Mati Põdra – mees nagu orkester
Lihula Muusika- ja Kunstikooli õpetaja
Orkestri dirigent
Räägitakse, et eestlane leidnud kord kraavipervelt surnud jänese. Korjas teise üles ja viskas pagasnikusse – äkki läheb vaja. Aasta pärast sõitis samast kohast mööda, poetas jänese jälle välja, ise ütles: „Äi läindki tarvis!”
Olgu nende surnud jänestega meie kultuuriruumis nagu parasjagu on – aga aeg-ajalt tuleb väikeste kultuurimajade tagakambreid tuulutades välja üht-teist sellist, millel pole üksnes nostalgilist väärtust. Nii ka käesolevas loos.
Nende ridade kirjutaja sai mõni aeg tagasi Annelilt Varblast telefonikõne kutsega tulla kohale ja visata pilk peale, mida pilliõppeks kasulikku võiks rahvamajast leida. Loomulikult oli seal palju sellist, mis oma väärtuse juba ammu kaotanud – kuid silma hakkas ka üks suhteliselt lootustandev trummikomplekt. Kaubamärk küll täiesti tundmatu, osad jupid puudu ja juba iseenesest kehva kvaliteediga nahad nägid täpselt niimoodi välja, nagu „kõigile kuuluvate” asjade puhul ikka, aga siiski osutus määravaks, et trummide kestad ja võrud olid säilitanud oma kuju ning pingutuskruvid tänapäeva standardmõõdus. Seega sai komplekt diagnoosi „doonorite abil taastatav”, asjad tõsteti auto peale ja töö võiski alata.
Uued löögi- ja resonantsnahad ning basstrummi ruupor soetati MTÜ Lääneranna Sümfoonilise Muusika Selts nn. laulupeotoetuse arvelt, millega varasematelgi aastatel üht-teist vallas toimuva pilliõppe heaks ära tehtud. Väikese taldrikute varu oli allakirjutanu säilitanud eelmistest omal ajal loojakarja läinud trummisettidest, paar taldrikustatiivi vajas pisikesi metallitöid, millistega ulatas oma abikäe „pisiasjade suurmeister” Silver Raba üle tee asuvast autoremonditöökojast. Kümmekond tundi töötegemist – ja tulemus on pildil näha. Peaasi, et funktsionaalne. Tulevikus, kui praegu kolmandas klassis käiv õpilane natuke kasvab, võiks ehk mõne statiivi raskema vastu vahetada, ja üks trummitool kuluks ka marjaks. Ehk selle sadakond vaba eurot nii pika aja peale kusagilt ikka tekitada annab.
(Trummikomplekt asub Varbla Rahvamaja väikeses saalis – toim.)
Kahtlane ja eri arvamusi tekitav võib olla küll küsimus, kas selline pillide kordategemine peaks ikka olema pilliõpetaja (tasustatud) töö. Aga selles pole mingit kahtlust, et tänu kulutatud ajale ja rahale läks Varbla kandis jälle midagi natuke paremaks. Nende ridade kirjutaja ei väsi kordamast elementaarset tõde: pakutava hariduse sisu ja kvaliteet ei tohi sõltuda andmetest rahvastikuregistris! Praegu on lihtsalt fakt, et teatud piirkondade lapsed ei pääse millegagi pärast üldhariduskooli vallakeskuses asuvasse huvikooli ja sealt tagasi.
Mina ei juhi valda, selle hariduselu ega mõnd kooli. Küll aga on täiesti minu võimuses korraldada iseenda tööd nii, et sellest saadaks osa ka piiratud logistiliste võimaluste puhul. Kas seda käsitleda erandjuhtumina või võtta alusväärtuseks, otsustagu juba need, kes otsustamise eest palka saavad.
Aga lõpetuseks pillide teema juurde tagasi tulles – kui keegi avastab kuskilt mõne sellise muusikariista, millest ta ise eriti midagi arvata ei oska, võib julgelt näha tuua. Venekeelsete kirjadega instrumentidele suurt elulootust ei anna, kuid ladina tähestikku kasutavate tootjate kraam on kordatehtav. Saab ehk mõne lapse jälle pillimängule lähemale.
