Emadepäev ja ema südame palve

Kaido Saak
Lääne praostkonna praost, EELK Lihula ja Karuse koguduse õpetaja

Meelis Malk
EELK Karuse, Lihula ja Mihkli koguduse diakon

Kätte on jõudnud aastaringi kõige ilusamad päevad. Päike käib järjest kõrgemalt ja uue elu tärkamine meie ümber looduses kogub iga päevaga hoogu juurde. Eks igal ajal on oma ilu ja võlu, aga mida vanemaks me saame, seda suuremat rõõmu kevadpäikese paitus pakub.

Iga uus kevad, mis meile antakse, on suur Looja arm ja kingitus. Ja on hea, kui oskame seda tänuliku südamega vastu võtta, seda hästi kasutada ja sellest rõõmu tunda!
Sellel kevade kõige kaunimal ajal, maikuu teisel pühapäeval, tähistame me emadepäeva. See on tänupüha kõigile emadele, vanaemadele ja vanavanaemadele armastuse eest, mida nad meile ohtalt on jaganud. See on elu sündimisele ja hoidmisele pühendatud suur tänupäev.

See kaunis tava sai alguse möödunud sajandi algul Ameerikas. 1907. aastal korraldas kooliõpetaja Anna Jarvis oma emale pühendatud mälestusürituse. Aeg oli küps, idee langes viljakale pinnasele ja juba 1914. aastal kuulutati emadepäev USA-s ametlikuks tähtpäevaks. Eestis tähistati emadepäeva esimest korda 1922. aastal Uderna koolimajas Rõngu vallas Tartumaal Naiste Karskusliidu eestvedamisel. Järgmisel aastal saab see tähtpäev Eestis 100 aastat vanaks, aga oma olemuselt ei ole ta ju muutunud.

Nii see on, et kui aeg on millekski küps, ei peata seda miski – juba järgmisel aastal tähistati emadepäeva pea 40 kohas üle Eesti ja aastal 1924 muutus see juba spontaanseks üleriigiliseks tähtpäevaks. Selle eestvedajaks olid Haridusministeerium, kes soovitas seda tähistada koolides ja kirikud / kogudused, kes heiskasid kellade helinal sellel hommikul rahvuslipu. Riiklikuks tähtpäevaks kuulutati see päev aga alles 1936. aastal. Vaevalt 4 aastat hiljem aga ilus traditsioon katkes, seoses Eesti okupeerimisega ja alles 1988. aastal, kui vabaduse tuuled taas puhuma hakkasid, saime hakataemadepäeva taas avalikult tähistama. Vahepealse aja peeti seda päeva ärksamates peredes tõelise perekonnapühana ja umbes samamoodi, kui jõulusid või nelipüha; ainult kuuskede ja kaskede asemel kaunistasid kodusid kaunid kevadlilled.

Anna küll ise arvas hiljem, et selle päeva tähistamine on muutunud liiga kommertslikuks, aga teisalt on meile väga vaja selliseid kindlaid paikapandud tähtpäevi, mis tõeliselt olulisi asju meile regulaarselt meelde tuletaksid! See kui palju ühe päeva tähistamises on meie jaoks kommertsi või südant, on lõpuks ikka igaühe enda teha.
Kui vaadata kirikukalendrisse, siis homse pühapäeva juhtmõtteks on seal – südame kõne Jumalaga.

Südame kõne

Süda on paik, kus leiavad aset elu kõige olulisemad protsessid. Süda pumpab verd ja niikaua kui ta jaksab, püsib meie keha elus. Samas tähistame me selle sõnaga ka oma elu ja olemise olulist vaimset keskpunkti. Seal on meie kõige suuremad igatsused ja rõõmud. Seal on ka kõige valusamad mured ja haavad. Neid varandusi, mida me hoiame oma südames, ei saa meilt keegi kunagi ära võtta. Kõik see seal on päriselt meie oma ja meie meelevallas. Samas on vahel vaja sinna kogunenut kellegagi jagada.

On Jumal, kõikvõimas Looja. Tema on selle maailma aegade algusest toimima pannud ja seisab selle ülikeeruka masinavärgi toimimise taga jätkuvalt ka täna. Tema on suur elu hoidja ka meie igaühe päevades.
See on suurepärane võimalus, et meie süda võib kõigeväelise Loojaga kõnelda. Et võime oma elu ja olemise usaldada kellegi hoolde, kes on kõikvõimas, kellele miski pole võimatu. Kes teab õigeid lahendusi, teab vastuseid küsimustele. Õnnelik on see inimene, kes taipab seda eesõigust kasutada. Nõnda räägib saabuv pühapäev meile palvest. Palve on sageli ainus ja parim, mida üks inimene teise heaks teha saab.

Läbi aegade on just emade ja vanaemade südames olnud kõne Loojaga oma laste käekäigu pärast. Kirikukeeles öeldakse selle kohta eestpalve. Üks ilus laulusalm räägib ema südame mõtetest ja palvetest nõnda – ta sinu rõõmust rõõmu näeb, su õnnetusest osa saab – nii see ju on, et ema südame mõtted keerlevad aina oma laste ümber. Kuidas neil läheb? Kuidas nad ikka oma asjadega elus hakkama saavad? Vahel ema ei näita oma muret laste pärast väljagi, aga südamepõhjas on see alati olemas ja iga ema kõige suurem rõõm on see, kui lapsel läheb ikka hästi.

Sel pühapäeval loetakse kirikus Piibliraamatust lõiku, mis lõppeb sõnadega – “Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda”!
Emade ja vanaemade eestpalved on tõepoolest ka meie elus suuri asju korda saatnud!

Äitäh teile selle eest, armsad emad ja vanaemad! Olge hoitud ja õnnistatud !

Olge ja tehke siis sellel päeval kõik ainult emade jaoks. Üks päev aastas, kus me tõesti mõtleme ainult oma eluandja peale. Olgu ta siis meie keskel elavana või taevastes kõrgustes meid hoidmas. Armastus on see, mis loeb ja mis soojendab südant, kui meenutada neid erinevaid imelisi hetki koos kalli emaga.

Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus (1Kr 13:13)

Peame siis meeles oma emasid meile osutatud hoole ja armastuse eest ning
viime või saadame neile (vastavalt võimalusele) kaunid kevadlilled – toim.