Möödunud esmaspäeval, 15. aprillil tähistas Lihula Keskkooli õpilane ning kauaaegne pedagoog, Kause külast pärit Hermi Vain oma 90. sünnipäeva.
Hermi Vain sündis 15. aprillil 1929. aastal Kause külas Vana-Traguni talus. 1943. aastal lõpetas ta Hanila 6-klassilise kooli. Õpingud jätkusid Lihula Keskkoolis, need venisid sõja tõttu, lõputunnistuse sai Hermi 1949. aastal. Haridustee jätkamisel langes valik Tallinna Õpetajate Instituudile, seal omandas ta kahe aastaga loodusloo- ja geograafia õpetaja kutse.
Pärast instituudi lõpetamist 1951. aastal töökoha valimisel otsustas Hermi Hiiumaa kasuks – ikkagi meretagune koht, laevasõit ja piiritsoon. Algul oli noorel mehel kavatsus kolm suunamisaastat seal ära olla, siis vaadata mujal Eestimaal ringi. Juhtus aga nii, et Hermi jäi Hiiumaale kooliõpetajaks tervelt 34 aastaks, algul Jausa koolis, 1953. aastast Kärdla Keskkoolis. 1957. aastal lõpetas ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi kaugõppe osakonna loodusteaduse ja keemia erialal. Lisaks Kärdla Keskkoolile andis Hermi tunde ka Kärdla Õhtukoolis.
1985. aastal naasis Hermi oma sünnikoju ja andis 1985 – 2001 tunde oma kunagises koolis, Lihula Keskkoolis.
Hermi oli aktiivne matkaja, osales Hiiumaa looduskaitse arendamises, tegeles lindude rõngastamisega. Ta oli üks alusepanijatest Hiiumaal orienteerumisspordi harrastusele. Veel tegeles ta aastaid rajooni ametiühingu tööga.
Kodukandis tagasi olles leidis Hermi endas tahet ja jõudu ellu äratada EELK Hanila Pauluse Kogudus ja kirik. Tänu tema visale asjaajamisele leiti rahastajad Muinsuskaitseameti ja annetajate näol ning 1991. aastal algasid kiriku restaureerimistööd. Hiljem läks restaureerimistööde juhtimine ja korraldamine üle teistesse kätesse.
Koostöös Hanila Muuseumiga korraldas Hermi üritusi tähistamaks erinevaid Hanila kiriku ja kohaliku piirkonna ajalooga seonduvaid tähtpäevi ja sündmusi. Mitmed ettekanded koostas Hermi ise.
Samuti organiseeris ta ekskursioone mööda Eestit, mille üheks eesmärgiks oli tutvumine erinevate kirikutega. Alati oli tal ette valmistatud sisukas reisikava.
Varem tegutsenud Virtsu Harrastusmuuseum on saanud Hermi käest mitmeid huvitavaid materjale, arhiividest otsitud ja saksa keelest tõlgitud, mis käsitlevad vanemat mõisaaega siinkandis.
Lisaks Hanila koguduse taasloomisele võttis Hermi 1992. aastal EAÕK Uue – Virtsu Kristuse Sündimise Koguduse taasloomise enda vedada. Hermi isa Aleksander Vain oli omal ajal kauaaegne Kõmsi kiriku hoidja. Kirikuhoone puudumise tõttu remonditi kogudusemajas oma jõududega toetusrahade abil mõned ruumid ja sisustati väike kabel jumalateenistuste läbiviimiseks. Tänaselgi päeval on Hermi väikese koguduse hing ja kooshoidja.
2010 aasta jaanuaris tunnustas Eesti Apostlik – Õigeusu Kirik Hermi teeneid ja andis talle koguduseelu edendamise eest Püha Märterpiiskop Platoni III järgu ordeni.
2010 aasta veebruaris omistas Hanila Vallavolikogu Hermile aunimetuse „Maasool“.
Sidet Hiiumaaga hoiab Hermi pidevalt, loeb maakonnalehte ja hiidlaste poolt välja antud raamatuid. Sagedasti võtab ette reisi saarele, et külastada vanu tuttavaid või temale huvi pakkuvaid üritusi. 34 Hiiumaal oldud aastaga said saar ja tema inimesed omaseks ja võeti hiidlaste poolt Hermigi omaks.
Hermi on alati rõõmsameelne, abivalmis, intelligentne. Ta on oma mitmekülgsete kultuuriliste huvide ja laialdaste teadmistega, kohusetundliku kodanikuna ja tagasihoidliku elustiiliga ehe näide ühest tublist haritud eesti mehest.
