Marika Valk
Lääneranna muuseumide direktor
Tuleva nädala reedel, 21. juunil kell 15.00 avatakse Lihula mõisas asuva muuseumi renoveeritud saalid uue näitusega, mis tutvustab Lihula ajaloolise lilltikandi traditsioone ning selle arengut ajas. Kõik tegevused on kavandatud selleks, et luua uus atraktiivne, kõigile museoloogilistele tingimustele vastav ekspositsioon.
Uudse lahendusena kasutatakse ekraani ja projektorit, mis toob multimeedia ja animatsiooni abil külastajateni nii ajaloolise rahvakunsti traditsioonid kui tänapäevased käsitöö võtted ja tehnikad. Kodukant Läänemaa tegevuspiirkonnas 2017 aastal 2.1 meetmest toetatud LEADER projekti rahastusel restaureeriti Lihula Muuseumi kogudesse kuuluvad lilltikandiga tekid, mis leiavad nüüd tee näitusesaali, mis on varustatud nii moodsate riputusvahenditega kui ka spetsiaalse muuseumi valgustussüsteemiga.
19.sajandi lõpul kujunes Läänemaal välja omanäoline lilltikand, mis sai alguse Lihulast ja selle ümbruskonna küladest ning levis edasi Muhusse. Lihula tekitikandite motiivistik on väga rikkalik, fantaasiaküllane ja mitmekesine. Tundmatuõieliste lillemotiivide kõrval on kujutatud kibuvitsa- ja õunapuuõisi, roose, pojenge, murtudsüdameid, karikakraid, meelespealilli, maikellukesi, maarjalilli, kurekatlaid, maasikaõisi ja – marju, moone, kannikesi, kadaka ja –kuuseoksi. Taimede hulka on tikitud linde, monogramme, hobusepäid ja -raudu ning aastaarve. Ornamendid on meistrid tavaliselt loonud ise. Lisaks võidi eeskuju võtta kõigelt, mis oli kättesaadav: trükimustrid, postkaardid, etiketid, reklaamümbrised, looduslikud lilled, teiste tikkijate tööd. Meistrite loodud mustreid kopeeriti ja jäljendati. Lihulast sai alguse ka punaste tikitud seelikute mood.
19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul kasutati tikkimiseks peamiselt koduseid materjale – kodukootud kangaid ja lõngu. Läänemaa keskosa kihelkondade moevärviks oli punane, nn Lihula punane. See pidi olema hästi ere- mida säravam, seda parem. Sellest tulenevalt olid esimesed tikitud tekid punasepõhjalised. Hiljem tulid kasutusele kirsspunase-, musta-, pruuni- ja hallipõhjalised tekid. Lõngade värvimiseks kasutati taimevärve. 20. sajandi II kümnendil hakati tikkimiseks poest lõngu ostma.
Tikkijad jagunesid meistriteks ja kodukäsitöö tegijateks, kelleks olid tavalised talunaised. Meistrid tikkisid tekke enamasti tellimise peale. Tikkimine oli töömahukas, aega kulus vastavalt ornamendi raskusele ja tikkija võimekusele.
Enne sõda peeti lilltikandiga vaipu ja saanitekke jõukuse näitajaks ja uhkuse asjaks. Uhked tekid saanidel, oli kirikusse sõit nagu kohalik moedemonstratsioon. Teine maailmasõda ja nõukogude aeg pööras senise elu pea peale. Kauneid vooditekke kasutati esialgu veel pühapäeviti päevatekkidena, saanitekke vahel ka külla sõites. Vaesuse suurenedes muutusid senised uhkusetekid tavalisteks vooditekkideks, osa neist peitus aastateks kirstudesse. Mingil hetkel nende väärtust ei osatud enam uute moodsate asjade peale tulekuga hinnata ning paljud tekid leidsid tee kartulihunnikute katteks või mädanesid lihtsalt aida all. Õnneks erinevate etnograafiakogumiste käigus sai paljud tekid ka päästetud.
2007. aastalõpus algas Lihula Rahvaülikoolis lilltikandi kursus, mis viis ka tikitud tekkide uurimiseni.
Tänu LEADER projekti rahastamisele saab Lihula Muuseum neid kauneid tekke ja rahvariideid eksponeerida nüüd juba selleks otstarbeks renoveeritud saalides.
Päise pilt: Lihula Lilltikandi Festival, 2016. Foto: Kermo Figol
