Küllike Valk
EELK Lääne praostkonna abipraost
Taas on suvi tulekul ning taas kutsume inimesi kalmistupühadele. Lääneranna vallas peetakse erinevates kirikutes kalmistupühasid 20. juunil.
Kalmistupühad on Eestis traditsiooniline, kuid maailmas üsnagi ainulaadne. Eestlased on hämmastavad oma kindlameelsuses ja traditsioonilembuses. Ajast-aega on peetud oluliseks peresuhteid ning austatud oma vanemaid. Vanematest lugupidamine ei ole mitte ainult see, mida meile kirikus õpetatakse Moosese 4. käsus: Sa pead oma isa ja ema austama, et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab! (2Ms 20: 12) Taludes elades, olid mitmed põlved üheskoos, laste eest kandsid hoolt peamiselt vanavanemad, andes noorematele ja tugevamatele nii võimaluse teha põllutööd, et perele elatist teenida.
Vanemate austamine on iseenesest mõistetav, aga sellega käib kaasas ka vastassuunaline austamine, ehk ka tulevastesse põlvedesse, lastesse ja lastelastesse, tuleb austusega suhtuda. Mitte ainult austusega, vaid ka armastusega. Armastuses kasvanud lapsed tunnevad huvi vanemate ja vanavanemate vastu. Põlvkondade vaheline side loob pereliikmete, teadmiste, lugude, traditsioonide võrgustiku, mis rasketel aegadel toetab ja aitab muredest jagu saada.
Mäletan, kuidas ma lapsena vanaemaga ikka surnuaias käisin. Me istutasime koos lilli, kastsime neid, silusime liiva mustrisse. Vanaema jutustas nendest inimest, keda ta mäletas. Kalmistud on meie mälestuste pesad, siin puhkavad meile lähedased, meie omad inimesed. Mälestust neist peame me kalliks.
Suvel peetakse surnuaiapühasid
Need on ajaloos olnud rohkem luterikiriku eestvedamisel peetud, aga neist on lugupidanud ka ortodoksi kirik ja vabakogudused. Eestlaste kalmistukultuur on päris omaette nähtus ning väärib ajaloopärandina hoidmist ja säilitamist. Me seisatame lähedaste kalmudel, süütame küünlad, palvetame ja laulame, mõtleme nende peale, kes on puhkama saanud. Igatseme nendega taas kokku saada, kui meigi maine teekond kord lõpeb. Võime loota Jumala halastuse ja armu peale, taas kokku saada meile kallitega Taevases Kuningriigis.
Kalmistupühad on omamoodi ka motivatsiooniks selleks ajaks korda teha oma lähedaste kalmud. Eks ole seegi omamoodi traditsioon, et vaadatakse üle ka tuttavate lähedaste hauad ning sageli tehakse järeldusi, kas on unustatud või on veel südames ja meeles. Keegi ei taha unustatud olla.
Me süütame kalmistul küünlaid ja mõtleme igavikku kutsutud lähedaste peale. Me teeme seda ikka. Imelised on kalmistud hingede- ja jõulude ajal. Küünlad peegeldavad taevatähti ja hoiavad meid ühenduses oma lähedastega.
Kalmistupühad
EELK Lääne praostkonna kogudustes 2021. a
Oma lähedaste peale mõeldes tasub ikka süüdata küünal, kas aknalaual või kirikus. Paljudes kirikutes ja kalmistutelgi on sellised kohad, kuhu saab panna küünla, inimesele, kes on maetud mujale. Need on kenotaafid, tühjad hauad, mälestussambad.
Õnnistatud surnuaiapühasid, hoolige ja hoidke.
Päise pilt: Lihula kalmistu väravad / Foto: Endel Apsalon
