Üsna tihti juhtub seda, et elutee toob mõne vilistlase vanasse kooli tagasi. Põhjuseid leidub mitmeid: klassikokkutulek, mõni üritus või lihtsalt igatsus. Palju harvem tullakse tagasi koos professionaalse filmimeeskonnaga.
Just seda tegi Vatla mõisakooli vilistlane Romet Põhako kui muinsuskaitse all oleva hoone ette veeres punane Ford Transit, mille küljele kentsakalt maalriteibiga kirjutatud “ROMULUS STUDIOS” ning alla, veidi suuremalt “FACIEBAT”. Just sellist pealkirja kannab Harjumaal ja Pärnumaal valmiv abstraktne kunstiline lühifilm, mis kujutab teekonda läbi sarimõrvari alateadvuse vahetult peale mõrva sooritamist.
Plaan filmiks teha oli algusest peale
Põhako sõnul tekkis idee juba ligi neli aastat tagasi kui gümnaasiumis oli kodutööks soneti kirjutamine. “Ma ei tahtnud kirjutada midagi imalat! Eks ma sain omajagu mingisugust imelikku mõnu ka sellest, kui ma õpetajaid natukene šokeerida sain. Seepärast kirjutasingi oma soneti hoopis sarimõrvari ja laiba vahelisest suhtest. Juba siis oli mul plaan see filmiks teha, aga esialgu jäi ajapuuduse tõttu asi katki,” meenutab ta. “Tegelikult on see hea, sest uus käsitlus on nii palju parem,” lisab ta näidates telefonist algseid jooniseid. “Eks ajapikku on minu enda visuaalne tunnetus arenenud. Olen ennast järjepidevalt harinud ja kui varem arvasin, et ma olen äss ja tean kõike, siis nüüd saan üha enam aru kui palju mul on veel õppida,” mõtiskleb noor režissöör. Ta lisas, et esialgu oli hirmutav sellega silmitsi seista, aga nüüd juba naudib, sest teab, et on kuhu edasi areneda. “Olen eesmärgiks seadnud, et ei astu sammugi tagasi. Iga järgnev projekt peab eelmise ühel või teisel viisil üle lööma,” selgitab ta.
Enda harimise kõrvalt jääb aega ka teiste jaoks
FACIEBAT’i võtteplatsil ei olnud mitte ainult meeskond, vaid ruumi jätkus ka 15 Virtsu Kooli lapsele, kes ei olnud sinna tulnud kogemata, vaid seoses õppetööga, “Oli põnev näha kuidas võtteplats oli valmis seatud ja millist tehnikat selleks vaja läks,” kommenteerib Virtsu Kooli 8. klassi õpilane Kendra Lääts. Kui noor režissöör umbes kolm aastat tagasi oma ettevõtte jaoks rahastuse sai, siis kirjutas juba alguses äriplaani, et soovib korraldada korraldada mingisuguseid filmikursuseid. “Võimalus avanes mul kaks aastat tagasi, kui sain jutule Virtsu Kooli direktoriga. Üsna kiiresti jõudsime kokkuleppele ja enne kui arugi sain, olin endises koolis õpetaja,” naerab Põhako.
Millised on edasised plaanid?
Film ei ole Põhako sõnul valminud konkreetse plaaniga see kuhugi müüa. “See film on tehtud selle pärast, et ma ei saanud olla ilma seda tegemata,” seletab noor režissöör. “Ma ei tee seda hoiakuga, et nii saab kuulsaks või sedasi on lihtne karjääri teha – teen seda seepärast, et mitte miski muu ei tundu mu jaoks loogiline või loomulik. Film on minu tähed ja soojus…” Peale lühikest pausi lisab ta veel, et loomulikult on plaan antud filmiga minna festivalidele ning mõtte lõpetamist kaob märkamatult võtteplatsi melusse.
Galerii: Ott Kattel / Kattel Photograpy