Mati Põdra
Lihula Muusika- ja Kunstikooli puhkpilliorkestri dirigent
Selle kirjatüki päises olev Eesti kaart on puhkpillimängijate kõige värskem tõlgendus Liivimaast. Vaevalt oskasid aastal 2015 pead kokku pannud Lõuna-Eesti pilliõpetajad midagi sellist oma peades ette näha – aga siin see siis on. Üle saja õpilase pluss neid juhendavad pedagoogid, lisaks mõni lapsevanem. Seekord esimest korda kaks erineva tasemega õppeorkestrit paralleelselt tegutsemas kultuurimajas ja muusikakoolis, ning ega ausalt öeldes rohkem lapsi lavale ära mahukski. Kõige eksootilisem õppur on aga Taist pärit löökpillitüdruk Piengpien Niyata, kes on Võrumaal oma vahetusõpilase aastat veetmas.
Livonia laagri peakorraldaja, Pärnumaa juurtega ja praegu Tõrvas tegutsev Anton Kogan: „Esimene laager toimus 2015 Holstre-Polli spordihoones ja sellest võttis osa umbes 40 last Viljandist, Karksi-Nuiast, Tõrvast ja Võhmast. Põhjuseks oli eelkõige, et suhteliselt värskelt alustanud õpetajatel oli vähe õpilasi ja needki väikesed, üksi poleks orkestrit moodustada saanud – aga oli soov, et vähemalt korra aastas oleks võimalik kokku saada.”
On selge, et teisteski Tallinnast väiksemates kohtades peavad puhkpilliõpetajad tõsiselt vaeva nägema, et õppima tuldaks ka nende õpetatavaid pille. Ja seepärast oli ka selge, et Bert Langeleri, Anton Kogani ja Riina Reismaa poolt käivitatud projekt hakkas geograafilises mõttes jõuliselt laienema – lisandusid Tartumaal tegutsev Gunnar Pettaig, Antsla kandis puhkpillielu vedav Jaan Tamm, Elli Käbin Räpinast ja teisigi.
Nende ridade kirjutaja liitus meeskonnaga aastal 2018 Viljandis, kaasas paar nooremat õpilast ning paar lõpusirgele jõudnud vanematest õpilastest abiõpetajat. Kui järgmisel aastal Otepääl kuulutati välja, et aastal 2020 tullakse Lihulasse, ei osanudki tol hetkel sellesse kuidagi suhtuda. Tean muidugi, et taoliste ürituste korraldamise puhul jälgitakse hoolega, kui võimekad ollakse kohapealsete asjade toimetamisel, ning selleks ajaks oli Lihulas toimunud juba mitu olulist puhkpillisündmust ja mõned veel oma järjekorda ootamas.
Kohapealse korraldajana riist- ja tarkvaralist võimekust hästi teades sündisid mõned strateegilised otsused: jagada osavõtjaskond kahte orkestrisse, kellest väiksematega teha pigem hästi lihtsatel paladel põhinevat orkestrimängu algõpetust ja suurematega püüda juba teha ka „kunsti”; rakendada nooremate orkestris abiõpetajaid, kes juhendavad lahtimängu ja rühmaproove ning aitavad aktiivselt koosmänguharjumuste kujundamisel; tõmmata endaga kaasa ka läänepoolse piirkonna koole – õnnestus, seekord ongi kambas lisaks Lihulale ka Varbla, Ridala, Haapsalu ja Kuressaare. Nii see osavõtjaskond moodustuski, ümmargune 130 tähendab Lihula tingimustes muidugi maapealset põrgut majutuse ja toitlustuse korraldamisel, kuid hea tahtmise korral on võimalik saada üle kõigest.
Mis sellest kõigest edasi saama hakkab, vajab veel pikka mõtlemist. Lastele kohtade nappusel äraütlemiseks ei jätku südant. Anton Kogan: „Muidugi on sellistes laagrites lisaks aktiivsele pilliõppele väga oluline ka sotsialiseerumise pool, alati on leitud omale uusi sõpru.” Teisalt, kahes orkestris saab tehniliselt tegutseda ikkagi sellistes kohtades, kus on kohapeal olemas topeltkoguses löökpille ja muud varustust või on nood sinna mugavalt korraldatavad. Aga küllap heade lahendusteni jõutakse.
Kuidas seekordne laager läks, saab aga vaatama tulla 23. veebruaril kell 14:00 Lihula kultuurimajja.
