Mirjam Kustov – Tallinna juurtega viie lapse ema, kes hiljuti lõpetas EKA keraamika eriala, hülgas elu pealinna lähistel ning kolis koos perega Lääneranna valda, Paimvere külla. Augustis avati Loovgraaf portaalis tema esimene virtuaalnäitus.
Mirjam on suurema osa oma elust pidanud emaametit. Alles 41-aastaselt läks ta esimest korda ülikooli. Kolm aastat hiljem, tänavu kevadel lõpetaski ta EKA keraamika erialal. Kuna Mirjam kipub end pigem skulpturaalsete töödega väljendama, nimetab ta end keraamik-skulptoriks. Mirjam loob oma kodus Paimvere külas, kus kasvamas lapsed ja kuhu ta plaanib varsti uuesti kitsed võtta.
Mirjam, parandage mind, kui ma eksin, aga Te olete hiljuti Lääneranna valda kolinud. Olete ise elanud-õppinud pealinnas, kuidas Te leidsite oma tee siia?
Soetasime poolteist aastat tagasi Värssama talu Paimvere külas. Sündisin ja algklassid käisin Tallinnas ja siis kolisime perega Sauele, kus elasime kuni Värssamale kolimiseni. Olime abikaasaga oma talukohta otsinud ligi 10 aastat, lugematu arv kuulutusi selle aja jooksul üle Eesti läbi sõidetud. Olen seda kuulutust (Värssama talu – toim.) ca kolm aastat müügis näinud, aga kuidagi praakisin ta välja alati, kuni 24. veebruarini 2019. Vaba päeva hommik, olime abikaasaga hommikusöögilauas ja olin talle järjekordselt mingi portsu kinnisvara linke saatnud, mida ta siis ükshaaval läbi sirvis. Tookord saatsin ka Värssama kuulutuse. Ja üks hetk abikaasa ütlebki üle laua: ”Kuule, aga see tundub huvitav!”. Mõeldud-tehtud, sõitsime omapead kohta vaatama.
Muidu sombune ilm selgines krundile jõudes. Mõlemad vahetasime pilke ja muigasime: “Kas see on märk?”. Jalutasime, vaatasime ringi ja totter naeratus ei tahtnud nägudelt kaduda, kuna see tunne, see kõhutunne oli nii õige siin olles! Kui varasemaid kuulutusi vaatamas käies huvitas abikaasat alati maja seisukord või mingid sellised maisemad asjad tolle kohaga seoses, siis mina otsisin alati seda kõhutunnet. Otsustasime maakleriga ühendust võtta ja uurida lähemalt.
Pikk jutt lühidalt: 24.02.2019 käsime esimest korda Värssamad iseseisvalt vaatamas ja 17.03.2019 ärkasin oma sünnipäeva hommikul Värssama talus! Kõik asjaajamine ja muu taoline laabus nagu õlitatult!
Teil on päris mitu last. Kuidas nad suhtusid plaani kolida maale?
Lapsi on meil 5, täiskasvanust beebini. Suured lapsed, 20- ja 17-aastased ütlesid kohe, et nemad maale ei koli – see pole nende unistus. Nende kodu on kogu nende teadlik elu olnud Sauel, nende töö/kool ja sõbrad on seal. Kuna nad on juba nii suured, siis oligi neil õigus ise valida, kus nad elada tahavad. Peale malevat ja meedialaagrit otsustas 17-aastane tulla siiski õppima Lihula Gümnaasiumi. Väiksemad lapsed, 5- ja 3-aastane aga lihtsalt armastasid “maal käimist”. Siin on neil niivõrd palju rohkem ruumi, vabadust ringi joosta, turnida igal võimatul ja võimalikul kohal ja siinne rahu ja vaikus – noh kuidas ei saa sellesse kohta armuda?
Rääkige oma hobist, keraamikast. Kui ammu olete sellega tegelenud ja kas keraamika on teie jaoks puhas eneseväljendusviis või olete plaaninud teha selle ka sissetulekuallika, näiteks valmistada tellimuste peale tarbeesemeid müügiks?
Keraamikaga hakkasin tegelema 2015 aprillis. Veebruaris oli sündinud kolmas laps ja kartsin et toona 12-aastane pesamuna tunneb end liialt kõrvale jäänuna beebi tulles, seetõttu otsustasin minna temaga ema-lapse saviringi, mis oleks meie kahe kvaliteetaeg. Üsna kiirelt selgus, et teda see üldse ei huvita. Mina olin aga nakatunud raskekujulisse sõltuvusse savist.
Kuna huviringidel algas kohe-kohe suvevaheaeg, siis hakkasingi iseseisvalt juurde otsima õppevideosid, mõnda suvel toimivat ringi ja nii edasi, kus veel õppida keraamika kohta. Hankisin esimesed materjalid ja lihtsamad tööriistad ning hakkasin ise kodus nokitsema. Aastaks 2017 olin kindel, et tahan keraamikat ikka süvitsi ja tõsisemalt õppida ning kandideerisin Eesti Kunstiakadeemiasse keraamika erialale, kuhu oma šokiks ka sisse sain. Algasid 3 väga rasket, kuid õpetlikku aastat mu elus.
