Lääneranna Vallavolikogu | Kas sellist valda me soovimegi?

Vallo Kappak
Lääneranna Vallavolikogu aseesimees

 

Lääneranna Vallavolikogus toimuv võimuvõitlus on korduvalt jõudnud maakondliku ja vabariikliku meedia veergudele – volikogu istungi ebaseaduslikult kinniseks kuulutamine, vallavanemale avaldatud umbusaldus ja sugulaste pukki seadmine on vaid mõned näited, millega oleme eriliselt silma paistnud. Tekib küsimus, kas sellist valda me tõepoolest soovimegi?

2017. aasta septembris avaldas praegune volikogu esimees Rait Maruste Lääne Elu veergudel, et nende valimisliidu loomise mõte oli pakkuda vanadele juhtidele konkurentsi. „Kui õnnestub, vahetame osa inimesi välja ning toome uut ja värsket rahvast sisse,” ütles ta toona.​

2020. aasta novembris see võimalus ka tekkis – Mikk Pikkmetsa traagiline hukkumine tingis olukorra, kus vallajuhiks tuli valida uus mees. Senine vallavolikogu esimees Arno Peksar sai 15 poolthäälega uueks vallavanemaks, mis tähendas, et detsembris tuli valida ka uus volikogu esimees. 11 poolthäälega sai uude ametisse senine opositsiooni liider Rait Maruste.

Lugeja selguse huvides on oluline siinkohal välja tuua, et Lääneranna Vallavolikogu on 21 liikmeline. 2017. aasta valimistel järel jagunesid volikogu mandaadid järgmiselt: 14 sai Lääneranna Valimisliit, viis Valimisliit Nelja Valla Ühisjõud ja kaks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Matemaatiline tehe on lihtne: selleks, et hääletada volikogu esimeheks opositsiooni kandidaat, oli viimastel vaja lisaks enda seitsmele häälele, saada juurde minimaalselt neli häält Lääneranna Valimisliidult. Kui esiti oli pisut keeruline saada aru, kes on need isikud, kes lõid omadele noa selga, siis peagi selgus, et nendeks olid Stanislav Nemeržitski, Mardo Leiumaa, Jüri Mõniste ja Pille Kaisel.

2020. aasta detsembris ilmunud Lääneranna Teatajas kinnitas uus volikogu esimees, et kuigi poliittehnoloogiliselt võinuks ümberformeerunud volikogu umbusaldada kohe ka toonast vallavanemat ja tema koostatud vallavalitsust, sest hääled selleks olid koos, ei tehtud seda. „Pidasime silmas, et volikogu ei ole te ametisse seadnud mitte omavaheliseks tülitsemiseks ja jagelemiseks, vaid valla probleemide lahendamiseks valla elanikke esindama. Stabiilsus ja töörahu on väärtus, mida me ei pidanud vajalikuks lõhkuda,” kirjutas Maruste toona.

Stabiilsus ja töörahu, millest volikogu esimees kirjutas, haihtus ootamatult käesoleva aasta märtsis, kui Arno Peksarile esitati umbusaldus süüdistades viimast selles, et vald on kolm aastat elanud üle jõu. Tekib küsimus, kus on toonane opositsioon olnud kõik need aastad? Volikogu on vastuväideteta kinnitanud 2018. ja 2019. majandusaasta aruanded. Volikogu revisjonikomisjoni juhtisid Rait Maruste ja Meelis Malk. Revisjonikomisjoni aktides ei leia ühtegi tähte ülejõu elamisest.

No olgu sellega kuidas on, võib-olla tõesti soovib praegune koalitsioon valla rahvale näidata, et nad suudavad valda paremini juhtida, kuid mis sai eelmainitud soovist tuua sisse uut ja värsket rahvast?

19. märtsil valiti vallavanemaks kunagine Koonga vallavanem, Rait maruste õe abikaasa, Andres Hirvela, kes on meedias figureerinud muuhulgas sõidupäeviku võltsimisega ja valla vara riisumisega. 2017. aasta 19. septembril avaldas Pärnu Postimees väga põhjaliku artikli pealkirjaga „Sauga juht teenib valdade varaga raha”, millest selgub, et 2009. aastal soetas Pärnumaa omavalitsusi ühendav MTÜ Pärnu Lahe Partnerluskogu Euroopa Liidu toetuste abil hinnalise teisaldatava lava ja heliseadmed, mille abil teenis tulu ei keegi muu kui ettevõtja (FIE) Andres Hirvela. Huvitav fakt selles loos on veel see, et kui Hirvela Koonga vallavanemana töötas, kasutas ta valla kütust ja vallajuhi hinnalist tööaega, et FIEna teenuseid osutada.

Prokuratuur kahtlustas Hirvelat selles, et ta kasutas ametiautot isiklikuks otstarbeks ja võltsis sõidupäevikut. Kuivõrd vallas, mida Hirvela toona juhtis, puudus isikliku auto kasutamist reguleeriv kord, jäigi Hirvela lõplikuks kahtlustuseks ainult sõidupäeviku võltsimine, milles viimane tunnistas toimepandud kuritegu ja pidi maksma riigi tuludesse 1800 eurot. Prokuratuur lõpetas uurimise oportuniteedi põhimõttel, mis lühidalt öeldes tähendab, et tegu on küll toime pandud ja tõendatud, kuid sellekohast märget karistusregistrisse ei tehta.

Tekib küsimus, kas Andres Hirvela ongi seesama „uus ja värske rahvas”, keda Rait Maruste lubas sisse tuua, või on selleks need samad ülejooksikud, kellest pooled said volikokku sisse asendusliikmetena ja tänu Mikk Pikkmetsa hiigelsuurele häältesaagile? Lugejale võiks kindlasti pakkuda huvi ka volikogu uue koalitsiooni plaanid järgnevaks pooleks aastaks, mida pole seni kordagi tutvustatud.