Õnnitleme Hermit juubeli puhul ning soovime tugevat tervist!
Väga austatud juubilar, armas õpetaja Hermi Vain!
Mõtlen Sinu peale sageli. Alati austusega, vahel ka kadedusega. Oled ju vaatamata oma 90 eluaastale säilitanud sirge rühi, naeruse näo, selge ja ladusa jutu ning mis peamine – optimistliku vaate elule, seda nii mineviku meenutustes, oleviku sündmusi heatahtlikult analüüsides, tulevikult ootust ja lootust soovides. Sinu sõbralikkus on nakatav. Ise oled oma memuaarides meenutanud, et ainuüksi Hiiumaal Kärdla Keskkoolis, kus Sa töötasid alates 1953 aastast kokku 32 aastat, oled tunde andnud ligi 1090 vilistlasele. Neile lisanduvad kaugõppekeskkooli lõpetanud, keda on arvatavasti paarsada. Sellele seltskonnale võib lisada veel umbes 900 noort, keda oled lühemat või pikemat aega õpetanud. See on Sinu jäetud jälg ainuüksi Hiiumaal. Lisanduvad veel Lihulas õpetajana töötatud aastad.
Meenutades Sinu antud tunde Kärdla Keskkoolis 60 aastat tagasi, meenub Sinu rahulikkus tundides, hea ja ladus esitlus. Sul ei olnud kunagi probleeme distsipliiniga, tundides oli mõnus, rahulik olla ja ainest saime haruldaselt hästi aru. Seda isegi keemias, mida seletasin veel oma lastelegi. Nii oli materjal kinnistunud. Omale loomuomast headust oled ju kõigiga jaganud, seda on Sul jagunud kõigi Sinu õpilaste ja kolleegide tarvis, sellepärast austataksegi Sind. Suhtlen tihti oma paljude klassikaslastega. Nad kõik paluvad Sulle edasi anda parimad soovid, väga suure tänu ja õnnitlused ning optimistlikku meelt ja jätkuvat head tervist edaspidiseks.
Nagu ikka elus, viis meid tee paljudeks aastateks eri suundadesse. Aga inimesed ikka ja jälle saavad kokku. Nii on see ka meie vahel olnud viimased mitukümmend aastat. Aga las need meievahelised jutud jääda meie teada. Need ju ei saa kunagi otsa, nende aines on lõpmatu. Nagu ka mälestused koolipõlvest, Sinust kui ühest oma lemmikõpetajast ja praegusest heast sõbrast.
Oma mälestustes oled arutlenud, mis on olnud Sinu õpetajatöös kõige suurem rõõm. Ja vastad: ,,Suurim rõõm on olnud sellest kui keegi lapsevanem töö kestel või ka nüüd hiljem on mind siiralt tänanud.“ Olen kahe lapse isa ja kuuekordne vanaisa. Minu tütar on samuti õpetaja. Luba ka mul öelda siiras tänu Sulle, ÕPETAJA!
Palju õnne ja head tervist Sulle 90 juubelil!
– Arder Väli, Kärdla Keskkooli 16 lend, 1963.a
Hermi Vain (istub) koos kolme endise Kärdla kooli õpilase ja ühe pedagoogi ja ühtlasi kolleegiga. Foto: Eda Männilaan
Õpetaja Vain oli minu kooliaja üks kõige meeldivamaid õpetajaid. Just temalt õppisin, et õpetaja-õpilase suhe võib ja peab toimima ka väga rahulikult ja teineteist austavalt. Enda õpetaja esimestel aastatel oli Hermi see, kellelt tihti nõu küsisin.
Juba kooliajal läksime oma klassi poistega üle eesnimele Hermi, kuid mitte kunagi me ei Sinatanud teda, tema poole pöördusime ikka Teie. Ta oli õpetaja, kes viis lapsed klaasist välja praktiliste töödeni. Meie üks lemmikkohti oli lindude rõngastamine Paatsalu laiul. Lisaks aineteks ühisõppimised tema pool Jaama tn 13, mis lõppesid laumängude mängimisega.
Õpetajal oli meie jaoks alati aega, kui nõu tarvis. Nii zoloogia, bioloogia, kui anatoomia tunnid olid väga huvitavad. Tema hindmaismudel ja filosoofia oli minu meelest lapsesõbralik. Tema tundi ootasin väga suure huviga. Isegi nelja-viie saamine võis tihti tähendada tema kehakeeles seda, et noormees õpi juurde. Ühesõnaga õppimine peab toimuma ka muul ajal kui tunnis, tuleb osata jälgida loodust ja seda mis sealt leida.
