, tõesti, ka kirik on vaatel olemas. kuid see ei ole siiski see sama kirik, mida meie igapäevaselt Lihulas näeme. Pildil olev on millalgi 14. sajandi alguses ehitatud ning 1874. aastal ohtliku seisukorra tõttu lammutatud jumalakoda. Vana kirik asetses peatänavaga risti ida-lääne suunal. Praegusest hoonest oleks (tänapäeval ongi) sellise vaate peal näha ainult torn.
Alevi maju väga tuvastada ilmselt ei õnnestu, sest nii mitmelgi korral tegi 19. saj teisel poolel alumises Lihulas (nii kutsuti ala umbes praegusest Jaama tn ristist Virtsu poole) tuli oma laastetööd. Mõisa ees võiks aimata pastoraadi maja ning aleviku joonistajapoolses servas asuva veski paigutaks kuskile Põllu tänava algusesse.
Aga kus asus kunstnik Stavenhagen pildi joonistamise hetkel?
Paar olulist vihjet joonistuselt siiski leiame. Kabeli ja ees lookleva tee järgi asus ta tõenäoliselt Parivere (tänapäeval nn KEKi) mäe kõrgemas osas, Pärnu maantee ääres, kust laius imeline vaade allasuvale Lihulale ning teisele poole jääva mõisamäe vastas. Teiseks oluliseks vihjeks on, et kiriku ja mõisahäärberi vahelt paistab selgelt välja piiskopilinnuse veel tänagi alles olev kõrgem müüriosa. Võttes abiks Maa-ameti kaardirakenduse, võib tõdeda, et kui tõmmata linnuse müürist joon mõisa ja kiriku vahele, siis seal väga palju mängumaad ei ole. Mööda seda joont jõuame Parivere mäele, Pärnu mnt 24 ja Veski tn 1 vahelisele alale, mis oleks võinud olla võimalik pildi jäädvustamise asukoht. Teisalt tundub, et Stavenhagen ei ole siiski oma töö tegemisel täpsust taga ajanud, kuna kabelid tunduvad liiga lähedal eelnevalt paigutatud punktile, kuid olles rohkem kabelite pool, pidi ta asetama kiriku linnuse müürist ja mõisast veidi rohkem vasakule, et mõlemad kenasti pildile saaks või tõi siis hoopis kabelid oma tööl tegelikkusest lähemale. Oletatava koha ning kabelite vahele jäävad praegusel ajal Pärnu mnt 10 hooned ning hulgaliselt puid, mistõttu otsene vaade kabelitele puudub. Ebaproportsionaalselt suured, võrreldes tänapäeval palja silmaga nähtule, tunduvad ka taamal mõisa mäel asuvad objektid. Mõtlemisainet jagub.
Seistes 2021. aastal sellel kohal, kus kunstnik kunagi oma pliiatsil nobedalt liikuda lasi, jäävad silma veel ainult kunagiselt, praeguseks kadunud vaatelt, kirikutorn ning mõisahoone katus. Ülejäänud vaate on enda alla matnud kõrgeks kasvanud puud ja põõsad. Ning keset vanat vaadet laiunud heinamaa kohal on näha Põllu tn 7 ja 8 hoonete katused. Ka ühe uuema Lihula „kõrghoone”, kultuurimaja katus on kenasti leitav.
Ah milline idüll oleks sel 165 aasta tagusel hetkel astuda pildi sisse ning jalutada, fotoaparaat käes, Parivere mäelt alla pilte klõpsides mõisa poole. Peab muidugi olema ettevaatlik, et sedasi unistades mööduva talumehe hobuvankri ette ei jää või kogemata tänaval vedelevasse sõnnikusse ei astu.
Alumise Lihula tänapäevane vaade kujunes välja enamasti 19. saj lõpus ehitatud majadega, seega nõuab veidi rohkem fantaasiat kujutleda ennast õlgkatusega majadest ääristatud Lihula peatänavale.
Kasutatud allikad: Vikipeedia
Inge Põldma (25.04.2009). Kadunud aeg ja vaated Kohila vallamajas. Nädaline.
