Pakendite märgistused – millist pakendit eelistada?

Piret Mäestu
Järelevalvespetsialist

Kahtlemata on parim valik pakendivaba kaup, kuna nii ei teki jäätmeid. Kõike on aga väga raske pakendivabalt osta, kuid me kõik saame teha omad valikud, millise pakendi parasjagu soetame – kas ümbertöödeldava või mitte.

Ilmselt on kõigile tuttav pandipakendi peal olev märgistus, mis annab tarbijale teada, et antud pakendi saab viia taarapunkti, mille eest makstakse tagatisraha. Väga palju ei ole aga räägitud sellest, et pakendid kannavad märgistust ka selle kohta, millest on pakend valmistatud.

Pakendeid märgistatakse numbrite ja lühendite abil – mõnikord on kirjas ainult number, mõnikord lühend, mõnikord hoopis mõlemad. Näiteks erinevad paberpakendid on märgistatud numbritega, mis jäävad vahemikku 20–39 (levinumad on 20, 21 ja 22) ning nende kõigi lühendiks on PAP, seevastu on plastpakendid märgistatud numbritega 1–19, kuid erinevalt paberist on igal plastil eraldi oma lühend (näiteks PET, PS jt). Mis see siis meile ütleb? Eelkõige on märgistus mõeldud jäätmete sorteerimise ning ringlussevõtu lihtsustamiseks, andes jäätmekäitlejatele teada, millisest materjalist pakend tehtud on.

Tarbija jaoks ei ole tihtipeale kuigi oluline see, millise paberpakendiga parasjagu tegemist on

Küll aga saab tarbija teha märgistuse abil teadliku valiku – kas osta toode, mis on pakendatud monomaterjalist pakendisse või komposiitpakendisse. Nimelt ei ole komposiitpakend hea valik, sest komposiitpakend on valmistatud mitmest erinevast materjalist, mis ei ole füüsiliselt üksteisest eraldatavad, seetõttu on neid kas keeruline või mõnel juhul isegi võimatu ümber töödelda. Monomaterjalist tehtud pakend on aga valmistatud ainult ühest materjalist, mis on heaks eelduseks, et pakend jõuab hiljem ka ringlusesse. See kui üks pakend koosneb silmaga eristades mitmest erinevast materjalist (näiteks jogurtitops ning selle kate), ei tähenda see seda, et tegemist on komposiitpakendiga. Paljud pakendid koosnevadki erinevatest osadest, mis on valmistatud eri materjalidest, aga need võivad siiski olla monomaterjalid. Näiteks ongi jogurtitops valmistatud polüpropüleenist (PP, 5) ning selle kate alumiiniumist (ALU, 41), kuid mõlemad on monomaterjalid, ja need on kergesti füüsiliselt üksteisest eraldatavad.

Komposiitpakendi puhul ei saa inimene oma käte abil materjale üksteisest eraldada. Levinumad komposiitpakendid on tertapakid ja šokolaadipaberid. Näiteks koosneb mahla tertapakk kolmest erinevast materjalist – paki peal on õhukene plastkiht, keskel aga aga papp ning paki sees alumiiniumi kiht. Monopakendeid märgistatakse lühenditega näiteks PAP, FE, PS jt ning kõiki komposiitpakendeid C/põhimaterjal (näiteks C/PP, C/PAP). Seega, kui näed pakendi peal lühendeid, kus on kasutatud kaldkriipsu, võid olla kindel, et tegemist on komposiitpakendiga. Selline pakendite märgistamine on kahjuks veel pakenditootjatele vabatahtlik, aga õnneks on väga paljud pakenditootjad märgistusega kaasa tulnud.

Terviseohutus – millist plasti võtta, millist jätta?

Lisaks saab tarbija teha märgistuste abil teadliku valiku hoidmaks iseenda tervist. Paber-, klaas- ja metallpakendid on ohutud, kuna neist ei kandu toidu sisse kahjulikke aineid, mis võiks meie tervist mõjutada. Tänapäeval on aga paljud tooted pakendatud erinevatesse plastpakenditesse, kuna plastidel on palju häid omadusi – näiteks plastpakendi abil säilivad toiduained paremini.

Pealtnäha tunduvad plastid kõik samasugused, kuid tegelikult on need väga erinevad – ühed on omaduselt lekkekindlamad, teised aga elastsemad ja pehmemad. Samuti sisaldavad erinevad plastid erinevaid, sh ohtlikke aineid. Konkreetsest erisusest lähtuvalt tulenevadki erinevatel plastidel erinevad kasutuskohad, tagades tervise ohutuse, kuid inimese enda poolt valesti plasti kasutamine võib siiski tekitada olukorra, et soetatud plast võib kahjustada tarbija enda tervist.

PET, 1 – levinum plast pakendite kasutamisel, kuna on kergesti ümbertöödeldav, kuid ei ole mõeldud korduvkasutamiseks. Lühiajaliselt kasutamisel ohutu, aga pikaajalisel kasutamisel ja kõrgemal temperatuuril võib plastist eralduda toksilisi aineid, mis erituvad sisusse. Seega ära jäta karastusjoogipudelit pikaks ajaks päikese kätte või ära pane antud plasti mikrolaineahju – nii võid lisaks joogile või söögile ka toksilisi aineid manustada.
HDPE, 2 – ohutum plast, mis kannatab veidi ka kuumutamist, kuid siiski ei sobi näiteks kuumade jookide pakendamiseks (võib lekitada kemikaale, mis võivad mõjutada inimese rakustruktuuri). Pakendit võib korduvkasutada, kuid mitte panna mikrolaineahju.
LPDE, 4 – üks ohutumaid plaste, mida võib korduvkasutada.
PP, 5 – kuumakindel plast, mille kasutamine on ka mikrolaineahjus suhteliselt ohutu (aga tasub siiski eelistada klaasanumas kuumutamist). Pakendit võib korduvkasutada.
PS, 6 – antud plast sisaldab mitmeid toksilisi, sh vähki tekitavaid aineid. Ära hoia toitu antud pakendis pikalt ning võimalusel väldi selle kasutamist. Mikrolaineahju ei tasu pakendit panna, kuna temperatuuri tõusuga suureneb ohtlike ainete eritumine toidu sisse. Kindlasti ei tohiks pakendit korduvkasutada. Antud plasti kasutamine on keelatud alates 2021 aasta juulist.
OTHER, 7 – siia võivad kuuluvad paljud erinevad plastid, seetõttu ei ole võimalik täpselt öelda, millist mõju antud märgisega konkreetne plastpakend inimorganismile avaldab. Pakendit pole mõistlik kuumutada ega korduvkasutada.