Rakvere Teater on jõudmas üha väärikamasse ikka – sel aastal tähistab teater 80. hooaega, kus lisaks uuslavastustele sünnib nii mõndagi tähelepanuväärset.
Juubeliaasta avatakse pidulikult 13. septembril, kui teater istutab Rakvere linna 80 tamme, luues teatri tammepargi, kus linnarahvas saaks tulevikus mõnusalt aega veeta ning meenutada teatri olnud ja tulevaid aegu. Kuid enne seda alustab teater juba väljasõitudega ning üks esimestest sihtkohtadest on Läänemaa. 11. septembril kell 19 toome Haapsalu Kultuurikeskusesse kevadel värskelt esietendunud situatsioonikomöödia „Kaks tosinat tulipunast roosi“, mille autoriks on hinnatud näitekirjanik ja stsenarist Aldo De Benedetti. Loo on lavale seadnud Itaalia lavastaja ja näitleja Giorgio Bongiovanni. Osades astuvad üles Silja Miks, Eduard Salmistu, Margus Grosnõi ja Liisa Aibel. Lavastuse kunstnik on samuti Itaaliast pärit Maria Carla Ricotti. Sama lavastust on võimalik külastada ka 2. oktoobril Lihula Kultuurimajas.
Laval on ühe itaalia perekonna maja, kuhu saabub peremehe äripartner (Margus Grosnõi). Retroraadio üürgab vana itaaliakeelset popviisikest, heliseb telefon. See on majaperemehe naisele (Silja Miks), kes plaanib minna sõbrannaga reisile. Koju saabub ka peremees (Eduard Salmistu) ise ning õpetab nii oma poissmehest külalisele kui ka publikule abikaasade-strateegiat – naisele näidates kui kurb ta on, et too kodust natuke kauemaks ära läheb ja siis tunneb, et teda armastatakse, aga tegelikult lausa ootab, et saaks natuke lulli lüüa, natuke end jälle “poissmehena” tunda. Selleks mängib saatus talle kaardid ise kätte. Imekaunis krahvinna helistab ja tellib 2 tosinat tulipunast roosi, arvates, et see number millele ta kõne teeb on florist. Sellest saab härra mängulise idee – saata roosid ise “salajaselt austajalt” krahvinnale, koos pisikese armuavaldusega… Kuid oh häda – roosid saabuvad, sõnum saab kirjutatud, aga üheks hetkeks jäävad need lilled diivanile ja need leiab sealt abikaasa! Arvates, et “salajane austaja” temale need lilled on saatnud ja veel koos armuavaldusega! Sellest saab alguse romantiline komöödia, kus laval on üks isemoodi armukolmnurk, sest äripartner on omalt poolt samuti naisesse armunud, sest talle lihtsalt meeldivad “abielus naised”…ja abikaasa on oma naises pettunud, et too kellessegi teise on armumas – olgugi, et see “keegi teine” on tema ise!
Näidendist rääkides on lavastaja toonud välja loo universaalsuse: „Kuigi tekst on kirjutatud 30ndatel ning tegevus toimub Roomas, sobitub see oma sisult igasse aega ning äratundmist, nii heas kui halvas, võivad leida kõik, olenemata rahvusest. Perekond ja abielusuhted on mõistetavad üle maailma.“
Lavastaja sõnul näitab lugu, kuidas vahel võidakse reaalse inimese asemel armuda hoopis ideaalidesse või iseenda unistusse ideaalsest armastusest.
Fotod: Gabriela Liivamägi
Külastajate tagaisiside:
“Pinget ja naeru jagub teatrisaali üle kahe tunni. Lõpp on oodatav, aga pisut ka üllatav ning väga soe ja südamlik.”
“Lavastaja Giorgio Bongiovanni ja kunstnik Maria Carla Ricotti on tipptegijad Itaaliast, seega pole ka ime, et tulemus on elegantne ja särav. Lavakujundus loob mõnusa ja samas leidliku aegruumi (vintage-esemed, läbipaistvad seinad), kus tegevus hargnema hakkab. Eesti näitlejad ei jää elegantsilt ega temperamendilt itaallastele alla, tempo on lõunamaine, miimika ja žestid on naksakad. Usutavalt ja peenelt mängitud lugu.”
“Rakverre läheb veel üks kompliment – taaskord üllatati teatripublikut leidliku kavaga. Rooma linna kirjamargiga ümbrikus oli lisaks kavalehele veel peotäis kaardikesi tulipunaste rooside ja vahvate salmikestega vanaemade-aegsest salmikust. Sellise kaardikesega võiks üllatada armsamat, aga miks mitte ka sõpra või head kolleegi.”
“Huumori mõttes žanripuhas situatsioonikomöödia. Huumor on lihtsavõitu, aga aus. Läbivalt ajab muhelema ja natuke põnev on ka – kuidas-kes vahele jääb ja mida see tõe paljastudes tegelaste suhetega teeb. Või kas ikka läheb nii, nagu arvad… ikka läheb – see on ju selliste lugude rahulolupakkumismoment ja isegi omaette väärtus.”
“Nostalgilises mõttes tõi see lavastus meelde ka 70ndatel80ndatel populaarsed salongikomöödiad, a la “Mees, naine ja kontsert” (siin on üks rooside saatmise, rooside ootamise ja petmiste kontsert) ja või miks ka mitte kõik need armastatud, samuti salongikomöödia stiilis telelavastused, nagu “Truu naine” (ainult, et siin mittetruu naine) jne. Vanad head “reedeõhtused teatriõhtud”. Nostalgitsemist üksjagu. Just nädalavahetuste õhtutesse selline lavalugu kõige paremini sobitubki. Õhkasin juba teatrist väljudes, et ideaalne reedeõhtune meelelahutus. Pretensioonitu. Palju mõtlema ei pea ja meele lahutab ära.”
1 kommentaar