Alates 1. juunist on EELK Mihkli Miikaeli koguduse õpetaja Kari Antero Tynkkynen. Eelmise õpetaja, Lembit Tammsalu, elutee viis teda Pärnusse ja ta jätkab teenimist õpetajana Audru, Varbla ja Hanila kogudustes.
Jumalateenistused on Mihkli kirikus iga kuu 2. ja 4. pühapäeval algusega kell 14 ja ikka eesti keeles. Rõõmsameelset uut kirikuõpetajat usutlesid Triinu ja Reet Pikkmets.
Palun räägi natuke endast.
Sündisin Ida-Soomes, Savonlinnas 1966. aastal. Seal ma käisin koolis. 18-aastasena läksin Helsingisse õppima noortetööd, seejärel tegin mitmes koguduses noorte- ja ka diakooniatööd kuni 1989. aastal läksin tööle oma praegusesse Turu Miikaeli kogudusse koordineerima noortetööd. Aastal 1994 tulin esimest korda Eestisse Mihkli koguduse juurde, olin Gustav Maarandi abiline diakonina. Mõne kuu pärast, kui Lihula kogudusest läks ära endine õpetaja Endel Apsalon, siis anti mulle ka Lihula kogudus teenida ja ma kolisin Mihkli pastoraadist Lihulasse. 1995. aastal läksin tagasi Soome ja jätkasin oma tööd Turu linnas.
Peale ema surma läksin aastal 2001 misjonikursusele. Tahtsin minna Aafrikasse tööle ja ühel päeval tuligi meie misjoni keskuse esindaja minu juurde ja ütles: “Saadame sind Sambiasse.” Siis ma alles vaatasin kaardi pealt, kus see asub. Aafrikas (Keenias ja Sambias) olin 3 aastat, minu ülesanne oli noortetöö koordineerimine ja diakooniatöö. Kuna meil oli seal ka piiblikool, siis me kolmekesi, mina ja üks perekond, olime seal koolis õpetajad. Piiblikoolis käisid need, kes tahtsid kirikuõpetajaks saada.
Esimese koguduse teenida sain Chanyanyas, mis on selline kaluriküla. Ma mõtlesingi, et Jumalal on hea huumorimeel, et saadab kalaallergilise kirikuõpetaja kalurikülla (naerab).
Sambiast tulin ära 2005. aastal. Pragune piiskop Tiit Salumäe oli siis Läänemaa praost ja tuli mulle Sambiasse külla ja ütles, et temal on Läänemaale, Ridala ja Martna, õpetajat vaja. Ja siis ma ütlesin, et hea küll, kui meie misjoniselts saadab, eks ma siis tulen. Teenisingi Ridalas ja Martnas aastani 2014. Sellega seoses tuleb veel meelde lõbus seik, kui Tiit Salumäe algul Ridala koguduse juurde läks ja ütles: “Teile tuleb uus õpetaja – Kari”, siis juhatuses olnud naised ehmusid. “Misasja, meil vaene kogudus, ja nüüd saadetakse siia kari õpetajaid, et ühest aitab ka.” Tiit vaatas, et mis need naised nii imelike nägudega, aga siis sai aru: “Ei-ei, tema nimi on Kari.” Peale seda olin paar aastat Paides ja 2016. aastal läksin Soome tagasi.
Ja nüüd alates 1. juunist 2020 olen Mihkli ja Kullamaa koguduse õpetaja ja misjonäri lähetusleping on neljaks aastaks.
Ja jälle Mihklis?
On väga hea meel, et ma saan Mihklis teenida. See oli minu esimene kogudus, kuhu ma Eestis tulin 26 aastat tagasi. Teine tore asi, et Turu Miikaeli on Mihkli sõpruskogudus, mõlemad peaingel Miikaeli-nimelised. Hea meel on ka seetõttu, et Mihklis on tuttavaid inimesi juba varasemast ajast.
Ma olin kunagi mõelnud oma elu nõndaviisi, et teen Soomes sisemisjoni ja välismaale ei lähegi – keeli ma ei oska enda meelest ja ei tunne kohti ka. Siis Jumal andis mulle Eesti südamesse, kuid ma mõtlesin: “Ei, ma ei tunne seal kedagi.” Aga siis kutsus mind üks Soome misjonirahva esindaja nädalavahetuseks Mihklisse ja siis ma mõtlesin, et kui ma käin seal ära, siis ma saan aru, et see pole minu koht. Aga see ei läinud mu südamest ära, vaid vastupidi. Siis ma mõtlesin et hea küll, läheme! Siis ma ütlesin Jumalale ka, et kui sa kutsud, siis anna mulle keel ja need oskused, mida vaja on. Ja seda tema on teinud ka.
Et eesti keel sai kiiresti selgeks?
Kui ma läksin Tiit Salumäe juurde, olin keele grammatikat saanud pool tundi, siis Tiit ütles, et tunni pärast on matus, mine teeni. Ma mõtlesin, et Tiit ei saanud minust aru, et ma olen pool tundi eesti keelt õppinud. Tiit jälle: “Jah, ma saan aru, aga mul pole teisi õpetajaid, mine teeni ära.” Ja nii see läks.
