Igal ajal oma maja

Laur Oberschneider
Puusepp, pärand-tehnoloog

 

Kevad on saabunud ja kraavikaldad peesitavad juba mõnusalt päikese käes. Ka armistunud kruusateed, metsarajad ning uulitsad on tagasi saanud oma näo. Vaid mõnes varjulises lõigus närbuvad porised lombid nädalapäevad ehk veel.

Kõige selle taustal tundub igati loogiline, et üha sagedamini ei jäta magusalt meelitav päike võimalust leidmaks ausat põhjendust, miks mitte minna õue. Argielu liigub katku kiuste siseruumidest õuetöödele.

Sõites igapäevaselt mööda külatänavaid, väiksemaid asulaid ja suuremaid keskuseid, näen päev-päevalt aktiivsemat tegutsemist tagahoovides, õuedel, peenramaadel, kergliiklusteedel, parkides, Toompeal jne. Küll aga üks peamisi tegevusi, mida märgata-kuulda ehk enam, on igakevadiselt hoogne ehitustegevus.

 

Ehituskunst

Ehitamine, hoonestamine maastikul, on üsna praktiline printsiip. Inimene on vajalikuks pidanud aegade jooksul ehitada erinevaid hooneid ja rajatisi, õigustades, et teisiti kohe mitte ei saa. Rajatud hooned (algselt eelkõige) täidavad praktilist konteksti – seega tundub, et hoone kõige olulisem roll on praktiline kasutus ja peamiselt see nii ka on. Siiski leian, et nii lihtne see pole. Võib juhtuda ja juhtubki, ning on juba juhtunud, et hoone praktiline roll ei pruugigi olla peamine väärtus, sest hooned võivad üle elada mitmeid inimpõlvi ning peegeldavad muudatusi ja arusaamu ühiskonnas eri aegadel. Paljudel juhtudel kannavad need juba ehituse käigus nn pehmeid väärtusi, mis aja jooksul muutuvad veel olulisemaks ja väärtuslikumaks, kui lihtne pragmatism seda lubaks.

Ei ole liialdus, et hooned jutustavad erinevaid lugusid – lugusid sellest, kust me oleme tulnud ja kes me oleme. Arvan, et vanad hooned aitavad tänu oma ajastutruule väljanägemisele mõista noorematel põlvkondadel, külalistel kaugemalt ning meil endil vahetut lähedust meie minevikuga.

On tõsiasi, ja kindlameelselt võin väita, et kedagi ei jäta külmaks vanalinn Tallinnas ja Tartus, ilusad funktsionalistlikus laadis elamud Pärnus, arhailised kiviaedadega ääristatud külatänavad Muhu saarel, esivanemate poolt üles raiutud talud, mis on paisatud üle maa laiali, erinevates väiksemates asulates tüüpprojektide alusel individuaalelamud eelmisest sajandist ja nõnda edasi. Kindlasti peab sinna loetellu kandma ka möödunud sajandi pika okupatsiooni aja trendid ning tänapäevased uuselamu-ideaalid. Kõik mis peegeldab originaalseid ja ka mingil hetkel kordumatuid ajastutruudusele omaseid märke, tuleb käsitleda kui ajatut ja igavikulist väärtust, mille puudumisel on üsna keeruline mõista eksistentsialistlikke põhiväärtusi eri aegadel.

 

Hoonete kaasajastamine

Mitmeid inimpõlvi üle elanud hooned vahetavad ühes sellega tihti ka oma nägu. Transformatsioonid, kui nii võib väljendada, on tingitud soovist muuta hooned ajakohasemaks. Erinevatel aegadel on erinevad ideaalid ja erinevad võimalused nende teostamiseks. Ootused hoonele ajas muutuvad ning ümberehitused on teatavas mõttes möödapääsmatud.

Elementaarsete olmetingimuste kaasajastamise kõrval on esile kutsutud muudatused ka hoone kasutusotstarbe muutumises. Üks klassikalisem näide kunagise taluhoonetüüpi rehetaluna on juba aastakümneid minetanud oma algse koosehitise funktsiooni, kus ühe katuse all olid koondatud nii eluruumid kui ka majandusruum. Täna enamasti traditsioonilistes talumajades, nagu oleme aastasadu harjunud, ei peeta enam loomi. On haruarv nähtus, kui kohtame külatänavatel keti otsas lehmi ja taati, piip suus tossamas, laudast sõnnikut välja vedamas. Loomad on koondatud suurematesse majanditesse ja lautadesse. Täna ei vaja me ka loomapidamisega kaasnevaid argitoimetusi, mille teenindamiseks oli vaja vastavaid hooneid.