Toredad olid meie klassiekskursioonid. Võimalusel tuli Õpetaja Hermi alati meiega kaasa. Tal oli väga lai silmaring ja teda oli väga huvitav kuulata. Kuidagi on meelde jäänud, et eriti huvitav oli teda kuulata, kui ta rääkis Hiiumaast.
Soovin Teile Hermi palju õnne ja tervist 90 juubelil!
– Jaanus Getreu, Lihula Keskkooli 49. lennust
Õnnitlused Õpetaja Hermi Vainile!
Õpetaja Hermi Vainiga algasid mul kokkupuuted, kui Lihula Keskkooli õppima asusin. Kui mõtlen tagasi õpetaja Hermi Vaini bioloogiatundidele, tuleb silme ette õpetaja, kellel oli igas tunnis selge siht, kuhu õpilastega jõuda. Eesmärgi poole liikus ta ikka tasakaalukalt ja järjekindlalt, pedantse täpsusega. Häält õpetaja Vain naljalt mõne klassist kostuva repliigi peale ei tõstnud, ikka jätkas ta talle omase vaiksemapoolse häälega. Mind selline tasakaalukus vaimustas ja püüdsin hiljem tema eeskuju järgida, kui ise juba koolmeistri ametit pidasin.
Hermi Vain pühendus oma ainevaldkonda süviti. Ta ei piirdunud ainult sellega, mida koolitundide jooksul on noortele võimalik edasi anda. Tema kogenud silm märkas klassis suuremaid huvilisi ja nende jaoks oli tal veel palju rohkemat pakkuda. Mul oli õnn ja au õpetajaga kaasa saada ühele järjekordsele Eesti Looduseuurijate Seltsi Päevale Võrumaale Paganamaale ja näiteks kaasa teha meeleolukas mitmepäevane Hiiumaa reis, kui tervele saarele ringi peale saime. Mõlemad olid väga meeleolukad väljasõidud ja nendelt kogunenud muljed on mul veel praegu eredalt meeles! Sarnaselt koolitundidele oli õpetaja Hermil ka väljasõitudel kõik peensusteni läbi mõeldud ja igas peatuskoha juurde kuulus põhjalik ülevaade sealsetest vaatamisväärsustest ja selle kohaga seotud lugudest ning legendidest. Need vaimustasid mind ja koju jõudes lugesin tavaliselt ise veel midagi juurdegi.
Hermi Vaini suur hobi ja kirg oli lindude rõngastamine. Kui 1970. aastal asutati Penijõele Matsalu rõngastuskeskus ja kasutusele tulid Eesti omad ESTONIA MATSALU rõngad, oli ka Hermi kohe asja juures ja rõngastas linde pikki aastaid. Nende aastate jooksul said rõnga jalga tuhanded linnud ja osad neist andsid ka hiljem leide lähemalt ja kaugemalt maailmast. Eriti köitsid teda merelinnud. Nende rõngastamiseks tuli teha väliekspeditsioone, teiste hulgas tema jaoks nii kodustele Hellamaa rahudele, Ninarahule ja mujale Hiiumaa ümbruse meres asuvatele maalappidele. Nendel retkedel kogunenud muljeid rääkis ta alati suure õhinaga.
Õpetaja Hermi käe all kogetust saaks rääkida veel palju-palju rohkemat. Kõik eelnev on vaid see, mis mulle Suurest Õpetajast ja tema tehtust kõige esimesena meenus. Palju-palju õnne suurel sünnipäeval, Õpetaja Hermi Vain ja tugevat tervist!
– Olavi Vainu, Lihula Keskkooli 49. lennust
Hermi Vain rõngastamas lindu Hiiumaal Ninarahul. Foto: erakogu
Hermi on olnud kogu pika elu aktiivne ajaloohuviline. Aastaid on ta organiseerinud väljasõite Hanila Muuseumi Seltsi liikmetele, mis olid väga oodatud ja hinnatud. Nendel huvitavatel reisidel oli ta alati põhjalikult sihtkoha ajalugu uurinud ning oli väga hea giid.
Koos oma sugulase Allan Liimiga on nad aastate jooksul arhiividest otsinud ja vajadusel tõlkinud saksa keelest palju huvitavat materjali Virtsu mõisa ajaloo kohta. Tänu nendele on nüüd tulevastele põlvedele täpselt teada Virtsu mõisnike Puhtus asunud matmispaiga lugu. Lisaks veel mitmed huvitavad Virtsu ajalooga seonduvad lood. Tänu nende kahe mehe ajaloohuvile on selgemaks saanud ka tähtsamad hauad Hanila kirikaias. Nende kogutud andmete põhjal saab tulevikus paigaldada huvitavamatele kohtadele infotahvlid meie kodukandi ajaloost.