Siinkohal tuleb loota, et praegune koalitsioon suudab peale seni tehtud töö lõhkumise saada hakkama ka millegi positiivsega. Sügis pole enam mägede taga ja paras aeg on küsida endilt, kas sellist valda me tegelikult soovimegi?

---

 

Vastulause Vallo Kappakule

 

Rait Maruste
Lääneranna Vallavolikogu esimees

 

Ma ei pea ei õigeks ega vajalikuks laskuda Vallo Kappaku halvustavate ja süüdistavate väidetega polemiseerimisse. Usun ka, et Lääneranna valla valija väärib paremat kui poliitilises kaotuses kibestumise väljaelamist. Kokkuvõtvalt – on tõesti üllatav kogeda, et esinduskogu liikmed ei mõista, või ehk ei taha mõista, et valimisnimekirjade alusel loodud kooslus on olemuselt vähempüsiv. Eriti siis, kui valimisliit on loodud võimul olemiseks.

Kust võetakse eeldus, et kord võimul, peab seal olema lõpuni. Ja kui ei olda, siis elatakse võimu kaotust nii valuliselt üle. See tekitab paratamatult küsimuse, mis asja võimul olles aetakse, kas valla või iseenda asju?

Meenutame, et senise võimuliidu traagelniidid hakkasid rebenema valla koolivõrgu kokku tõmbamise kavaga väljatuleku järgselt. Isegi kui ühinemislepingus kinnitati vastupidist. See, ainult kulusid arvestav suundumus, tähendanuks kooliasutuste olulist koomale tõmbamist, mõne kooli kinnipanekut ning koolihariduse Lihulasse koondamist. Mõnede märkide järgi ei ole sellest ideest siiani loobutud. On selge, et kogukondadele see ei sobinud. Oleme seda juba näinud – tahad kohaliku elu välja suretada, pane kool kinni, ülejäänu läheb iseenesest.
Kuid kogukondades põhjustas rahulolematust ka muu. Väga suur osa valla vähesest rahast läks ühte kohta, valla keskusesse. Tänavavalgustus, Perearstikeskus, Spordihoone, ettevõtlusala jm. Need ettevõtmised on võtnud palju miljoneid. Ning läksid sageli maksma palju rohkem kui algselt plaanitud ja lubatud. Kõik maksti kinni, meie kõigi rahast. Ometi ühinesid neli võrdset valda, paraku jäi teistel ühinenuil vesise suuga pealt vaadata, kuis suur Peeter rosinasaia nosis. Kogukonnad tundsid end kõrvalejäetuna.

Eelnevaga on seotud vallapoolne nõrk ehitamise, planeerimise ja hangete läbiviimine, mis on viinud ülemäärastele eelarvevälistele kuludele, hangete venimisele ja valminud hoonete (Tervisekeskus) käimasaamise lubamatule viibimisele. Valla tänane kriitiline finantsseis on sellise juhtimise paratamatu tagajärg. Tervisekeskuse sisulise tööle saamise ettevalmistusega, lepingute, lubade jmt ettevalmistamisega pidanuks alustama juba ehitamise alustamisel. Kõik see jäi aga tegemata.

Sama probleemi teine pool on eraettevõtjate ja -isikute projektide, kooskõlastuste, lubade, hangete jmt krooniline venimine, et mitte öelda nendega venitamine. Asjassepuutuvates ametnikes näib oma rolli tajumises domineerivat arusaamine, et nemad teavad ja otsustavad. Mõistmata kohaselt, et nad on ametis selleks, et valla rahva esindajate – volikogu – otsuseid ellu viia. Samuti mitte otsida põhjusi, miks midagi ei saa teha, vaid leida võimalusi, kuidas inimesi aidata ja asjad mõistlikul viisil ja võimalikult kiiresti ära teha. Ettevõtlust ja ettevõtlikke inimesi meelitab valda mitte jäik bürokraatia, vaid tõhususe ja abivalmiduse kuvand.

Meile jäänud napi poole aastaga tahame aidata kõrvalejäetud kogukondi – Metskülas, Virtsus, Koongas, Varblas. Kuulata neid, hoolida ja aidata, kus saame. Mittehoolimise musternäide on Metsküla kooli, raamatukogu ja seltsimaja häbiväärne kõrvalejäetus. See võib kellelegi meeldida või mitte, kuid meie vald on ja jääb kogukondade vallaks. Ja vald on nii tugev, kui tugevad ja tegusad on kogukonnad. Ja neis olevad liidrid.

Püüame teha endast oleneva, et valla elanike arv suureneks, et meil oleks kiire internet, tõhus ja ligitõmbav ettevõtluskeskkond. Ja nii vähe valla palgalisi kui vältimatult vajalik. Et valla rahva esinduskogu saaks oma väärika, püsiva ja asjakohase tehnilise varustusega töökoha. Ja et valla volikogu ei peaks ennast ja et teda ei käsitataks kui tüütut ripatsit vallavalitsuse tegevuses. Et saaksime käima Tervisekeskuse ja renoveeritud ja ümber kujundatud Lihula Gümnaasiumi. Ning jätkuks valla uhkuse – Lihula mõisakompleksi – renoveerimine ja selles balti-saksa muuseumi arendamine.

Lõpetuseks. Meie siin kohapeal ehk ei taju seda, et valla kuvand väljaspool kipub olema see, et Lääneranna on koht, kus segijoonud tüübid tapavad inimesi ning valla juhtkonnas käib kisma ja kaeblemine. Meil pole seda vaja ja püüaksime sellest üle saada ning koos luua meie toredast vallast paremat pilti.

 

 

Päise pilt: Helmküla / Foto: Kristian Pikner