Millega tahad esmajoones koguduse juures tegeleda?
Eks me peame ikka panema tähele noori, neist kasvavad meie tuleviku kirikulised. Kui me laste ja noortetööd ei tee, kust meie kirikulised tulevad? Kui ma läksin Sambiasse noorteõhtut pidama, ostsin jalgpalli, siis oli kohe tuhat noort kohal. Mis on see pall siin Eestis, et saaksime rahva liikuma? Kuidas kirik oleks selline avatud, et see ei tunduks ainult osa rahva oma, kinnine klubi, vaid, et igaüks on teretulnud. Kuidas neid andeid, mida Jumal on meile kõigile andnud, võiksid inimesed kasutada kiriku ja kogukonna heaks.
Lääneranna valda on mitmeid soomlasi elama tulnud. Kas saaks neilegi mõnikord soomekeelset teenistust pidada?
Jaa, miks mitte, ma omal ajal Haapsalus tegin soomekeelseid teenistusi. Teeks siingi, kasvõi suurtel pühadel.
Ja huvilistele jälle soome keele tunnid?
Võiks teha kohalikele, sõltumata vanusest, soome keele tundi. Kui on huvi soome keele vastu ja kui keegi tahab õppida rohkem kui “Kiitos”.
Kuna paljud ei käi kirikus, siis ei tea, millega veel kirikuõpetaja tegeleb?
See tööpõld on väga lai. Näiteks Turu Miikaeli koguduses tegime koostööd kohaliku politseiga – kord kuus olin 24 tundi telefoni otsas ja kui juhtus mingi autoõnnetus, siis pidin surmateadet viima perele. Siis ma läksin koos politseinikega, nemad rääkisid fakte, mis on toimunud ja mis edasi saab ja seejärel kiirustasid teisi ülesandeid täitma, aga minul polnud kiiret ja siis ma jäin inimeste juurde, nende loal muidugi. Mõned ütlesid, et ei ole vaja, siis ma läksin politseinikega ära. Aga kui nad lubasid, siis ma jäin. Üldiselt on inimesed sellistest teadetest šokis ja mina rääkisin nendega, siis ja helistasime sugulastele, kes tulid appi, et oleks pehmem ja sujuvam üleminek ning oleks kellegagi rääkida. Kirikuõpetaja ongi selleks, et kui vaja kellegagi rääkida, võib julgelt pöörduda – meil on pihisaladuse vanne.
Ma tahaks olla kirikuõpetaja terve kogukonna jaoks, nii vanemate kui noorte inimeste õpetaja. On kindlasti neid vanemaid inimesi, kes ei saa kirikusse tulla – nemadki võiksid olla ühenduses. Näiteks saaks õpetaja kodukülastustel armulauda jagada ning sünnipäevadel saaks õpetaja neid külastada koguduse poolt. Kuigi ma praegu elan Haapsalus, saab mulle alati helistada. Mihklis hakkan olema kolmapäeviti ja kaks korda kuus pühapäeviti, Kullamaal neljapäeviti ja igal pühapäeval.
Räägime kirikutöövälist juttu ka. Sul pidi üks lemmikloom olema?
Mulle loomad meeldivad. Mul praegu on üks valge kass, Mamma nimi. Kena kass, aga selline, et oma iseloomuga, tugeva iseloomuga ja sobib kirikuõpetajale väga hästi, sest siis ma saan õppida leplikust ja andeksandmist.
Kas sul on praegu elus eesmärke, unistusi?
On inimene noor või vana, ikka peab olema unistusi, mille poole minna. Tahaksin veel minna Aafrikasse, süda jäi sinna, aga ma saan aru, et kuna mul on suhkruhaigus, siis mind enam ei saadeta nii kaugele tööle, aga külastada ikka võib. Unistusi peab ikka olema, kas need ka täituvad, see on juba teine asi. Muidu üks unistus on see ka, et elada kusagil suures pastoraadis koos kassiga, kus temal oleks ruumi joosta. Praegu on ainult 2 tuba, kus ta saab käia ringi.
Mida öelda Lääneranna inimestele?
Ma usun, et nii Mihkli inimesed kui ka Lääneranna inimesed võiksid tulla kirikusse ka muul ajal, kui jõulude ajal. Tulla vaatama, mida kirik pakub ja tulla tutvuma ka uue õpetajaga. Õpetaja oskab ka muudest asjadest rääkida, kui ainult usuasjadest.
Nii et kutsu kirikuõpetaja külla või mine ise talle külla?
Just. Õpetaja tuleb külla hea meelega, kui kutse tuleb.
Päise pilt: Kari Tynkyynen ja koguduse liige Silvi Mihkli pastoraadi juurde õunapuud istutamas. Foto: erakogu
Kontaktid:
Õpetaja Kari Tynkkynen tel 5305 5761
Koguduse FB: Mihkli Miikaeli kogudus
Koguduse koduleht: mihkli.eelk.ee
1 kommentaar