Marika Valk
Lääneranna Muuseumid direktor
Reedel, 21. juunil avati Lihula mõisas asuva muuseumi renoveeritud saalid uue näitusega, mis tutvustab Lihula ajaloolise lilltikandi traditsioone ning selle arengut ajas. Kõik tegevused on kavandatud selleks, et luua uus atraktiivne, kõigile museoloogilistele tingimustele vastav ekspositsioon.
Uudse lahendusena kasutatakse ekraani ja projektorit, mis toob multimeedia ja animatsiooni abil külastajateni nii ajaloolise rahvakunsti traditsioonid kui ka tänapäevased käsitöö võtted ja tehnikad. Kodukant Läänemaa tegevuspiirkonnas 2017. aastal 2.1 meetmest toetatud LEADER projekti rahastusel restaureeriti Lihula Muuseumi kogudesse kuuluvad lilltikandiga tekid, mis leiavad nüüd tee näitusesaali, mis on varustatud nii moodsate riputusvahenditega kui ka spetsiaalse kaasaegse muuseumi valgustussüsteemiga.
19. sajandi lõpul kujunes Läänemaal välja omanäoline lilltikand, mis sai alguse Lihulast ja selle ümbruskonna küladest ning levis edasi Muhusse. Lihula tekitikandite motiivistik on väga rikkalik, fantaasiaküllane ja mitmekesine. Tundmatuõieliste lillemotiivide kõrval on kujutatud kibuvitsa- ja õunapuuõisi, roose, pojenge, murtudsüdameid, karikakraid, meelespealilli, maikellukesi, maarjalilli, kurekatlaid, maasikaõisi ja -marju, moone, kannikesi, kadaka- ja kuuseoksi. Taimede hulka on tikitud linde, monogramme, hobusepäid ja -raudu ning aastaarve. Ornamendid on meistrid tavaliselt loonud ise. Lisaks võidi eeskuju võtta kõigelt, mis oli kättesaadav: trükimustrid, postkaardid, etiketid, reklaamümbrised, looduslikud lilled, teiste tikkijate tööd. Meistrite loodud mustreid kopeeriti ja jäljendati. Lihulast sai alguse ka punaste tikitud seelikute mood.
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kasutati tikkimiseks peamiselt koduseid materjale – kodukootud kangaid ja lõngu. Läänemaa keskosa kihelkondade moevärviks oli punane, nn Lihula punane. See pidi olema hästi ere – mida säravam, seda parem. Sellest tulenevalt olid esimesed tikitud tekid punasepõhjalised. Hiljem tulid kasutusele kirsspunase-, musta-, pruuni- ja hallipõhjalised tekid. Lõngade värvimiseks kasutati taimevärve. 20. sajandi II kümnendil hakati tikkimiseks poest lõngu ostma.
Tikkijad jagunesid meistriteks ja kodukäsitöö tegijateks, kelleks olid tavalised talunaised. Meistrid tikkisid tekke enamasti tellimise peale. Tikkimine oli töömahukas, aega kulus vastavalt ornamendi raskusele ja tikkija võimekusele.
Enne sõda peeti lilltikandiga vaipu ja saanitekke jõukuse näitajaks ja uhkuse asjaks. Uhked tekid saanidel, oli kirikusse sõit nagu kohalik moedemonstratsioon. Teine maailmasõda ja nõukogude aeg pööras senise elu pea peale. Kauneid vooditekke kasutati esialgu veel pühapäeviti päevatekkidena, saanitekke vahel ka külla sõites. Vaesuse suurenedes muutusid senised uhkusetekid tavalisteks vooditekkideks, osa neist peitus aastateks kirstudesse. Mingil hetkel ei osatud nende väärtust enam uute moodsate asjade pealetulekuga hinnata ning paljud tekid leidsid tee kartulihunnikute katteks või mädanesid lihtsalt aida all. Õnneks erinevate etnograafiakogumiste käigus sai paljud tekid ka päästetud.