Sama põhjalikkusega on nad arhiivimaterjalidest otsinud ja kirja pannud omaenese juured ehk Mändide suguvõsa, kuhu ka minul on au kuuluda.
– Jüri Mõniste
Foto: Erakogu
Jumal kutsub oma järgijaid ja meie otsustada on, kas me seda kuulda võtame. Tänane juubilar on kutset kuulda võtnud ja läbi pika elu Kristuse järel kõndinud, andes Temast tunnistust oma tegudega. Lisaks pedagoogilise põllu harimisele on Hermi olnud kohaliku õigeusu (ja varasemalt ka luterliku) kogukonna aktiivseks elushoidjaks. Talle usaldatud talente (Mt 25:14-30) on ta rohkendanud oma töö ja eeskuju läbi. Meie väike kogukond tänab ja soovib juubilarile palju õnnistust ja jõudu!
– Jüri Ilves, EAÕK Uue – Virtsu Kristuse Sündimise koguduse preester
Hermi Vain (paremalt esimene) EAÕK Uue-Virtsu Kristuse Sündimise Koguduse jumalateenistusel. Foto: erakogu
Lihula Gümnaasiumi õpilastena iseloomustavad Kangro pere õppurid Hermi Vain’i kui ehedat vanakooli Härrasmeest. Joonestusõpetajana oli ta oma krutskitega sümpaatne õpetaja. Hermi Vain’i iseloomustab Wikmani poiste kooli aegne pedantsus, nõudlikus ja väljapeetus.
– Ireen Kangro
Kallis Hermi!
Oma mõttemaailmas näen end taas Sinu õueväravas, ikka sammumas põlispuudest mööda Sinu koduukseni, koputamas ja astumas sisse. Mis oli mul küll sinna asja? Veel üks mälupilt aastast 1993. Vanas Hanila vallamajas ümber pika laua istusid koos inimesed, kes pidasid aru ja seadsid sihte, unistasid üheskoos, missuguseks peab saama vastsündinud Oma Kodukoha Muuseum. Me unistasime suurelt. Sa olid kohal, olid juures, olid osaline, esivanemate pärand oli Sulle tähtis, selle alles hoidmine ja edasikandmine olid Sinu jaoks hindamatud väärtused. Selle pika laua ääres vanas Hanila vallamajas oli ka Hanila Muuseumi Seltsi algus. Tänu üle 40le seltsi liikmele ja veel paljudele muuseumisõpradele siitsamast Hanilast ning üle kogu Eesti ja veel kaugemaltki, need kunagised julged unistused hakkasid tõeks saama. Sa olid juures, olid kohal, olid osaline — nõu ja jõuga. Võib-olla puhuti vaikselt ja märkamatult, aga seda kuuldavamalt … Betti Alver laulis kunagi:
Räägi tasa minuga,
siis mu kuulmine on ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on kergem.Betti Alveri sõnad on needki:
Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuuleAjad muutuvad, koos sellega väärtushinnangud ja väärtuste hindajad, aga kõrvad on meil sõnakuulmatud ja kuulevad ikka. Kutsun Sind hetkeks tagasi alguse juurde. Andku Sulle lootust ja meelerahu mälukild ühest tuulisest sügispäevast ja sel päeval lausutud sõnadest vana koolimaja trepil, sest sõnadel on võimas võlujõud. „ … mida kiirem areng, seda tähtsam on side minevikuga. Meie tänased sammud on kiired. Seepärast on ajalugu meile väga oluline. — Soovin Hanila vallale, et ajalugu sisendaks vallale jõudu ja uhkust, eneseusaldust edasi minna. Et ajaloo võimsad juured toidaksid Eesti tugevat tulevikku“.
Kallis Hermi, soovin Sinule, Hanila Muuseumi Seltsi auliikmele, palju õnne 90ndal sünnipäeval, tugevat tervist ja meelerahu, ikka kauneid unistusi ja nende täitumist. Usun siiralt, et nende soovidega ühineb oma taevastel radadel Lennart, kes meile kunagi kuulutas: „Kõik teed viivad Hanilasse.“
Ärgu rohtugu sõprade rada Sinu õuele!
– Hanila muuseumi sõprade nimel Laine Vesker
Hanila Muuseumi Seltsi koosolek. Foto: Liivi Vainu