Tänaseks võin öelda, et keraamikast on saanud minu väljendusviis. Kui ülikooli astudes arvasin nii nagu arvab iga eestlane, et keraamika võrdub tass, kauss, vaas, mida võimalik laadalt masstoodanguna soetada, siis tänaseks leian, et savi, portselan, keraamika, pakub niivõrd palju enam võimalusi interjööri, eksterjööri, kalmule, avalikku ruumi ja tunnengi, et tahaksingi pigem seda kuvandit tutvustada inimestele: tassi ja kausiga olete nüüd juba kõik tuttavad, vaadake ja uurige, mis võimalusi keraamika veel pakub!
Viimane nii-öelda tellimustöö oli ülikooli viimase semestri eriala lõputöö, kui pidime grupitööna esitama ideid ARS Kunstilinnakule ja Eesti Kunstnike Liidule ARS-i hoone püsiskulptuuriks. Projekt: objekt eksterjööri. Kuna ma olen pigem see üksi toimetaja, siis esitasin ma neile soovitud grupitööde ideede seas kaks individuaalset ideed: Matilda ja EXIT. Olime kõik oma ideed esitanud ja kuna minul polnud grupiidee, siis olin enam kui kindel, et kumbki neist ei paku huvi, kuna ei vasta tellija tööjuhisele. Peale mõningast arutelu kinnises ruumis kutsuti meid taas kabinetti ja tehti teatavaks, kelle idee välja valiti. Valituks osutus E.V. idee “Metamorfoos” ja üks minu idee – “EXIT”. Ma ei suutnud uskuda! Nii, et minu “EXIT” ripub püsiskulptuurina ARS-i maja seinal – enam paremat lõppu ülikoolile ei saagi ju tahta!
Loovgraafis on Teil üleval virtuaalnäitus, aga kas olete plaaninud avada ka füüsilist näitust, kus inimesed saaksid kohapeal käies teostega tutvuda?
Kui 2. juunil 2020 sai portfoolio kaitstud ja ülikool oli läbi, jäi ca 1,5 kuud viienda lapse sünnini. Kuna ma füüsiliselt midagi enam väga teha ei jaksanud: ei raseduse tõttu ega ka ülikooli lõpu tohutu vaimse ja füüsilise pingutuse tõttu, siis plaanisin järele jäänud aega kasutada nii-öelda lobitööks, enda tutvustamiseks, konkurssidel osalemiseks ja nii edasi. Ühena mitmest võtsin ühendust Loovgraafiga, et kas nad oleks peale maalinäituste huvitatud ka näiteks virtuaalset keraamika/skulptuuride näitust üles riputama. Ja nad olid! Nii et nüüd augustis läkski üles mu esimene virtuaalnäitus “EXIT” Loovgraaf.com lehel.
Küllap, kui beebi kasvab ja ise kosun, siis tahaks teha vahepeal kogunenud ideid teoks ja ehk millalgi kuskil üks reaalne näitus töödest ka üllitada. Peale keraamika, kui arvestatava kunsti meediumi tutvustamise, tahaksin ka natuke kummutada inimeste arusaama “kunst on kunstis kunsti näha”. Olen enda tööde juurde alati ka paar lauset kirja pannud, et selgitada millest see idee, miks selline teos. Vahel on mõni teema vägagi selline, et inimene on vaadanud mu skulptuuri ja tõdenud, et ma tabasin naelapead kuidas tema on tundnud. Sellised hetked on autorile alati väga meeldivad ja liigutavad, kui keegi samastub sellega, mida olen üritanud oma töös edasi anda.
Teie maja välisseina kaunistavad kaunid Lihula lilltikandiga kruusid – kust selline idee?
Kuna me maja on nii maantee ääres, kui veel olla saab ja autod kihutavad siit mööda ca 100 km/h, siis mõtlesin, et kuidas saada nende kiirust alla maja juures, puhtalt turvalisuse tõttu, eks! Ja tekkis mõte, et siin terve maantee äärde jääv majasein nagu lõuend, mis ootab täitmist – kui ma äkki teeks ja paneks üles siia seinale skulptuure ja pilku püüdvaid asju, siis ehk võtavad inimesed juba hoo selletõttu maha, et “Ohh, vaata, mis siin majaseinal on?”. Esimese asjana sai sinna maja nurga juurde pandud koolis valminud skulptuur “Onu Heinar oli metsasarvemängija” ja järgmisena läksid üles Lihula lilltikandiga 7 kruusi. Vist on veel vähe ja pole piisavalt erilised, sest autod kihutavad edasi!
Lugesin, et plaanite varsti võtta koju kitsed – millest selline valik? Olete ehk varasemalt tegelenud põllumajandusega?
See saviring polnud üldse esimene asi, mis ma ainult oma teise lapse tõttu tegin. Veel olid meil kitsed, kuna tütar on laktoositalumatu, aga kitsepiima laktoosikud taluvad. Ülikooli sisse saades pidin aga langetama otsuse, et selleks ajaks müün kitsed maha, kuna olen siiski vaid inimene ja ei suuda päris nii paljude asjadega korraga ja hästi hakkama saada. Ja lubasin, et kui kool läbi, siis võtan uuesti kitsed. Nüüd ootan, et saaksin beebiga natuke järje peale meie rutiiniga ja siis tõesti tulevad meie tallu tagasi kaks kitse. Kitsed on fantastilised, sotsiaalsed ja sõbralikud loomad! Vähemalt need, kes meil olid. Tookord käisin ka Säreveres põllumajandust-loomakasvatust õppimas, et osata rohkem ja paremini.
Mirjam Kustovi virtuaalnääitusega saate tutvuda SIIN
Mirjamil on ka oma koduleht, millega saab tutvuda SIIN