2007. Aasta lõpus algas Lihula Rahvaülikoolis lilltikandi kursus, mis viis ka tikitud tekkide uurimiseni.
Tänu LEADER projekti rahastamisele saab Lihula Muuseum neid kauneid tekke eksponeerida nüüd juba selleks otstarbeks renoveeritud saalides. Lisaks tekkidele on muuseum oma kogudest väljapanekusse lisanud kaunite tikanditega rahvariidesärgid.
Rahvariidesärgid
Valgest linasest riidest naistesärk oli nii alus- kui ka pealisrõivas. 19. sajandi esimesel poolel oli särk ilma kraeta, kaelaava tõmmati kurrupaelaga kokku. Õlalapid ja varruka värvlid kaunistati tiheda valge põimpilutikandiga. Sellist särki kanti veel 19. saj keskpaiku suviste põllutööde juures vööga, ilma teiste riieteta. 19. sajandi teisest poolest hakkasid moodi minema kõrge püstkrae ja laia rinnalapiga särgid. Neid kaunistati ristpistes punase märkniidiga tikitud ornamendi ning poest ostetud siksakpaelaga. Lai rinnalapp suleti juba nööpidega. 20. sajandi alguses tuli punase tikandi asemele moodi broderii. Nii hakkasidki moodsamad naised õlalappe, rinnalappi ja varrukavärvlit katma valge augutikandiga.
Valgest linasest riidest meestesärk oli laia mahapööratava kraega, kaelus kinnitati vitssõlega. Piduülikonna särgikrae seoti kaelarätiga üles. Kaunistused olid lihtsad: varrukavärvlitel ja õlalappidel valge linase niidiga tikand. 19. sajandi lõpul hakkasid Lihulas ja Kirblas mehed kandma naistega sarnase lõike ja punase tikandiga särke (eriti pulmasärkidena).
Kahe LEADER projekti toel renoveeritud saali vahele jäi aga üks ruum, mis oli väga nutuses olukorras. Oli valida, kas külastaja astub täiesti sürrealistlikust seisundis ruumist täiuslikku muusemimaailma või õnnestub siiski leida vahendid, et ka sellest ruumist teha muuseum.
Lääneranna vallavanem oli see, kes tegi rahastamisotsuse ja muuseum sai juurde veel ühe ruumi.
Selles saalis eksponeeritakse kohalikku ajaloolist rahvusliku käsitöö staari, millest paraku siiani teenimatult vähe juttu on olnud – patselapilisi tekke.
Eesti patselapilised tekid
Patselapiline (Kasari jõest põhja pool patsulapilisena tuntud) tekk olevat oma nime saanud Liivi mõisa Patsu küla, Taometsa talus elanud kutselise kangru, Anna Reppo (1886–1946) järgi, kes 1920–1945 neid lapilisi tekke müügiks kudus. Vaibakudumise tehnika võis olla omandatud naaberkülas, Liivi mõisas 19. saj lõpupoole tegutsenud õpetatud meeskangrutelt, mille Reppo traditsioonilistele triibutekkidele üle kandis ja omakorda ümberkaudsetele kudujatele edasi õpetas (H. Tellei). Veel tuntakse patselapilist nimedega Lihula-lapiline, lätilapiline, pöördudlapiline tekk.
Nelja niie ja nelja tallalauaga topelt-drell tehnikas kootav tekk moodustab põhivärvil erksate triipudega kordumatuid ruudustikke. Patselapilises tekis kohtub paksemaid ja soojemaid kangaid võimaldav tehnika Läänemaa värvikeelega, mis Lihula ümbruses erilises värvikirevuses avaldus ning hämarates eluruumides punasepõhjaliste seelikutega võrdset sära pakkus.
Arvan, et Lihula võib oma mõisa arengute üle uhke olla ja see on alles algus.
Kõigile kauneid muuseumielamusi!
Galerii: Kristina Kukk
Aktuaalse Kaamera videolugu on järelvaadatav SIIT