Algab hoonete ajakohastamine ning kunagised koosehitised muudetakse uute ideaalide nägu nii visuaalselt kui ka kasutusotstarbest tulenevalt.

Ega muudatused iseenesest pole kriminaalsed, pigem üsna mõistetavad ja ka vajalikud. Samas, nagu eelnevalt olen püüdnud pöörata tähelepanu, tuleks seda teha eriliselt vastutustundlikult.

 

Aknad ja uksed

Üks esimesi tähelepanekuid on olnud aegade jooksul hoone välisilme muutusi illustreeriv akende ja ukseavade solgutamine ühest kohast teise, väiksemast suuremaks. Täna lisandub ka materjalivalik, mis mõningatel juhtudel groteskselt mõjub. Aken on maja silm, mis peegeldab tema olukorda ja kohanemist ning vastuvõtlikkust kaasaja trendide ja uute materjalide suhtes. Aegade jooksul on aknad läinud ikka suuremaks. Ei saa majaomanikule ette heita soovi lubada tuppa avarust ja valgust; küll aga pean siinkohal toonitama, et üks, mis minetab kindlasti ajaloolise romantika ja kõik sellele juurde kuuluva, on loobuda ajakohastest majasilmadest.

Omaaegsed esinduslikud verandad, mitmete ruudujaotustega aknaavad, peened raamid prossipulkadega liigendatud, kaunilt ääristatud nurga all lõigatud tuulelaudadega, mõjuvad väga soliidselt ja esinduslikult. Siiski pole akende eluiga sama mis hoone massiivsel kehandil. Väikese materjali ristlõike tõttu on aknad altid väliste ilmastikutingimuste käes enam kannatama. Aken muutub aja möödudes ebatihedaks ja kui tema eest ka hoolt ei kanta, leitakse üsna pea, et üheks suurimaks probleemiks toas sooja hoidmiseks, on vana aken. Tänane praktika on vahetada need välja moodsate pakettakende vastu.

Paljude mõttekaaslastega leiame, et see võib isegi pöördumatut kahju teha kui tuua praktilist kasu. Juba ilma igasugu teaduseta mõjuvad paksenenud aknaraamid ja ruudujaotuseta majasilmad mannetuna ja külmana. Ei kannata ainult visuaalne pilt vaid on tõestatud ka seda, et akende vahetamine uute vastu ei pruugi olla ka muude parameetrite tõttu piisavalt õigustatud. Olgugi, et hästi remonditud puitaken või hea koopia ei saa vastu moodsatele akendele, kuid on ka teada, et kui käsitleda maja tervikuna, siis aken ei ole süüdi, et maja on hõre, põrand külm ja lagi õhuke.

 

Ehitusaegsed trendid

Vanade majade välisilme säilitamisel on väga oluline ja vastutustundlik viia end enne fassaaditöid kurssi hoone ehitusaegsete trendidega, et mingilgi moel oleks tagatud autentsus. Pole mina kohtumõistja, kuid täna olen tunnistajaks, et omaaegne ilumeel, kas või kõige tagasihoidlikumal viisil, ületas mäekõrguselt tänaseid lahendusi. Pilt maastikul on muutumas igavaks ja ühekülgseks.

Tihti ei erine vana maja enam moodsast uuselamust. Puuduvad kaunid otsaviilu lahendused ja profileeritud tuulelauad akende ümber. Kaduma on läinud sarikaotsad ja aknakarniisid, mis olid omased muuhulgas ka taluarhitektuurile. Täna aga saavad paljudest omaaegsetest pärlitest lihtsalt ühtmoodi ilusad kodud.

 

Enne ehitustegevuse algust…

On põhjendamatu, miks ilmuvad arhitektuuri üha enam igavad sirged jooned ja tasased pinnad, mis ei pane kunagi lausuma „küll on ikka kaunis“.

Ei taha ma noomida kedagi, kes on püüdnud kõige siiramate kavatsuste ja oma parima äranägemise järgi maja korda teha, kuid ei vasta eeltoodud ideaalidele. Teed, kuidas teed, aga kõige olulisem on, et säiliksid varasemad kihistused ning hoonet oleks võimalik remontida ka aastakümneid hiljem. Lõpetuseks soovitan enne ehituse algust soetada öökapi peale Heiki Pärdi raamat „Eesti Talu. Uuem Taluarhitektuur 1850–1950”.

 

Mõnusat lugemist!

 

 

Loe lisaks:

Lihula tervisekeskus on valmis

 

 

Päise pilt: Tooma talu, Lihula kihelkond, 1957 / Foto: Karl Tihase, fotokogu: Eesti Vabaõhumuuseum SA